Karl XV
Karl XV (Norras Karl IV, sünninimi Karl Ludwig Eugen; 3. mai 1826 – 19. august 1872) oli Bernadotte'i dünastia Rootsi ja Norra kuningas 8. juulist 1859 kuni surmani 1872. aastal. Tema valitsusajal tehti teoks vanglareform, võeti kasutusele rahvakoolide süsteem, kaasajastati seadusi ning reformiti Riksdagi. Karli ajal liikus riik parlamentarismi suunas. Karl oli rahva seas populaarne, tema hüüdnimi oli Kron-Kalle.[1]
| Karl XV | |
|---|---|
.jpg) | |
| Rootsi ja Norra kuningas | |
|
Ametiaeg 8. juuli 1859 – 18. september 1872 | |
| Eelnev | Oskar I |
| Järgnev | Oskar II |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Karl Ludwig Eugen |
| Sündinud |
3. mai 1826 Stockholm |
| Surnud |
18. september 1872 Malmö |
| Vanemad | Josefine von Leuchtenberg |
Lapsepõlv ja noorus muuda
Karl Ludwig Eugen sündis Stockholmi kuningalossis Oskar I ja Josefine von Leuchtenbergi esiklapsena. Karl sai lapsepõlves erahariduse, milles keskenduti peamiselt humanitaarsetele ainetele. Tema õpetajate seal olid näiteks Christopher Boström ja Otto Aubert. 1843. aastal sai ta bakalaureusekraadi, hiljem õppis Oslo Kunstiakadeemias ja Uppsala Ülikoolis. Karl huvitus juba noorena kunstist. Kui ta isast sai 1844. aastal kuningas, sai Karlist Rootsi kroonprints ning ta nimetati Uppsala ja Lundi Ülikooli kantsleriks.[2][3]
Rootsi kroonprints muuda
19. juunil 1850 abiellus Karl Hollandi printsess Louisega, kellega oli tutvunud 1849. aastal Haagis. Pulmad peeti Stockholmis. Peatselt sündisid tütar Louise ja poeg Karl Oskar. Poeg suri juba 1854. aastal. Paari abielu polnud eriti õnnelik. Kuigi Louise oli abikaasasse kiindunud, pidas Karl armukesi, kellega ta ka lapsi sai. Pärast poja surma 1854. aastal avastas Louise, et tal pole enam võimalik lapsi saada. Ta pakkus Karlile lahutust, kuid too keeldus sellest.[2][4]
Et Norrat unioonis Rootsiga võrdsustada, määras Oskar 1856. aasta 7. veebruaril Karli Norra asekuningaks. See tõi sealse rahva seas üles suuri pidustusi. Karl proovis Stortingi talurahvaseisuse ning valitsuse bürokraatide vastu oma võimu kindlustada. Seepärast sai ta lähedaseks minister Christian Birch-Reichenwaldiga. Karl proovis uuendada Norra ja Rootsi liidulepingut, armeed ümber organiseerida ning raudteid juurde ehitada. Nendest eesmärkidest õnnestus vaid viimane. Samal ajal lõi ta sõprussidemeid ka Taani kuningas Frederik VII-ga.[3][2]
Rootsi kuningas muuda
Oma isa surma järel 8. juulil 1859 sai Karl järgmiseks Rootsi kuningaks, kuigi oli juba enne seda isa haiguse tõttu regendina riiki juhtinud. Karli kroonimistseremoonia toimus 3. mail 1860 Stockholmis ning sama aasta 5. augustil Trondheimis.[5][3]
Peatselt pärast Karli kuningaks saamist määrati Rootsi peaministriks Louis De Geer ning Norras sai valitsusjuhiks Birch-Reichenwald. Karl lubas Norras kaotada ka kuberneripositsiooni, mis põhjustas Rootsis suuri vaidlusi ning kuningas oli valitsuse survel sunnitud oma otsuse tagasi võtma. Norra valitsus saadeti laiali ning Birch-Reichenwaldi kohale määrati Frederik Stang.[3]
Tülid Norra kubernerikoha üle mõjutasid ka Rootsi valitsust ning tagasi astus Karli vana sõber, minister Henning Hamilton, De Geer sai valitsuse ainujuhiks. 1863. aastal pakkus ta Karlile Riksdagi reformi, mille järgi tuleks Riksdag muuta kahekojaliseks parlamendiks ning läbi viia otsevalimised. Kuningale selline ettepanek ei meeldinud, kuid siiski nõustus ta sellega tingimusel, et uus parlament propageeriks skandinavismi, mille suur pooldaja ta oli. Riksdagi reform viidi läbi 1866. aastal ning kuningas sai selle eest populaarsust juurde, kuigi tema enda võim nõrgenes.[3][6][7]
Karli reformidega anti samal ajal teatud hääleõigus naistele, suurendati usu- ning ärivabadust, reformiti vanglasüsteemi ning rakendati rahvakoolide süsteem.[8][5]
1863. aastal proovis Karl jätkata oma isa Skandinaavia poliitikat, millega tahtis Taanit Preisimaa kasvava agressiooni vastu toetada. Toetudes suurele sõprusele Frederik VII-ga, lootis Karl luua ühise Põhjamaade föderatsiooni. Rootsi ja Norra valitsused polnud sellise plaaniga nõus ning lükkasid kuninga idee tagasi. See tagasilöök ja Taani lüüasaamine 1864. aastal vähendasid Karli huvi välispoliitika vastu.[3]
Samal ajal lükati Norras tagasi ka Karli propageeritud sõjaväereform, millega oleks saanud Norra ja Rootsi sõjaväed liita. 1868. aastal oli Norra peaminister Harald Nicolai Storm Wergeland sunnitud tagasi astuma. Seda sündmust on peetud parlamentarismi esimeseks võiduks Norras ning pärast seda oli Karl sunnitud parlamendi võimu suurendama.[3]
Karli huvid ja isiksus muuda
Karlil oli suur kunstihuvi ning tema kunstikokku kuulus ligi 500 maali. Karl maalis ka ise, peamiselt romantistlikus stiilis maastikke. Karl kirjutas veel luuletusi ning huvitus sõjandusest, ajaloost ja saagadest, tema iidoliks oli Rootsi kuningas Karl XII. Karl oli romantik, kel puudus aga sihikindlus. Ta oli nooruses nägus mees, kes käitus tihti äkiliselt ja ettevaatamatult.[3]
Surm muuda
Karl haigestus kõhuõõneelundite tuberkuloosi ning suri 18. septembril 1872 Malmös. Kuna kuningas oli rahva seas väga populaarne olnud, peeti Rootsis suurt leina.[3]
Viited muuda
- ↑ "Karl XV, 1859-1872". Vaadatud 03.08.2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "King Carl XV of Sweden/King Karl IV of Norway". Vaadatud 03.08.2023.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 "Karl 4. (av Norge og Sverige)". Vaadatud 03.08.2023.
- ↑ "Karl XV". Vaadatud 03.08.2023.
- ↑ 5,0 5,1 Newland, Sonya (2008). Euroopa keisrid ja kuningad. Karrup. Lk 148.
- ↑ "Parliamentary reform". Vaadatud 03.08.2023.
- ↑ "King Karl XV". Vaadatud 03.08.2023.
- ↑ "Charles XV". Vaadatud 03.08.2023.
| Eelnev: Oskar I |
Rootsi kuningas 1859–1872 |
Järgnev: Oskar II |
| Norra kuningas 1859–1872 |