Ava peamenüü

Magnus Olavsson (vanapõhja keeles Magnús Óláfsson, norra ja taani keeles Magnus Olavsson; ca 102425. oktoober 1047), paremini tuntud kui Magnus Hea (vanapõhja keeles Magnús góði, norra ja taani keeles Magnus den gode), oli Norra kuningas aastast 1035 ja Taani kuningas aastast 1042. Ta valitses mõlema riigi üle kuni oma surmani aastal 1047. Usutunnistuselt oli ta katoliiklane ja ta kuulus Kaunisjuukse dünastia Vestfoldi harusse.

Magnus Hea
Magnus Hea
Norra kuningas
Ametiaeg
1035 – 25. oktoober 1047
Eelnev Knud Suur
Järgnev Harald Hardråde (kaasvalitseja 1046-1047)
Taani kuningas
Ametiaeg
8. juuni 1042 – 25. oktoober 1047
Eelnev Hardeknud
Järgnev Svend Estridsen
Isikuandmed
Sünniaeg ca 1024
Sünnikoht Norra
Surmaaeg 25. oktoober 1047
Surmakoht Sjælland, Taani
Magnus Hea jaoks Taanis vermitud münt

Magnus oli Norra kuninga Olav II Haraldssoni abieluväline poeg, kes põgenes koos emaga riigist, kui ta isa aastal 1028 troonilt tõugati. Ta naasis Norrasse aastal 1035, mil ta ka 11-aastaselt kuningaks krooniti. Aastal 1042 krooniti ta ka Taani kuningaks. Magnus valitses kahte kuningriiki aastani 1047, mil ta segastel asjaoludel suri. Tema surma järel jagati ta kuningriik kaheks: Norra kuningaks sai Harald Hardråde ja Taani kuningaks sai Svend Estridsen.

Varajane eluRedigeeri

Magnus oli Norra kuninga Olav II Haraldssoni (hiljem püha Olav) ja tema inglannast konkubiini Alfhildi, kes oli algselt olnud Olavi kuninganna Astrid Olofsdotteri ori (trääl)[1], vallaslaps.[2] Kuna ta oli enneaegselt sündinuna nõrk ega suutnud oma elu esimestel minutitel hingata, ei eeldatud ilmselt, et ta ellu jääb. Olav ise sünnituse juures ei viibinud ja Magnuse ristivanemaks sai isa islandlasest skald Sigvatr Þórðarson. Kiirustatud ristimisel pani Sigvatr talle nime Karl Suure järgi: suurima kuninga järgi, keda ta teadis, ja ka Magnuse isa suurima eeskuju järgi (Karla Magnus). Vastupidi eeldatule kasvas Magnus suureks ja terveks lapseks ning oli ainsa pojana oma isa Olavi jaoks ülimalt tähtis.[3]

Magnuse isa Olavi tõukas 1028. aastal troonilt Taani kuningas Knud Suur. Olav läks koos oma pere (sealhulgas Magnuse) ja õukonnaga eksiili.[2] Nad rändasid talvel üle mägede ja läbi Eidskogi piirkonna ning jõudsid Värmlandi, kus neile pakkus Närkes peavarju sealne pealik Sigtrygg. Mõne kuu pärast nad lahkusid Närkest ja märtsiks olid nad teel ida poole Sigtuna suunas, kuhu Rootsi kuningas Anund Jakob oli neile laeva jätnud. Kogu seltskond seilas seejärel üle Läänemere Soome lahte, maabudes lõpuks Kiievi-Vene riigis (Garðaríki). Oma esimese peatuse tegid nad Staraja Ladogas (Aldeigjuborg), et seal oma edasist reisi organiseerida.[4] Sealt võtsid nad suuna lõunasse ja läksid Novgorodi (Holmgard), kus Olav otsis abi suurvürst Jaroslav Targalt. Viimane ei soovinud aga Skandinaavia võimuvõitlustesse otseselt sekkuda ja keeldus Olavit abistamast. Mõne aja möödudes, 1030. aasta alguses, sai Olav teada, et Knud Suure asevalitseja Lade jarl Håkon Eiriksson oli merel kadunuks jäänud. Olav kogus seepeale oma mehed kokku, et kiiresti Norrasse naasta. Magnus jäeti Jaroslav Targa ja tema naise, Rootsi kuninga Olof III Skötkonungi tütre Ingegerdi, kasvatada.[5]

1031. aasta alguses naasis seltskond koos Magnuse onu Harald Sigurdssoniga (kellest sai nime Harald Hardråde all hiljem kuningas), et anda edasi uudised tema isa Olav II langemise kohta Stiklestadi lahingus. Mõne järgneva aasta jooksul hariti Magnust vanavene keeles ja kreeka keeles ning teda koolitati võitlejaks.[6] Pärast Knudi surma aastal 1035 ei soovinud Norra ülikud enam olla tema poja Svendi ja tolle ema Ælfgifu (keda Norras tunti nimega Álfífa) rõhuva valitsemise all.[7] Einar Thambarskelfir ja Kalf Arnesson, kes olid mõlemad soovinud, et just neid määrataks aastal 1030 pärast Olavi surma Knudi asevalitsejateks (Knud määras hoopis sellesse ametisse oma poja ja naise)[8], läksid koos Kiievi russide juurde, et tuua Magnus tagasi riiki Norra kuningana valitsema.[9] Pärast Magnust kasvatanud Ingegerdilt heakskiidu saamist naasid nad 1035. aasta alguses Sigtunasse ja said seal ka heakskiidu Rootsi kuningalt, kes oli Magnuse kasuema Astridi vend. Astridist sai kohe Magnuse oluline toetaja ning Rootsis koguti Einari ja Kalfi juhtimise all sõjavägi eesmärgiga Magnus Norra troonile saada.[10]

Norra ja Taani kuningasRedigeeri

 
Halfdan Egediuse illustratsioon, mis kujutab Magnuse ja Hardeknudi omavahelist kohtumist

Magnus kuulutati 1035. aastal 11-aastaselt kuningaks ning Svend pidi koos emaga riigist põgenema. Varsti pärast seda Svend ka suri. Esmalt otsis Mangus võimalust oma isa vaenlastele kättemaksmiseks, kuid skald Sigvatr Þórðarsoni nõuande peale ta lõpetas selle. Seetõttu teda teataksegi lisanimedega "hea" või "õilis".[9]

Knudi teine poeg Hardeknud oli sellal Taani troonil ja ta soovis Norrat taas oma riigiga liita, kui Magnus Taani vastu aasta 1040 paiku sõjakäigu algatas.[11] Ent mõlema riigi ülikud korraldasid kahe kuninga kohtumise nende riikide vahelise piiri, Göta jõe ääres, kus nad omavahel rahu tegid ja leppisid kokku, et see, kes neist esimesena sureb, jätab oma trooni teisele.[12][13] Aastal 1042 Hardeknud Inglismaal olles suri ning Magnusest sai Taani kuningas vaatamata Knudi õepoja Svend Estridseni, kelle valitseda oli Hardeknud Taani jätnud, nõudele (Svendil leidus Taanis ka toetajaid).[12][14]

Osana oma võimu kindlustamisest hävitas Magnus jomsviikingite peakorteriks olnud Jomsborgi linna. Svend põgenes itta ja naasis aastal 1043 kui üks vendide sissetungi juhtidest. Magnus alistas oma vastased otsustavalt Hedeby linna lähistel peetud Lyrskovi nõmme lahingus.[13][15] Lahingus kasutas Magnus püha Olavi sõjakirvest, mille nimi oli surmajumalanna järgi Hel.[13][16] Magnus oli ööl enne lahingut unes oma isa näinud ja norralased vandusid, et enne lahingut kuulsid nad kella, mille püha Olav oli andnud Nidarosis asunud kirikule – märk sellest, et pühak valvas oma poja ja sõjaväe üle.[13][17] See oli läbi ajaloo suurim võit vendide üle: lahingus langes neist rohkem kui 15 000. Svend jätkas ka pärast lahingut Magnuse vastu suunatud tegevust, kuid "Heimskringla" järgi jõudsid nad kokkuleppele, mille järgi sai Svendist Taani jarl Magnuse valitsemise all.[18]

Magnus soovis Inglismaa kuningaks saamise teel kogu Knud Suure Põhjamere impeeriumi taasühendada. Kui Hardeknud suri, valisid inglise ülikud oma kuningaks Ethelred II poja Edward Usutunnistaja. Magnus kirjutas talle oma plaanist ühendatud Norra ja Taani vägedega Inglismaad rünnata ja lisas, et "[Inglismaad] valitseks siis see, kes võidu võtab"."[19] Inglased olid Magnuse suhtes enamasti vaenulikud meelestatud ja seal oli pigem teretulnud hoopis Svend, kuigi Edwardi enda ema Emma toetas kummalisel kombel just Magnust. Aastal 1043 konfiskeeris kuningas Edward oma ema varad, millega too mõnedel andmetel oli tõotanud Magnust abistada.[20]

Samal ajal oli Magnuse onu Harald Hardråde naasnud idast Norrasse ja vaidlustas seal tema valitsemise. Lisaks oli ka Svend jätkuvalt Magnuse jaoks oht Taanis ning Harald ja Svend moodustasid tema vastu liidu.[2][14] Magnus valis Haraldiga rahu sobitamise[2] ja tegi temast aastal 1046 Norra kaaskuninga[21][22]

SurmRedigeeri

 
Magnus Hea jaoks Lundis (tollal Taanile kuulunud Skånes) vermitud münt

Svend suurendas survet Magnusele oma Skånes asunud tugipunktist[11], kuid 1046. aasta lõpuks oli Magnus Svendi Taanist välja ajanud. Ent 1047. aasta 25. oktoobril Magnus ootamatult suri. Erinevad allikad sisaldavad selle kohta erinevaid andmeid: ta suri kas Sjællandil või Jüütimaal ja kas õnnetuse või haiguse tagajärjel.[23]

Tema surma kohta käivate teadete hulka kuuluvad näiteks Inglismaale tungimiseks kogutud laeval üle parda kukkumine[14][24] ja ühel oma laevadest haigeks jäämine.[2] Jutustatakse, et ta olevat teinud Svendist oma pärija Taanis ja Haraldist oma pärija Norras; mõnede allikate järgi tegi ta seda surivoodil. Magnus maeti oma isa juurde tänapäeva Trondheimis asuvasse Nidarosi toomkirikusse.[2]

VälimusRedigeeri

Snorri Sturluson kirjeldab Magnust järgmiselt:

"Keskmist kasvu, tavaliste näojoontega ja heleda jumega. Tal olid heleblondid juuksed, ta oli meeldiva kõnemaneeriga ja kiire otsuseid langetama, ülla iseloomuga, väga suuremeelne, suurepärane võitleja ja kõige vapram".[25]

JäreltulijadRedigeeri

Olav II liin lõppes Magnuse surmaga. Ent aastal 1280 krooniti Norra kuningaks Eirik II, kes põlvnes ema kaudu Magnuse seaduslikust õest Ulvhildist.

Magnus ei olnud abielus, kuid tal oli väljaspool abielu sündinud tütar Ragnhild, kes abiellus Norra üliku Håkon Ivarssoniga.[14] Tema lapselapselapsest sai Taani kuningas nime Erik III all.

Eelnev:
Knud Suur
Taani kuningas
10421047
Järgnev:
Harald Hardråde
Eelnev:
Hardeknud
Norra kuningas
10351047
Järgnev:
Svend Estridsen

ViitedRedigeeri

  1. Morten. 2011. p. 16.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Carl Frederik Bricka. "Dansk Biografisk Lexikon", vol. XI [Maar - Müllner]. 1897. p.44.
  3. Morten. 2011. p. 17.
  4. Morten. 2011. pp. 15 & 18–20.
  5. Morten. 2011. pp. 21–23.
  6. Morten. 2011. pp. 25–27.
  7. Frank Stenton. "Anglo-Saxon England", Oxford history of England 2, 3rd ed. Oxford/Clarendon. 1971. ISBN 9780198217169. pp. 405-06.
  8. Morten. 2011. pp. 28–29.
  9. 9,0 9,1 Karen Larsen. "A History of Norway". The American-Scandinavian Foundation, Princeton University Press. 1948, repr. 1950. p. 110.
  10. Morten. 2011. pp. 40–44.
  11. 11,0 11,1 Monarkiet i Danmark - Kongerækken.
  12. 12,0 12,1 Larsen. p. 113.
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 Palle Lauring. "A History of the Kingdom of Denmark", tr. David Hohnen. Copenhagen: Høst. 1960. pp. 57-59.
  14. 14,0 14,1 14,2 14,3 Johannes C. H. L. Steenstrup. "Magnus den Gode". Dansk biografisk lexikon.
  15. Hjalmar Hjorth Boyesen. "The Story of Norway". [The Story of the Nations. New York: Putnam. 1889. p. 237.
  16. Hollander (Trans.). Heimskringla. p. 562.
  17. Hollander (Trans.). Heimskringla. p. 561.
  18. Hollander (Trans.). Heimskringla. p. 558.
  19. Larsen, p. 114.
  20. Stenton, pp. 426-27.
  21. Hollander (Trans.), Heimskringla, pp. 593-96.
  22. Larsen, p. 111.
  23. Gwyn Jones. "A History of the Vikings". London: Oxford University Press. 1973. ISBN 0-19-285063-6. p. 406.
  24. Knut Gjerset. "History of the Norwegian People", Volume 1, New York, Macmillan. 1915. p. 279.
  25. Hollander (Trans.). Heimskringla. p. 600.

BibliograafiaRedigeeri

Täiendav kirjandusRedigeeri