Irina Solomõkova

Irina Solomõkova (kuni 1950 Irina Grigorjeva; 14. september 1925 Tallinn – 7. detsember 1989 Tallinn) oli Eesti kunstiteadlane.[1]

Sündinud Tallinnas inseneri perekonnas. Alustas kunstiõpinguid sõja-aastatel Tomski Ülikoolis, pärast sõda jätkas õpinguid Tartu Riiklikus Ülikoolis kunstiajaloo erialal, mille lõpetas 1948. aastal. Töötas mõnda aega ajalehe Edasi juures ning nooremteadurina Eesti Rahva Muuseumis, 1949. aastast oli Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi aspirantuuris.[2] 1954. aastal kaitses ta esimese eesti nõukogude kunstiteadlasena kandidaadiväitekirja "Eesti demokraatlik graafika 1905.–1907. aasta revolutsiooni perioodil".

Töötas instituudis vanemteadurina ning 1961. aastast, kui loodi Eesti NSV TA Ajaloo Instituudi kunstiajaloo sektori, oli selle juhataja.

Teaduslik tööRedigeeri

Avaldas teaduslikke artikleid ajakirjanduses ja kogumikes sh kujutavat kunsti käsitlevad osad "Eesti NSV ajaloo" väljaannetele, ülevaate eesti keskaegsest kunstist Moskvas ilmunud "Üldisele kunstiajaloo" teisele köitele. Oli kogumiku "Eesti kunsti ajalugu (1970–1977)" peatoimetaja ning kaasautor.

1962 ilmus tema eessõnaga album "Kalevipoeg kunstis". 1972 . aastal anti Lenigradis välja teos Solomõkova koostatud ja eessõnaga "Eesti NSV kunst". Avaldas ajakirjanduses artikleid Hando Mugasto, Salome Trei, Ado Vabbe jt . kunstnike loomingust, Eesti kunsti sidemetest nõukogude kunstiga, koostas kataloogi "Oskar Kallis".[2]

TunnustusRedigeeri

IsiklikkuRedigeeri

Ta on maetud Siselinna kalmistule.[3]

ViitedRedigeeri

KirjandusRedigeeri