Nidarosi toomkirik

Nidarosi toomkirik
	Nidarosi toomkiriku läänefassaad
Riik	Norra
Asukoht	Trondheim, Norra
Ehituse algus	algkuju 1070
Ehituse lõpp	1090. aastad
Laiendatud	1248
Koordinaadid	63° 25′ 37″ N, 10° 23′ 45″ E

Nidarosi toomkirik (ka Nidarosi katedraal, Trondheimi toomkirik või Trondheimi katedraal; norra keeles Nidarosdomen) on kirik Norras Trondheimis. Nidarosi toomkirik oli aastail 1137–1537 Norra peapiiskopkonna toomkirik. Reformatsiooni järel on kirik olnud luterliku Trondheimi ehk Nidarosi piiskopkonna toomkirik. Kirik kätkeb endas romaani ja gooti stiilile omaseid jooni. Keskajal oli Nidarosi toomkirik üks Põhja-Euroopa tähtsamaid palverännakukohti. Kirikus on kroonitud mitmeid Norra kuningaid.

Ajalugu

Nidarosi toomkirik 1857. aastal

Nidarosi toomkirik arvatakse olevat rajatud Stiklestadi lahingus surma saanud Norra kuninga Olav II Haraldssoni hauale. Olav kuulutati aasta ja viis päeva pärast surma pühakuks ning palverändurid asusid külastama tema matmispaika. Umbes sel ajal rajati Olavi hauale väike puitkabel.

Olav Kyrre valitsusajal, 1070. aasta paiku, alustati puidust kabeli kohale kivist katedraali rajamist. Kirik valmis tõenäoliselt 1090. aastatel. Kirik pühitseti Pühale Kolmainsusele. Seda kutsuti Kristkirkeks. Nidarosi toomkiriku rajasid tõenäoliselt inglise ehitusmeistrid.

Aastal 1151 sai Nidarosist peapiiskopkonna keskus. Esimese kahe peapiiskopi Jon Birgersoni ja Øystein Erlendssoni eestvõttel alustati toomkirikus mahukate ümberehitustöödega. Kiriku uued osad valmisid anglonormanni romaani stiilis ning oletatakse, et ka selle ümberehituse juures viibisid inglise ehitusmeistrid. Tõenäoliselt võeti eeskujuks Lincolni katedraal Inglismaal.^[1] Valmis jõuti ehitada transept, kapiitlihoone ja osa pikihoonest. Ümberehitustööd katkesid 1180. aastal, mil peapiiskop Øystein oli sunnitud Inglismaale pagendusse minema.

Øystein tutvus Inglismaal eksiilis viibides uute arhitektuurisuundadega, ning kui ta 1183. aastal Norrasse naasis, hakati uuesti kirikut laiendama, seekord juba gooti stiili reegleid järgides. Sel ajal valmis pikk, kitsaste külglöövidega koor; selle idapoolsesse otsa hakati rajama oktogooni. Selle rikkalikud dekoratsioonid lubavad oletada, et ehitusmeistrid pärinesid Lääne-Prantsusmaalt, mis kuulus tollal Inglismaa kuninga võimu alla.

Oktogoon valmis lõplikult 1210. ja 1220. aasta vahel. Samal perioodil alustati ka uue kooriruumi ehitust, mis valmis 1240. aasta paiku. Kooriruumi valmimise järel hakati lääne suunas laiendama pikihoonet. Aastal 1248 pani peapiiskop Sigurd Eindrideson nurgakivi kiriku laiendusele. Pikihoone ehitati senisest pea kaks korda pikemaks ja see lõppes esindusliku läänefassaadiga. Kahe otsatorniga läänefassaadi ilmestasid kolm rida skulptuure.

Ümberehitatud kirikuhoone oli tõenäoliselt inspireeritud Inglismaal asuvast Lincolni katedraalist ja Westminster Abbeyst, läänefassaadi skulptuurid kandsid aga prantsuse gootika mõjutusi. Teostuselt sarnanesid need Reimsi katedraali skulptuuridega.

Toomkirik sai 1328. aastal toimunud tulekahjus rängalt kannatada. Hävisid puidust katusekonstruktsioonid ja kiriku puitsisustus. Põlengu järel võeti ette ulatuslikud taastamistööd. Kirik sai uuesti kannatada 1432. ja 1451. aasta tulekahjus. Et kogudus ei olnud rikas, tehti vaid hädavajalikud taastamistööd. Aastal 1531 möllas kogu Trondheimis suur tulekahju, mis haaras ka toomkiriku. Ristlöövist lääne poole jääv osa hävis ja seda asuti taastama alles 20. sajandi alguses.

Aastal 1708 põles kirik uuesti; pärast tulekahju jäid järele ainult kivimüürid. Aastal 1719 sai kirik tabamuse pikselöögist ja läks järjekordselt põlema. Taastamistööde käigus sai kesktorn väikese püramiidja tornikiivri ja oktogoon kaeti barokkstiilis kiivriga. Kiriku keskaegsetesse kabelitesse hakati matma rikkaid kodanikke.

19. sajandil alanud rahvuslik ärkamisaeg tõi kaasa soovi ennistada Nidarosi toomkiriku kunagine hiilgus. Katedraali taastamistööd algasid 1869. aastal. Esmalt restaureeriti kiriku säilinud keskaegsed osad ning alles seejärel asuti taastama hävinud osasid. Kiriku läänefassaadi taastati aastatel 1909–1969. Viimane skulptuur paigutati läänefassaadile 1983. aastal. Kiriku taastamistöid juhtisid järgemööda arhitektid Heinrich Ernst Schirmer, Christian Christie, Olaf Nordhagen ja Helge Thiis.

Ametlikult lõppesid Nidarosi toomkiriku taastamistööd 2001. aastal.

Tänapäeval on Nidarosi toomkirik populaarne turismisihtkoht.

Orelid

Toomkiriku peaoreli valmistas 1930. aastal ettevõte Steinmeyer. Orel asus algselt põhjapoolses ristlöövis. Algselt oli sellel 125 registrit. 1962. aastal ehitati orel tugevasti ümber ja viidi üle läänelöövi. Orelilt eemaldati hulk registreid, mida kasutati uue koorioreli valmistamiseks.

Kiriku vana barokkoreli valmistas aastail 1738–1740 Johann Joachim Wagner ning selle restaureeris aastail 1993–1994 Jürgen Ahrend. Sellel on 30 registrit ja see paikneb põhjapoolse ristlöövi galeriis.

Kuninglikud kroonimised

Kiriku põhiplaan

Nidarosi katedraalis krooniti mitmed Norra kuningad. Esimesena krooniti seal 1449. aastal Karl I ja viimasena Haakon VII 1906. aastal. Et 1908. aasta põhiseadusemuudatus kaotas Norras kirikliku kroonimise, pole hilisemaid Norra kuningaid enam kroonitud. Küll aga said nii Olav V kui ka Harald V Nidarosi toomkirikus kirikult ametliku õnnistuse.^[2]