Ava peamenüü
Kaasaegne mälestusmärk Poolas Wolini linnas ehk keskaegse Jomsborgi kõige tõenäolisemas asukohas. Ruunikirjas kirjutatud taani- ja poolakeelne tekst on pühendatud Jomsborgis surnud Harald Sinihamba mälestusele

Jomsborg või Jómsborg (saksa keeles ka Jomsburg) oli poollegendaarne 960. aastatest kuni aastani 1043 Läänemere kaldal eksisteerinud linn (keskaegne vendide asuala, tänapäevane Pommeri). Linna kunagisi elanikke tuntakse nimetusega jomsviikingid.

Jomsborgi täpset asukohta ega ka selle olemasolu pole veel kindlaks tehtud, kuigi sageli väidetakse, et Jomsborg asus mõnel Odra jõe suudmes asuval saarel.[1] Rootsi ajaloolane Lauritz Weibull heitis selle kõrvale kui legendi.[2]

Sisukord

AsukohtRedigeeri

Sageli peetakse Jomsborgi asukohaks Wolini saare kaguotsas paikneva tänapäevase Wolini (ka Wollin) linna põhjaosas asuvat Silberbergi mäge.[2] Varakeskajal asus tänapäeva Wolini asukohas mitmerahvuseline kauplemiskoht, mida sellal tunti nimega Jumne või Julin.[3] Kui Põhjamaade saagades on linna kohta kasutatud vaid nime "Jómsborg", siis keskaegse Saksamaa allikad kasutavad nimesid "Jumne" ja "Julin" (lisaks neile veel nimekujusid "vimne", "uimne", "Jumneta", "Juminem", "Julinum", "uineta", "Vineta" ja "Vinneta").[4]

Mitmes kroonikas kajastatud sündmusi võrreldes oletas Pommeri ajaloolane Adolf Hofmeister (1883–1956) aastatel 1931/1932, et kõik need sõnastused kirjeldavad ühte ja sama kohta, mis asub kas kaasaegses Wolini linnas või selle lähedal.[4] Kuid see ei ole sugugi üldtunnustatud teooria. Professor ja ajaloolane Steven Fanning on kirjutanud järgmist. "Taanis asuvaid Trelleborgi tüüpi viikingite ringkindlusi on peetud nende võitlejate Jómsborgi tüüpi laagrite näideteks ja Poolas asuv Wolin arvati olevat tegelik Jómsborg. Ent kõik sellised katsed Jómsborgi või jómviikingite laagrite asukohti määrata on nurjunud, pannes paljud kahtlema, kas jómviikingid on tegelikult väljaspool kirjandust üldse olemas olnud".[5] Władysław Filipowiaki järgi leidub mitmeid dateeritud allikaid, mis kinnitavad relvastatud viikingite salga viibimist Wolinis 10. sajandi lõpus. Tema järgi võis olla tegemist Poola kuninga Bolesław Vapra poolt sinna paigutatud palgasõduritega.[6]

Teised teooriad näevad Jomsborgi võimaliku asukohana lähedalasuva Usedomi saare nüüdseks vee alla jäänud loodeosa.[7] Sealse piirkonna väikesaared on jäänukid pikast Usedomi ja Rügeni vahel asunud maaribast, mis 14. sajandil tormide tekitatud üleujutuste tõttu vee alla kadus.[8] Arvatavad selles piirkonnas olevad asukohad on väikeste Rudeni ja Greifswalder Oie saarte ning Peenemünde madalikel asuvad nime Veritas kandvad alad.[7] Kuigi sealt on leitud viikingiajast pärinevaid juveele, ei ole neid teooriaid arheoloogia seisukohast analüüsitud.[9]

KindlusRedigeeri

Kuningasaagade Knytlingasaga ja Fagrskinna järgi rajas Jomsborgi 960. aastatel Taani kuningas Harald Sinihammas.[2][10] Jómsvíkinga saga mainib selle rajajana Taani viikingit Palnatoket.[2][11]

Keskaegsetes allikates kirjeldatakse Jomsborgi kui sadamaga kindlust.[2][10] Sadama kohal kõrgus katapultidega varustatud kivist torn, mis oli ehitatud sadama sissepääsu kohal asunud võlvile. Sissepääsu sadamasse sai rauast värava abil sulgeda.[2][10] Vanimate andmete järgi oli sadamas ruumi kolmele laevale[10], kuid hilisemate allikate järgi mahutas sadam kuni 360 laeva.[2][10]

Heimskringla järgi hävitasid Jomsborgi aastal 1043 Norra kuningas Magnus Hea väed.[12] Kindlus põletati maha ja paljud selle elanikest tapeti.[12][13]

JomsviikingidRedigeeri

  Pikemalt artiklis Jomsviikingid

Jomsborgi viikingite hulka kuulusid valitud võitlejad, kes järgisid erilist koodeksit ja kes olid lojaalsed ainult oma juhile.[11] Suurem osa kirjapanekutest nimetab Jomsborgi jarlina sel ajal Taanile kuulunud Skåne väikese kuningriigi kuninga Strut-Haraldi poega Sigvaldit.[11] Sigvald suri enne 1010. aastat.[14] Aastal 1009 lahkusid paljud jomsviikingid Jomsborgist ja järgnesid Sigvaldi vendadele Herringile ja Torkel Pikale Inglismaale, kus neist sai Knud Suure alalise sõjaväe tuumik.[12]

Curmsun'i ketasRedigeeri

 
Curmsun'i ketta esikülg

2014. aasta sügisel ilmus Rootsis välja Harald Sinihamba nime sisaldava tekstiga kullast ketas. Ketas, mida tuntakse Curmsuni kettana, on suure kullasisaldusega ja kaalub 25,23 grammi. Ketta esiküljel on ladinakeelne tekst ja tagaküljel kaheksanurkse kandiga ümbritsetud ladina rist koos nelja täpiga. Kettal on järgmine tekst: "+ARALD CVRMSVN+REX AD TANER+SCON+JVMN+CIV ALDIN+" ("Taanlaste, Skåne, Jomsborgi [ja] Aldinburgi linna kuningas Harald Gormi poeg").[15]

Oletatakse, et ketas oli osa aastal 1840 Wolini lähedalt Wiejkowo külast leitud aardest. Ketas taasavastati aastal 2014, mil 11-aastane koolitüdruk, kes oli leidnud ketta vanast kastist, selle kooli viis.[16]

2015. aasta 18. juunil tehti kettale Lundi Ülikoolis metallurgiline analüüs, mille tulemusena selgus, et ketta sulami kullasisaldus on vahemikus 83,3–92,8%.[17]

Ajakirja "Siden Saxo" 2015. aasta neljandas numbris kirjutab Taani toimetaja ja arhivaar Steffen Harpsøe, et ketas võib olla valmistatud 1100. aasta paiku sümboolse ornamendina ja selle autoriteks võivad olla Jomsborgi ja Wiejkowo lähistel viibinud misjonärid. Artiklis oleva teooria järgi on võimalik ka see, et misjonärid kanoniseerisid Haraldi. Harpsøe oletab, et kirja osas JVMN olev täht "J" on tegelikult ka J-täht, mitte I, ning et teksti "JVMN CIV ALDIN" tuleks tõlgendada kui "Jomsborg Oldenburgi piiskopkonnas". Nende oletuste järgi võib ketta dateerida vahemikku 1050–1125, kuna J-tähte kirjakeeles enne 1050. aastat, mil see keskülemsaksa keelde ilmub, ei esine, ja Jomsborg sai omaette piiskopkonnaks aastal 1125.[18]

Rootsi arheoloogi Sven Rosborni teooria järgi võisid ketta valmistada frangi mungad seoses Harald Sinihamba surmaga Jomsborgis.[19]

Ajaloolisi sündmusiRedigeeri

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. T. D. Kendrick. "A History of the Vikings". Courier Dover Publications, 2004. pp. 179ff. ISBN 978-0-486-43396-7.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 T. D. Kendrick. "A History of the Vikings". Courier Dover Publications. 2004. p.179. ISBN 978-0-486-43396-7.
  3. Jan M Piskorski. "Pommern im Wandel der Zeiten". 1999. p.31. ISBN 83-906184-8-6.
  4. 4,0 4,1 Johannes Hoops, Herbert Jankuhn, Heinrich Beck. "Reallexikon der germanischen Altertumskunde Band 16", 2nd edition, Walter de Gruyter. 2000. pp.120–121. ISBN 3-11-016782-4.
  5. Steven Fanning. "Tacitus, Beowulf, and the Comitatus," Haskins Society Journal 9 (1997), 30–31.
  6. Filipowiak, Władysław. "Some aspects of the development of Wolin in the 8th-11th centuries in the light of the results of new research". Teoses "Polish lands at the turn of the first and the second millennium". Toimetaja Przemysław, Urbanczyk. Institute of Archeology and Ethnology. Polish Academy of Sciences. 2004. Lk 47–74. Vaadatud 18.03.2013.
  7. 7,0 7,1 T. D. Kendrick. "A History of the Vikings", Courier Dover Publications. 2004. p.180. ISBN 978-0-486-43396-7.
  8. Ingrid Lange, Paul Werner Lange. "Vineta, Atlantis des Nordens". Urania, 1988. p.120. ISBN 3-332-00197-3.
  9. T. D. Kendrick. "A History of the Vikings". Courier Dover Publications. 2004. p.181. ISBN 978-0-486-43396-7.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 R. Chartrand, Magnus Magnusson, Ian Heath, Mark Harrison, Keith Durham. "The Vikings: Voyagers of Discovery and Plunder". Osprey Publishing. 2006. p.88. ISBN 1-84603-087-0.
  11. 11,0 11,1 11,2 R. Chartrand, Magnus Magnusson, Ian Heath, Mark Harrison, Keith Durham. "The Vikings: Voyagers of Discovery and Plunder". Osprey Publishing. 2006. p.89. ISBN 1-84603-087-0.
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 R. Chartrand, Magnus Magnusson, Ian Heath, Mark Harrison, Keith Durham. "The Vikings: Voyagers of Discovery and Plunder". Osprey Publishing. 2006. p.90. ISBN 1-84603-087-0.
  13. Claus Krag. Magnus 1 Olavsson Den Gode, Konge. Norsk biografisk leksikon. Vaadatud 24.10.2015.
  14. R. Chartrand, Magnus Magnusson, Ian Heath, Mark Harrison, Keith Durham. "The Vikings: Voyagers of Discovery and Plunder". Osprey Publishing. 2006. p.91. ISBN 1-84603-087-0.
  15. S. Rosborn. "A unique object from Harald Bluetooth´s time?". Malmö: Pilemedia. 2014. pp. 4–5.
  16. H. Jakobsson. "Skolarbete ledde till unikt guldfynd". Skånska Dagbladet. 11. november 2014.
  17. The Curmsun Disc – Energy-dispersive X-ray spectroscopy analysis.
  18. S. Harpsøe. "Haraldsguldet – en mystisk guldskive fra fortiden". Siden Saxo No. 4 – 2015, Odense: Syddansk Universitetsforlag. pp. 25–27.
  19. S. Rosborn. "[https://www.academia.edu/9647410/A_unique_object_from_Harald_Bluetooth_s_time._2015_ A unique object from Harald Bluetooth´s time?". Malmö: Pilemedia. 2014. pp. 10–11.
  20. T. D. Kendrick. "A History of the Vikings". Courier Dover Publications. 2004. p.182. ISBN 978-0-486-43396-7.

Seotud kirjandustRedigeeri

  • Eddison, E. R. "Styrbiorn the Strong". University of Minnesota Press. 2011. ISBN 978-0816677559.
  • Halldórsson, Ólafur. "Danish Kings and the Jomsvikings in the Greatest Saga of Óláfr Tryggvason". Viking Society for Northern Research. 2000. ISBN 978-0-903521-47-5.
  • Hollander, Lee M. "The Saga of the Jomsvikings". University of Texas Press. 1989. ISBN 978-0-292776-23-4.
  • Jones, Gwyn. "A History of the Vikings" (2d ed.). Oxford University Press. 2001. ISBN 978-0-192801-34-0.
  • Kunkel, Otto, Karl A. Wilde. "Jumne, Vineta, Jomsburg, Julin, Wollin". Stettin: Landesmuseum. 1941.
  • Schmidt, Roderich. "Das historische Pommern. Personen, Orte, Ereignisse". Böhlau Verlag. 2009. ISBN 978-3-412278-05-2.