Alexander von Güldenstubbe (1801−1884)
|
See artikkel on jalaväekindral Alexander von Güldenstubbest; Saaremaa maanõuniku kohta vaata artiklit Alexander von Güldenstubbe (1786−1848). |
Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe (Venemaal tuntud kui Aleksandr Ivanovitš, vene keeles Александр Иванович Гильденштуббе) (7. (ukj 19. jaanuar) 1801 Kaunivere mõis – 23. märts (ukj 4. aprill) 1884 Peterburi) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane.
| Alexander von Güldenstubbe | |
|---|---|
 | |
| Täisnimi | Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe |
| Sünniaeg |
7. (ukj 19. jaanuar) 1801 Kaunivere mõis, Saaremaa |
| Surmaaeg |
23. märts (ukj 4. aprill) 1884 Peterburi |
| Maetud | Kaarma |
| Sõjaväeline haridus | 1. kadetikorpus |
| Truudusvanne | Venemaa keisririik |
| Teenistusaeg | 1819−1884 |
| Auaste | Jalaväekindral |
| Juhtinud |
1. grenaderidiviisi 1. brigaad Semjonovski kaardiväepolk 1. kaardiväe jalaväediviisi 1. brigaad 1. grenaderidiviis 1. kaardiväediviis Üksik grenaderikorpus III reservkorpus Moskva sõjaväeringkond |
| Sõjad/lahingud |
Novembriülestõus Krimmi sõda |
| Autasud |
           |
| Autogramm |
 |
Elulugu
muudaPäritolu ja varasem elukäik
muuda
Põlvnes Kaarma-Loona mõisaomanike suguvõsast. Tema isa oli porutšik Johann Gustav von Güldenstubbe (1765−enne 1828), ema Johanna Luise von Ekesparre (1770–1804).[1] Alghariduse omandas Kuressaare koolis. Aastatel 1814−1818 õppis Peterburis 1. kadetikorpuses.[2]
Sõjaväeteenistus
muuda1819. aastal astus Venemaa sõjaväeteenistusse ja ülendati praporštšikuks.[3] Teenis Varssavis dislotseerunud Volõõnia kaardiväepolgus. 1831. aastal osales Poola Novembriülestõusu mahasurumises. Ülendati 1832. aastal polkovnikuks ja läks kahe aasta pärast sõjaväeteenistusest erru. 1836. aastal naasis aga teenistusse ja teenis kaardiväe jäägripolgus.[2] 1837. aastal viidi üle Soome kaardiväepolku, kus oli lühikest aega 1. pataljoni komandör.[4] 1843. aastal anti talle kindralmajori auaste ning ta teenis kaardiväe- ja grenaderikorpuste ülemjuhatuse staabis. 1845. aasta nimetati ta 1. grenaderidiviisi 1. brigaadi komandöriks. 1848−1853 oli ta Semjonovski kaardiväepolgu komandör. 1849. aastal anti tema juhtimise alla 1. kaardiväe jalaväediviisi 1. brigaad. 1853. aastal ülendati kindralleitnandiks ja temast sai kaardiväe reservpataljoni ülem. 1854. aasta alguses määrati 1. grenaderidiviisi komandöriks, kellena osales Krimmi sõjas. Paistis välja Sveaborgi kaitsmisel ja teda autasustati Püha Vladimiri II klassi ordeniga. Alates 1855. aastast oli ta 1. kaardiväe jalaväediviisi komandör ja 1859. aastal nimetati kindraladjutandiks. 1862−1864 oli Üksiku grenaderikorpuse ja seejärel III reservkorpuse komandör. 1864−1879 oli ta esimene Moskva sõjaväeringkonna vägede ülemjuhataja. 1879. aastal nimetati Riiginõukogu liikmeks. Suri Peterburis, kuid maeti Saaremaale Kaarmale.[2]
Auastmed
muuda| Aasta | Kuupäev | Auaste | |
|---|---|---|---|
1819
|
1. veebruar | 
|
kaardiväepraporštšik |
1819
|
4. november | 
|
kaardiväe alamporutšik |
1824
|
24. jaanuar | 
|
kaardiväeporutšik |
1826
|
17. jaanuar | 
|
kaardiväe staabikapten |
1831
|
11. juuni | 
|
kaardiväekapten |
1832
|
6. detsember | 
|
polkovnik |
1843
|
8. september | 
|
kindralmajor |
1853
|
19. aprill | 
|
kindralleitnant |
1863
|
30. august | 
|
jalaväekindral |
Autasud
muudaVenemaa autasud
muuda
Püha Vladimiri ordeni IV klass (6. detsember 1837)
Püha Stanislavi ordeni II klass (6. detsember 1840)- Püha Vladimiri ordeni III klass (6. detsember 1845)
Püha Georgi ordeni IV klass (26. november 1847, 25-aastase teenistuse eest)- Püha Stanislavi ordeni I klass (6. detsember 1848)
Püha Anna ordeni I klass (6. detsember 1849, keisrikroon 6. detsember 1852)- Püha Vladimiri ordeni II klass (31. august 1855, koos mõõkadega)
Valge Kotka (26. august 1856)
Püha Aleksander Nevski orden (30. august 1863, briljandid 27. juuli 1869)- Püha Vladimiri ordeni I klass (22. juuni 1872)
Püha Andreas Esmakutsutu orden (22. august 1875, briljandid 15. mai 1883)
Välismaa autasud
muuda
Preisimaa Punase Kotka ordeni suurrist (1863)
Montenegro Danilo I ordeni I klass (8. veebruar 1869)
Austria Leopoldi ordeni suurrist (14. august 1872)
Rootsi Püha Olavi ordeni suurrist (11. oktoober 1875)
Viited
muuda- ↑ Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935, lk 135.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970, lk 275.
- ↑ Списокь генералам по старшинству. Исправлено по 1-е Aпреля. Санкт-Петербург: Воен. тип., 1884, lk 13.
- ↑ Erik Amburgeri andmebaas. Nr 67323.
Kirjandus
muuda- Erik Amburgeri andmebaas. Nr 67323 [1].
- Lenz, Wilhelm. Deutschebaltisches biographisches Lexikon 1710-1960. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1970. Lk 275.
- Списокь генералам по старшинству. Исправлено по 1-е Aпреля. Санкт-Петербург: Воен. тип., 1884. Lk 13-14 [2].
- Шилов, Д. Н., Кузьмин, Ю. А. Члены государственного совета Российской империи 1801−1906. Биобиблиографический справочнк. С.-Петербург: Издательство "Дмитри Булганин", 2007. Lk 196-199.
- Jüri Kotšinev. Jalaväekindral Magnus Alexander Ludwig von Güldenstubbe, Kultuur ja Elu 2/2020
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Alexander von Güldenstubbe (1801−1884) |
Välislingid
muuda- Alexander von Güldenstubbe eluloolised andmed
- Alexander von Güldenstubbe veebisaidil "BBLD - Baltisches biografisches Lexikon digital"
- Väljavõte Saaremaa rüütelkonna genealoogilisest käsiraamatust