Anund Jakob oli Rootsi kuningas 1022. aastast kuni ligikaudu 1050. aastani. Arvatakse, et ta sündis 25. juulil kas aastal 1008 või 1010 (teistel andmetel vahemikus 1007–1009).[1] Ta oli Rootsi kuninga Olof Skötkonungi poeg tema abielust Estridiga. Kui Rootsi ting teda riigi kaasvalitsejaks valima hakkas, nõustusid Bremeni Adami järgi svealased küll tema kui kristlase usutunnistusega, kuid neile oli vastumeelne tema mitteskandinaaviapärane nimi Jakob. Seepärast anti talle lisanimi Anund.

Anund Jakob
Anund Jakob
Rootsi kuningas
Ametiaeg
1022–1050
Eelnev Olof Skötkonung
Järgnev Emund Vana
Isikuandmed
Sünniaeg u 25. juuli 1008
Surmaaeg 1050
Kuningas Anund Jakobi jaoks Sigtunas löödud münt
"Kuningas Ane kivi" 1920. aastatel

Anund Jakob ja Rootsi

muuda

Snorri Sturlusoni "Heimskringla" järgi tõusis Jakob Rootsi troonile juba oma isa eluajal, kuna viimane oli oma liiga riskantse välispoliitika tõttu sunnitud troonist loobuma. See on ka ainus seda kinnitav allikas (mis sisaldab selle kohta ka mitmeid ebatõenäolisi üksikasju) ja teiste Islandi allikate järgi sai ta kuningaks pärast isa surma.[2]

Västergötlandi seadustekogusse "Västgötalagen" liidetud kuningate loetelu järgi oli tema hüüdnimi Anund Kolbränna (Æmunðær colbrænnæ) ehk "Anund Söepõletaja". Ta olevat olnud seaduste ja avaliku korra säilitamise tagamisel ebatavaliselt karm ja muuhulgas olevat ta lasknud seaduse vastu eksinute majad süteni maha põletada. Siit ka tema hüüdnimi. Samas seadustekogus on tema kohta kasutatud ka nime "Emund vanem" (Emund gamle).[2]

Sarnaselt oma isaga lasi ka Anund Jakob Sigtunas Svealandis omanimelisi münte lüüa (kuni umbes aastani 1030). Selle lõpupoole löödi seal ka nime Knud kandvaid münte ja seda on aeg-ajalt seostatud sellega, et Põhjamere impeeriumi kuningas Knud Suur nimetas end aastal 1027 ka "osa Rootsi kuningaks". Siiski peetakse neid münte enamasti Taani mudeli järgi tehtud koopiateks. Pärast Anund Jakobi valitsemisaega ei löödud Rootsis münte uuesti enne kui sajand hiljem.[3][4]

Västergötlandis Annestadi lähistel vana Frisegårdeni küla juures, umbes viis kilomeetrit Främmestadist kirdes, seisab ligikaudu nelja meetri kõrgune kivi, mida kutsutakse "kuningas Ane kiviks" ja mida Birger Nerman on seostanud kuningas Anund Jakobiga.[5]

Suhted välismaaga

muuda

Tema poliitika eesmärkide hulka kuulus jõudude tasakaalu säilitamine Skandinaavias. See on ka põhjus, miks ta toetas Norra kuningaid Olav II ja Magnus Head nende Knud Suure vastu suunatud poliitikas 1020. ja 1030. aastatel. Kui Snorri Sturlusoni ja Saxo Grammaticuse järgi võitis 1026. aastal peetud Helgeå lahingu Knud Suur, siis Anglosaksi kroonika järgi olid hoopis võidukad Anund ja Olav.[2]

Kui Magnus aastal 1042 nii Norra kui Taani kuningaks sai, toetas Anund Jakob teda kuni ta surmani aastal 1047. Anund Jakobi valitsemisaega on traditsiooniliselt dateeritud vahemikku aastast 1022 kuni ligikaudu aastani 1050, kuid tema surma-aasta osas on palju ebakindlat. Tõenäoliselt oli ta elus aastal 1049 ja tema poolvend ning järglane troonil Emund valitses Rootsit kindlasti 1060. aasta suvel.

Anund Jakobi valitsemisajal (aastatel 1036–1041) võtsid varjaagid ette oma kuulsa rännaku itta, jõudes välja tänapäeva Gruusia aladele. Ekspeditsiooni juhi, Mälareni orust pärit viiking Ingvari järgi kutsutakse seda ka Ingvari retkeks. Rootsis leidub palju ruunikive, mis on püstitatud sel teekonnal surnud viikingitele.[2]

Kuna Bremeni Adam suhtus oma kirjutistes temasse austavalt, siis oletatakse, et Anund Jakob soosis Hamburg-Bremeni peapiiskopkonda.[2]

Rootsi Akadeemia liikme Gudmund Jöran Adlerbethi järgi juhtis ta mitte palju hiljem kui 1024. aastal (nime Jakun all) pimeda ja kuldsesse rüüsse riietatuna Rootsi ekspeditsiooni idasuunas teisele poole Läänemerd ja pakkus sõjalist abi oma õemehele Jaroslav Targale lahingus Mstislav Vladimirovitši vastu.[6]

Saagades

muuda

Teada on kaks Anund Jakobi teenistuses olnud skaldi: Sigvatr Þórðarson ja Óttarr svarti.

13. sajandil mitme saaga põhjal kokku pandud Norra saaga "Hervarar saga ok Heiðreks" sisaldab Anundi kohta vähe andmeid:

Önundr hét sonr Óláfs konungs sænska, er konungdóm tók eptir hann ok varð sóttdauðr. Á hans dögum fell Óláfr konungr inn helgi á Stiklastöðum. Eymundr hét annarr sonr Óláfs sænska, er konungdóm tók eptir bróður sinn.[7]

Kuningas Olof Skötkonungil oli poeg Önund, kes sai tema järglaseks. Ta suri oma voodis. Tema eluajal langes kuningas Olav Püha Stiklestadis. Rootslasel Olofil oli veel üks poeg nimega Emund, kes sai troonile pärast oma venda.[8]

Ilmselt abielust Gunnhildr Sveinsdóttiriga sündis tal tütar Gunhild (ka Gyda), kellest sai hiljem Taani kuninga Svend Estridseni abikaasa.

Viited

muuda
  1. Snorri Sturluson. "Heimskringla" (Püha Olavi saaga, ptk 88 ja 94).
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Natanael Beckman. Anund Jakob[alaline kõdulink]. Svenskt biografiskt lexikon. Vaadatud 26.11.2012.
  3. Hagerman, Maja. "Spåren av kungens män". Stockholm: Rabén Prisma. 1996. Lk 135. ISBN 91-518-2927-4.
  4. Sawyer, Peter; Sawyer, Birgit. "När Sverige blev Sverige". Occasional papers on medieval topics, 0282-3322; 5. Alingsås: Viktoria. 1991. Lk 23. ISBN 91-86708-12-0.
  5. B. Nerman. "Sveriges äldsta konungalängder som källa för svensk historia" (1914). Kungar: Band 02 (1920), lk 74, "Kungshögarna på Adelsö och Sveriges äldsta konungalängder". Fornvännen. 1918.
  6. "Uplysning uti konung Anund Jacobs Historia utur Ryska Handlingar", Kongl. Vitterhets Historie och Antiquitets Akademiens Handlingar. Stockholm. 1802. p. 61.
  7. Hervarar saga ok Heiðreks, Guðni Jónsson's og Bjarni Vilhjálmsson's edition at «Norrøne Tekster og Kvad».
  8. N. Kershaw. "The Saga of Hervör and Heithrek", raamatus "Stories and Ballads of the Far Past, translated from the Norse (Icelandic and Faroese)". Cambridge at the University Press, 1921.
Eelnev
Olof Skötkonung
Rootsi kuningas
10221050
Järgnev
Emund II