Vikipeedia

Põhjamere impeerium

Põhjamere impeerium on nimi, millega harilikult tähistatakse Knud Suure kui Inglismaa, Taani, Norra ja osa tänase Rootsi kuninga ajaloolist ühendatud kuningriiki aastatel 1016–1035. Konkreetsemalt võib seda kutsuda ka Anglo-Skandinaavia impeeriumiks.

Põhjamere impeerium

1016–1035
Knud Suure valdused
Valitsusvorm monarhia
Osa tänapäeval jäävad alad Taani, Saksamaa, Norra, Rootsi ja Suurbritannia territooriumile
Kuningas Knud Suur (1016–1035)
Religioon kristlus, Põhjamaade usund
Ajalugu ja sündmused
Assanduni lahing 18. oktoober 1016
Knudi surm 12. november 1035
Peamised keeled vanapõhja keel, vanainglise keel
Eelnev Järgnev
Anglosaksi Inglismaa
Taani
Norra impeerium		 Anglosaksi Inglismaa
Taani
Norra impeerium

Üks ajaloolane on kirjutanud:

Kui 11. sajand jõudis neljandasse kümnendisse, oli Knud ühe erandiga, kelleks oli keiser, kõige aukartustäratavam valitseja ristiusumaades ... Ta oli nelja olulise kuningriigi valitseja ja teiste kuningriikide ülemisand. Kuigi vormiliselt loeti Knudi kuningate hulka kuuluvaks, oli tema seisus oma kaasmonarhide hulgas tõeliselt keiserlik. Nagu näha, oli tema käes kahe suure piirkonna saatus: nii Briti saarte kui ka Skandinaavia poolsaare oma. Tema laevastik peaaegu hoidis enda kontrolli all kahte olulist merd, Põhja- ja Läänemerd. Ta oli rajanud impeeriumi.[1]

Moodustamine muuda

Inglismaa muuda

  Pikemalt artiklis Anglosaksi Inglismaa

Knud Suur oli Taani kuninga Svend Harkhabeme noorem poeg. Kui tema isa 3. veebruaril 1014 sissetungil Inglismaale suri, kuulutasid taanlased kuningaks Knudi. Sellal kui tema isa Svend viibis Lõuna-Inglismaal, oli Knud olnud Trenti jõel oleva laevastiku eesotsas. Kuid tookordne sissetung ebaõnnestus: Lindsey kuningriigi mehed, kes olid lubanud viikingeid taktikalise rünnaku jaoks hobustega varustada, ei saanud valmis enne kui Inglismaa aadlikud olid Svendi surma järel kuningas Ethelred II uuesti kuningaks määranud (samad aadlikud olid ta varem liig karmi valitsemise tõttu eksiili saatnud; eelnevalt oli Ethelred nõustunud leebemalt valitsema).[2]

Svendi surma järel sai Taani kuningaks Knudi vend Harald II. Norra kuninga Eirik Håkonssoni abiga kogus Knud sissetungiks kokku uue laevastiku ja naasis 1015. aasta suvel Inglismaale. Inglasi lõhestas kuninga, tema poegade ja teiste aadlike vaheline intriig: nelja kuu jooksul pärast seda, kui Ethelredi oli kuningaks saanud, oli üks tema poegades vandunud truudust Knudile, andes talle kontrolli kuningriigi ajaloolise keskuse Wessexi üle. Ethelred suri 23. aprillil 1016, enne kui saadi pidada otsustav lahing Londoni pärast. Kui suurem osa aadlikest kogunes Southamptonis ja vandus truudust Knudile, valisid londonlased kuningaks eelmise kuninga poja Edmund Raudkülje. Knud piiras Londonit, kuid oli sunnitud oma varude täiendamiseks lahkuma ja sai seejärel Edmundi vägedelt Otfordi lahingus lüüa. Ent taanlased, kes olid seejärel Essexisse tunginud, alistasid neid jälitama asunud Edmundi väed omakorda Assanduni lahingus. Edmund ja Knud sõlmisid kokkuleppe, mille järgi Edmundile jäi Wessex ningKnud valitses kogu Thamesi jõest põhja poole jäänud Inglismaad. Kuid kui Edmund 30. novembril 1016 suri, jäi kogu Inglismaa Knudi valitsemise alla.[3]

1017. aasta suvel tugevdas Knud oma positsiooni Inglismaal veelgi, abielludes Ethelredi lese Emmaga (kuigi ta oli eelnevalt abiellunud inglasest aadlidaami Northamptoni Ælfgifuga).[4] Aastal 1018 tasus ta oma laevastikule (iseäranis just Londoni linnaelanikelt kogutud rahaga) ja teda tunnustati täieliku Inglismaa kuningana.[5]

Taani muuda

  Pikemalt artiklis Taani ajalugu#Keskaeg
 
Knud Suur

Kuningas Harald II, Knudi vend, suri lastetult aastal 1018 või 1019, jättes riigi ilma kuningata. Knud oli oma venna pärija ja läks aastal 1019 Taani trooni endale nõudlema. Taanis olles saatis ta oma inglise alamatele kirja selle kohta, et ta oli välismaal täpsustamata "ohtu" ära hoidmas[6] ja ta naasis Inglismaale vaid algavate ülestõusude maha surumiseks.[7] Üks Taani kroonika väidab, et taanlased olid mingi hetk Haraldi troonilt tõuganud ja Knudi kuningaks pannud, kuid kuna Knud oli sageli eemal, olid nad Haraldi omakorda tagasi kuningaks valinud; seda seni kuni Knud lõpuks pärast oma venna surma jäädavalt kuningaks sai.[8]

Norra kuningas Olav II Haraldsson ja Rootsi kuningas Anund Jakob, kes nägid Inglismaa-Taani ühendatud kuningriigis ohtu (Knudi isa Svend oli nende mõlema riigi üle valitsenud), kasutasid ära Knudi Inglismaal viibimist, et Taanit aastal 1025 või 1026 rünnata. Nendega liitus Ulf Jarl, Knudi asevalitseja Taanis ja tema õemees, koos oma vennaga. Knud ründas Olavi laevastiku ootamatult ja võitles Helgeå lahingus rootslaste laevastikuga.[9] Lahingu täpne tagajärg ei ole selge, kuid lahingus osutus parimaks Knud; Olav põgenes ja oht Taanile kadus.[10][11]

Aastal 1027 reisis Knud Rooma: osalt selleks, et lunastada oma pattu (ta lasi sellele eelnenud jõulude paiku Ulf Jarli tappa) ja osalt selleks, et osaleda keiser Konrad II kroonimisel Saksa-Rooma keisriks ja demonstreerida oma tähtsust valitsejana. Seal õnnestus tal kindlustada Põhja-Euroopast Rooma rändavatelt palveränduritelt võetavate maksude ja oma ametirüü (pallium) saavate Inglismaa peapiiskoppide poolt paavstile makstavate tasude vähendamine. Lisaks pani ta aluse ka headele suhetele keiser Konrad II-ga, mis viisid selleni, et keisri poeg Heinrich abiellus Knudi tütre Gunhildiga. Enne seda oli keiser loovutanud Taanile Schleswigi hertsogkonna koos Hedeby ja Eideri jõe vahel asunud iidse Taanile kuulunud maaribaga, mille sakslased olid okupeerinud kui puhvertsooni taanlaste vastu.[12][13]

Norra muuda

  Pikemalt artiklis Norra impeerium

Kui jarl Eirik Håkonsson koos Knudiga Inglismaal viibis, suurendas Norra kuningas Olav II oma võimu kõikjal Norras.[14] Knudi ja Olavi vaheline vaen ulatus aga kaugemasse aega: Ethelred oli naasnud Inglismaale just Olavi poolt hangitud laevastikuga.[15] 1024. aastal oli Knud pakkunud Olavile võimalust valitseda Norrat oma vasallina[16], kuid pärast Helgeå sündmusi asus ta viimase ebapopulaarset valitsemist pististe kaudu õõnestama ja asus 1028. aastal 50 laevaga teele, et Norra enda alla heita. Temaga liitus suur vägi Taani laevasid ja samal ajal kui Knud piki rannikut seilas, taandus Olav Oslo fjordi. Knud maabus mitmes piirkonnas ja sealsed kohalikud pealikud vandusid talle truudust. Viimaks kuulutati ta Nidarosis (tänapäeva Trondheimis) Øretingi tingil kuningaks ja mõne kuu pärast põgenes Olav Rootsi.[17][18][19]

1030. aastal püüdis Olav Norrasse naasta, kuid Trondheimi piirkonna inimesed ei soovinud teda tagasi ja ta alistati ning tapeti Stiklestadi lahingus.

Rootsi muuda

  Pikemalt artiklis Rootsi ajalugu#Viikingiaeg

Pärast 1026. aasta Helgeå lahingut kuulutas Knud ennast lisaks Inglismaale, Taanile ja Norrale ka "osa Rootsi" valitsejaks. Ühes ilmselt 1027. aastal oma inglise alamatele saadetud kirja päises kasutab ta tiitlit "Kogu Inglismaa ja Taani ja Norra ning osa Rootsi kuningas" (Rex totius Angliæ et Denemarciæ et Norreganorum et partis Suanorum)[20] Knud lasi kas riigi pealinnas Sigtunas või sellal Taanile kuulunud Lundis vermida münte kirjaga CNVT REX SW ("Rootslaste kuningas Knud"). Arvatud on, et see "osa Rootsist" tähistas kas Götalandi lääneosa või Blekinget.[21]

Suurem osa nn Inglise ruunikividest (ruunikivid, mis kajastavad reise Inglismaale) leiduvad Upplandis. Knudi valitsemise näol oli ilmselt tegemist kas lääniisandaks olemise või vaieldava valitsemisega: müntide vermimiseks ei pidanud Knud Rootsis kohapeal olema, sest vermiti ka münte, mis kinnitasid seda, et ta valitses ka Iirimaad.[22][23]. Lisaks on teadmised Rootsi varasema ajaloo kohta väga ebamäärased.[24]

Tribuuti maksvad alad muuda

 
Põhjamere impeerium koos tribuuti maksvate aladega. Riigid, mille kuningas Knud oli, on tähistatud punaselt, vasallriigid oranžilt ja teised liitlasriigid kollaselt

Lisaks Rootsile, mille kuningas ta mainitud kirja päise järgi oli (kuigi selle päise võis kirjale kirjutada ka keegi teine), sai Knud tribuuti vendidelt ja ta oli ka liidus poolakatega. Aastal 1022 seilas ta koos Wessexi krahvi Godwini ja Ulf Jarliga Läänemerele, et kinnitada valitsemist nende rannikualade üle, mida Taani kuningad olid valitsenud Jomsborgist.[25]

Kohe pärast Roomast naasmist viis Knud sõjaväe Šotimaale ja tegi kolmest sealsest kuningast enda vasallid. Nende hulka kuulusid Šotimaa ülemkuningas Malcolm II ja merekuningas Echmarcach mac Ragnaill (kelle valdused hõlmasid ka Galloway piirkonda ja Mani saart), kellest sai aastal 1036 Dublini kuningas. Nii kõik mainitud kuningad kui tõenäoliselt ka waleslased[26] maksid Knudile tribuuti.

Tribuuti maksti danegeldi kujul: danegeldi oli kehtestanud Ethelred taanlastele tribuudi maksmiseks. Sellega taotles Knud ka keldi kuningriikide üle valitsemist (ehk midagi, mida talle vahetult eelnenud Inglismaa kuningad ei olnud teinud) ja ka nende karistamist, kes olid Olavit toetades tema vastu astunud.[16] Islandi skaldi Óttarr svarti värss nimetab Knudi "taanlaste, iirlaste, inglaste ja islandlaste kuningaks"; Norra on loetelust ilmselt seetõttu välja jäänud, et Knud ei olnud seal veel võimule saanud.[27]

Religioon muuda

  Pikemalt artiklis Skandinaavia ristiusustamine

12. sajandi alguseks oli Inglismaa olnud sajandeid kristlik riik: Danelaw' alad olid muutumas paganlikest aladest kristlikeks (Palle Lauring on väitnud, et "Inglismaal elanud taanlased said väga kiiresti kristlasteks") [28], kuid Skandinaavia riigid olid veel enamjaolt paganlikud.[29] Knudi isa Svend oli alguses olnud pagan, kuid oma elu hilisemas osas põhiliselt kristlane.[30] Selle kohta on Frank Stenton kirjutanud järgmist: "Svend ... ilmub esmalt ajalukku paganliku reaktsiooni juhina ... [kuid] käitus hilisemas elus vähemalt nimeliselt kristlasena ... Svendi leige kristluse soosimine ...".

Inglismaal propageeris Knud püüdlikult katoliku kiriku huve ja see tõi talle Euroopa kristlike valitsejate heakskiidu, mida ei olnud saanud ükski varasem Skandinaavia kuningas.[31] Stentoni järgi oli Knud "esimene viikingite juht, kes võeti vastu kristlike kuningate tsiviliseeritud vennaskonda". Samas lasi ta Norras küll kirikuid ehitada ja suhtus vaimulikkonda nii lugupidavalt kui ka suuremeelselt, kuid otsis ka paganlike väepealike liitu ning erinevalt Olavist ei võtnud ta kirikut soosivaid seadusi vastu enne, kui tema võim püsis kindlal alusel.[16]

Valitsemine muuda

  Pikemalt artiklites Ting ja Witenagemot
 
Inglismaa krahvkonnad umbes aastal 1025
 
Knud Suure penn

Kuna Knud oli kuningas vallutamisel saadud õiguste järgi, mitte tavapärasemate meetodite kaudu, jagas ta Inglismaa Skandinaavia mudeli järgi neljaks krahvkonnaks: Wessexit valitses ta ise otse, Thorkell Pikast sai East Anglia krahv, Eirik Håkonsson säilitas Northumbria krahvi tiitli, mille Knud oli talle juba varem andnud, ja Eadric Streonast sai Mercia krahv. Kuid neist viimane sattus põlu alla ja hukati aasta jooksul. Aastal 1018 taastas Knud Wessexis vähemalt kaks krahvkonda ja Oxfordis aset leidnud kohtumisel nõustusid tema pooldajad ja inglaste esindajad sellega, et Knud valitseb kuningas Edgar Rahumeelse seaduste järgi.[32]

Anglosaksi teemasid uuriv ajaloolane Frank Stenton osutab sellele, et kui arvata välja tema sagedaste välismaale reisimiste kohta käivad märkused, on Knudi valitsemisajale Anglosaksi kroonikas suhteliselt vähe ruumi pühendatud; see näitab Stentoni arvates tema tugevat kontrolli Inglismaa üle. Ajal, mil Knudi Inglismaal ei olnud, oli tema asevalitseja ilmselt Thorkell[33], kuid seda vaid seni, kuni nad omavahel tülli läksid ja Thorkell 1021. aastal lindpriiks kuulutati. Nende aastal 1023 Taanis aset leidnud omavahelise leppimise tingimused, mille hulka kuulusid poegade vahetamine üleskasvatamiseks ja Thorkelli seadmine Knudi asevalitsejaks Taanis, näitavad, et Thorkell oli need saavutanud sõjalise jõuga.[34]

Knudi valitsemise all olnud Northumbria krahvkonna kaitsmine jäi krahv Siwardi ülesandeks ja viimane suutis kindlustada Inglismaa võimu Šotimaal. Kui Siward aastal 1055 suri, oli just tema ja mitte Inglismaa kuningas, kogu selle ala, mille Strathclyde'i kuningriik sellele eelnenud sajal aastal anastanud oli, ülemisand.[35]

Taanlastel oli inglastest rohkem põhjust Knudi eemaloleku üle nuriseda: ta valitses peamiselt Inglismaalt, jättes Taani asevalitsejate valitseda.[36] Jón Stefánsson kirjutas aastal 1916, et "Knudi ideaaliks paistis olevat Anglo-Skandinaavia impeerium, mille juhiks ja keskuseks oleks olnud Inglismaa". Lauring lisab, et Knud oli "Inglismaasse kiindunud ja suhtus sellesse kui oma peamisse (sic!) kuningriiki ... Knudist sai tegelikult inglane".[37] Grueber ja Keary on leidnud, et kuigi "Inglismaa oli vallutanud taanlane, oli Inglismaa siiski tema Taani impeeriumi keskus".[38]

Knud määras Thorkelli asemel oma peamise nõuandjana Inglismaal ametisse Godwini –- inglase, kellest ta oli varem teinud Wessexi krahvi[39]. Kolm aastat pärast Thorkelli ja Knudi leppimist oli Thorkelli Taani asevalitseja kohal asendanud Knudi õemees Ulf Jarl, kellest Knud tegi ka enda ja Emma abielust sündinud poja Hardeknudi eestkostja.[40] Ent vastutasuks osutus Ulf vähem kui lojaalseks, konspireerides esmalt tema vastu koos Rootsi ja Norra kuningatega ning kasutades seejärel oma võimu selleks, et lasta aadlikel vanduda truudust Hardeknudile (ehk seega talle endale). Knud naasis Taani 1026. aasta jõulude ajal ja andis oma ihukaitseväelastele käsu Ulf tappa. Käsk viidi täide Roskilde Kolmainu kirikus.[39] Oma elu lõpuks oli Knud oma Skandinaavia siseringi asendanud täielikult talle nõu andvate inglastega.[41]

Norrasse jäi Knud uue aastani ja jättis seejärel oma asevalitsejana ametisse jarl Eirik Håkonssoni poja Håkon Eirikssoni, kes oli teeninud samas ametis ka tema isa Svend Harkhabeme ajal; ent Håkon uppus juba järgmisel talvel.[42] Tema asemel saatis Knud Norra tema ja Ælfgifu suhtest sündinud kahest pojast noorima, Svendi, keda Norras tunti ema järgi nimega Sveinn Alfífuson. Koos pojaga saatis Knud sinna ka tema ema Ælfgifu. Nende valitsema asumine viibis mõnda aega uuesti Norra tagasi soovinud Olavile ära ütlemise tõttu; Svend ja Ælfgifu said Norras veelgi ebapopulaarsemateks kui Olav kunagi oli olnud. Ælfgifu püüdis uusi makse ja rangemat kontrolli kehtestada rahvale, kes hindas oma sõltumatust ja pani eriti pahaks, et uued kombed olid Taani kombed.[42][43][44] T. D. Kendricki järgi "võeti kasutusele Taani maksud, kehtestati Taani seadused ja kõikjal eelistati Taani huve".

Knud valmistus ka Taanit ühele oma pojale üle andma: pärast Norras võimu haaramist pidas ta Nidarosis suure istungi ja kuulutas oma poja Hardeknudi (abielust Emmaga) Taani kuningaks.[45] Stenton on osutanud tähelepanu sellele, et määrates erinevad pojad oma pärijateks eri riikides, näitas ta seda, et tal ei olnud "teadlikku kavatsust rajada põhjamaist impeeriumi ... [mis] säiliks ühtsena ka pärast tema surma".[46] Kuid tegemist võis lihtsalt olla ka tema rahva tavadega. Grueber ja Keary on kirjutanud, et impeeriumi loomise lootused purustasid Põhjamaade rahvastele omased pärimisega seotud kombed (nagu need olid alati purustanud suurema Skandinaavia riigi rajamise lootused).[47] Igal juhul oli terve Knudi valitsemisaja jooksul selge, et tema impeeriumi nõrkus seisnes selles, et ta ei leidnud lojaalseid ja asjatundlike asevalitsejaid juhuks kui ta ise mõnes riigis kohal ei viibinud.[48] Lauring on kirjutanud: "nüüd, kus üks kuningas oli Lääne-Euroopa eeskujul võimu haaranud, nõrgenes viikingitest tulenenud oht saatuslikult [just] hetkel, mil kuningas lahkus ja kas ei jätnud enda asemele tugevaid mehi vastutama või määras selleks nõrga mehe". Ka tema pojad ei suutnud Põhjamere impeeriumi koos hoida.

Pärast Knudi surma muuda

Põhjamere impeerium lagunes kohe pärast Knudi surma aastal 1035. Tegelikult oli see Norras juba enne kokku varisemas: 1033. aasta talveks olid Svend ja Ælfgifu juba nii ebapopulaarseks muutunud, et nad olid olnud sunnitud Trondheimist lahkuma. Järgmisel aastal moodustas Stiklestadi all kuningas Olavi tagasi tõrjunud ja tapnud sõjaväe juht liidu ühe Olavile lojaalse toetajaga, et tuua tema poeg Magnus Hea Garðaríkist (Kiievi-Vene riigist) tagasi Norrat valitsema.[49] 1035. aasta sügisel, mõni nädal enne Knudi surma, olid Knudi poeg ja tema ema sunnitud riigist üldse põgenema ning Taani minema.[46] Svend suri varsti pärast seda.

Hardeknud valitses Taanit juba küll kuningana, kuid ta ei saanud sealt kolme aasta jooksul lahkuda: oli oht, et Norra vastne kuningas Magnus tungib kättemaksuks Taani. Vahepeal olid Inglise ülikud, kes olid jagunenud Hardeknudi ja Harold Jänesjala (Knud Suure ning Ælfgifu suhtest sündinud noorema poja) toetajateks, jõudnud kompromissini, et Harold valitseb Inglismaad asevalitsejana. 1037. aasta lõpuks oli Ælfgifu suutnud veenda olulisimaid ülikuid Haroldile truudust vanduma ja ta sai nime Harold I all kuningaks. Hardeknudi ema kuninganna Emma oli sunnitud seejärel Flandrias pelgupaika otsima.[50]

Hardeknud, kes soovis Inglismaa valitsemise oma poolvenna käest enda kätte haarata, valmistas sissetungiks laevastikku. Ent Harold suri juba aastal 1040 enne kui laevastikku kasutada sai. Seejärel sai Inglismaa kuningaks Hardeknud, kes Inglismaa ja Taani taas liitis, kuid kes üldiselt jättis kuningana kehva mulje. Anglosaksi kroonika kirjutab tema kohta, et ta ei teinud kogu oma valitsemise ajal mitte midagi kuninglikku.[51][52] Lauring on kirjutanud, et "vaatamata faktile, et nad olid mõlemad täiesti ebapädevad, kuulutati Knudi kaks poega Inglismaa kuningateks". Hardeknud suri ootamatult 1042. aasta juunis, kui ta pulmapidustustel "oma joogi juures seisis", ja koos temaga suri ka Põhjamere impeerium.[53]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Laurence Marcellus Larson. ["Canute the Great: 995 (circ.)-1035 and the Rise of Danish Imperialism During the Viking Age". New York: Putnam. 1912. p. 257.
  2. ↑ Frank Stenton. "Anglo-Saxon England", 3rd ed. Oxford: Clarendon. 1971, ISBN 9780198217169. p. 386.
  3. ↑ Stenton, pp. 388-93.
  4. ↑ Stenton, p. 397.
  5. ↑ Stenton, p. 399: "It is with the departure of the Danish fleet and the meeting at Oxford which followed it that Cnut's effective reign begins".
  6. ↑ Stenton, p. 401.
  7. ↑ Palle Lauring, tr. David Hohnen. "A History of the Kingdom of Denmark". Copenhagen: Høst. 1960. p. 56.
  8. ↑ Edward A. Freeman. ["The History of the Norman Conquest of England: Its Causes and its Results", Volume 1 Oxford: Clarendon. 1867. p. 404, märkus 1].
  9. ↑ Stenton, pp. 402-04.
  10. ↑ Jim Bradbury. ["The Routledge Companion to Medieval Warfare". London: Routledge. 2004. ISBN 0-415-22126-9. p. 125.
  11. ↑ Philip J. Potter. ["Gothic Kings of Britain: The Lives of 31 Medieval Rulers, 1016-1399". Jefferson, North Carolina: McFarland. 2009. ISBN 978-0-7864-4038-2. p. 12.
  12. ↑ Stenton, pp. 407-08.
  13. ↑ Viggo Starcke. "Denmark in World History". Philadelphia: University of Pennsylvania. 1962. p. 282.
  14. ↑ Stenton, pp. 402-03.
  15. ↑ Herbert A. Grueber & Charles Francis Keary. ["A Catalogue of English Coins in the British Museum: Anglo-Saxon Series", Volume 2, London: Trustees of the British Museum. 1893. p. lxxvii.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 Starcke, p. 284.
  17. ↑ Stenton, p. 404.
  18. ↑ Starcke, p. 289.
  19. ↑ Karen Larsen. "A History of Norway". The American-Scandinavian Foundation, Princeton, New Jersey: Princeton University. 1948, repr. 1950. p. 104.
  20. ↑ Freeman, p. 479, note 2.
  21. ↑ Brita Malmer. "The 1954 Rone Hoard and Some Comments on Styles and Inscriptions of Certain Scandinavian Coins from the Early Eleventh Century", teoses Coinage and History in the North Sea World, c. AD 500-1200: Essays in Honour of Marion Archibald, ed. Barrie Cook & Gareth Williams. Leiden: Brill. 2006. ISBN 90-04-14777-2. pp. 435-48.
  22. ↑ Henry Noel Humphreys. "The Coinage of the British Empire: An Outline of the Progress of the Coinage in Great Britain and her Dependencies, From the Earliest Period to the Present Time". London: Bogue. 1855. p. 54.
  23. ↑ "The Hiberno-Norse Coinage of Ireland, ~995 to ~1150", Irish Coinage.
  24. ↑ Franklin D. Scott. "Sweden: The Nation's History", 2nd ed. Carbondale: Southern Illinois University. 1988. ISBN 0-8093-1489-4. pp. 25-26 (Knudi nõudest).
  25. ↑ Starcke, pp. 281-82.
  26. ↑ M.K. Lawson. "Cnut: England's Viking King". Stroud: Tempus. 2004. ISBN 0-7524-2964-7. p. 103: "Cnut's power would seem in some sense to have extended into Wales".
  27. ↑ Benjamin T. Hudson. "Viking Pirates and Christian Princes: Dynasty, Religion, and Empire in the North Atlantic". New York: Oxford University. 2005. ISBN 9780195162370. p. 119.
  28. ↑ Lauring, p. 56
  29. ↑ Starcke, p. 283.
  30. ↑ Stenton, pp. 396-97.
  31. ↑ Stenton, p. 397.
  32. ↑ Stenton, pp. 398-99.
  33. ↑ Stenton, pp. 399-401.
  34. ↑ Stenton, pp. 401-02.
  35. ↑ Stenton, p. 419.
  36. ↑ Jón Stefánsson. ["Denmark and Sweden: with Iceland and Finland". London: Unwin. 1916. p. 11.
  37. ↑ Lauring, p. 56.
  38. ↑ Grueber and Keary. p. 6.
  39. ↑ 39,0 39,1 Jón Stefánsson, p. 11.
  40. ↑ Stenton, p. 402.
  41. ↑ Stenton, p. 416.
  42. ↑ 42,0 42,1 Stenton, p. 405.
  43. ↑ Larsen, pp. 104-05.
  44. ↑ T. D. Kendrick. "A History of the Vikings". New York: Scribner, 1930, repr. Mineola, New York: Dover. 2004. ISBN 0-486-43396-X. p. 125.
  45. ↑ Stenton, pp. 404-05.
  46. ↑ 46,0 46,1 Stenton, p. 406.
  47. ↑ Grueber &. Keary. p. 6.
  48. ↑ Lauring, p. 57.
  49. ↑ Larsen, p. 110.
  50. ↑ Stenton, p. 420.
  51. ↑ Joseph Stevenson, tõlk. ja toim. ["The Church Historians of England", volume 2 part 1. London: Heeleys. 1853. p. 96 (kanne aasta 1040 kohta).
  52. ↑ Stenton, p. 422.
  53. ↑ Lauring, p. 57.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Põhjamere_impeerium&oldid=6396191"