Laanerähn
Laanerähn ehk kolmvarvas-rähn (Picoides tridactylus) on rähnlaste sugukonda kuuluv lind.
Kolmvarvas-rähn | |
---|---|
| |
Kaitsestaatus | |
Taksonoomia | |
Riik |
Loomad Animalia |
Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
Klass |
Linnud Aves |
Selts |
Rähnilised Piciformes |
Sugukond |
Rähnlased Picidae |
Perekond |
Picoides |
Liik |
Kolmvarvas-rähn |
Binaarne nimetus | |
Picoides tridactylus (Linnaeus, 1758) | |
|
Eestis on ta väikesearvuline haudelind, keda võib kohata suuremates loodusmaastikulaamades[1] ja kes on arvatud II kaitsekategooriasse.
Peale Eestis pesitseva vormi (Picoides tridactylus tridactylus) esineb veel seitse alamliiki (albidor, alpinus, crissoleucus, funebrys, inouyei, kurodai, tianschanicus).[2]
Liigi kirjeldus
muudaTäiskasvanud isendi pikkus on 21,5–24 cm (rästasuurune). Keskselg kuklast päranipualani on valge, esineb must haberiba, mustad põsed, kõrvad ja kukal. Isas- ja noorlinnu pealagi on kuldkollane, emaslinnul hõbevalge. Pealtiiva kattesuled mustad, kogu sulestik on kontrastselt musta-valgekirju. Linnu alaosa ja eriti külgedel esinevad põikivöödid: isaslinnul on valgel alaosal mustad, emaslinnul hallikad ja noorlindudel pruunikad vöödid. Erinevalt suur-kirjurähnist puuduvad valged laigud õlgadel.[3] Silmaiirised on sinivalged, noorlindudel pruunid.[4] Kolmvarvas-rähni võib segi ajada Põhja-Ameerikas pesitseva mustselg-laanerähniga (Picoides arcticus), kuid Euraasias on tegemist ainsa kollase pealaega ja kolme varbaga rähniga.
Häälitsused
muudaHüüd mahe "gjük!" [3], vahetevahel vaikne "kiuk!" või "blipp", ärevushüüd "gigrägra...". Trummeldab kuival puuoksal, kevadel sagedamini. Kolmvarvas-rähni trummeldamisseeriad on aeglasemad, kuid energilisemad ja kaks korda pikemad kui suur-kirjurähnil, meenutades kuulipilduja tärinat.[5]
Arvukus ja levila
muudaEestis väiksearvuline haudelind, teadaolevalt pesitseb 1000–2000 paari (talvel põhjast rännanutega 2000–5000 paari), kuulub II kaitsekategooria aluste liikide hulka.[6] Kuigi aastatel 1970–1990 täheldati mõõdukat vähenemist, on liigi arvukus kogu Euroopas stabiilne, praegu pesitseb hinnanguliselt 350 000 – 1 000 000 paari.[7] Kolmvarvas-rähnid on tüüpilised okasmetsalinnud, pesitsevad taigavööndis, mis algab Skandinaaviast ja Baltimaadest ning ulatub üle kogu Venemaa ja Siberi Ohhoota mereni. Kirde-Siberis ulatub tema areaal Kolõma jõeni, esineb ka Kamtšatkal, Mandžuurias, Sahhalinil ja Hokkaidōl. Põhja-Ameerikas pesitseb Kanada, Alaska ning USA põhja- ja lääneosa okaspuumetsades. Lõunapoolsetel aladel pesitseb Alpi ja Karpaatia mäestikes, alates Prantsusmaast kuni Slovakkia, Rumeenia ja lõuna-slaavi riikideni. Teised isoleeritud pesitsusalad on Kasahstani kaguosas, Kirgiisias, Hiinas ja Ees-Indias.[5] Hilisemas kirjanduses märgitakse Euraasia ja Põhja-Ameerika vormid kaheks liigiks – Euraasia (Picoides tridactylus) ja Ameerika kolmvarvas-rähniks (Picoides dorsalis).
Eluviis ja ökoloogia
muudaEestis pesitseb kolmvarvas-rähn valdavalt looduskaitsealadel ja võrdlemisi puutumata puistutes. Kolmvarvas-rähn on elupaiga suhtes valivam kui näiteks musträhn või suur-kirjurähn, kuna tema nokk on nõrgema ehitusega, mistõttu vajab pesitsemiseks vanemaid ja kuivanud puid, sest ei ole võimeline rajama pesaõõnsust noorde elujõulisse tüvesse. Isaslind uuristab pesaõõnsuse vanasse kuivanud kuusetüükasse, mida majandatavates metsades ei leidu – puud utiliseeritakse varem, kui nad jõuavad kuivada ja tüüka moodustada. Raskendavaks asjaoluks on paari iga-aastane pesapuu vahetamine. Toidueelistuste tõttu eelistab kahjureist nakatunud puid, ilmub ka tulekahju- või üleujutusjärgsesse metsa. Kolmvarvas-rähni eluviis on üsna varjatud, kuna ta häälitseb harva ja vaikselt (erandiks on toitu manguvad linnupojad, kelle hääletugevus on teiste rähniliikidega võrdväärne).[8]
Toitumine
muudaKolmvarvas-rähn toitub puukahjureist ja tõukudest, ka vaigust ja viljadest. Peamiselt toitub kolmvarvas-rähn üraskitest ja üraskite vastsetest. [9]Toidurikkaimateks paikadeks on põlenud ja looduslikel viisidel kahjustunud metsad. Nagu teisedki rähniliigid, võib selgrootute urgetest kättesaamiseks kasutada oksakesi jm dendroloogilist materjali.[2] Kolmvarvas-rähni poolt toiduotsinguteks kasutatud puu tunneb ära tüve madalamal osal olevate korrapäraste horisontaalsete vöötide järgi, mis tekivad jõuliste nokahoopide tagajärjel.[10] Samuti võivad nad surnud okaspuult koore täielikult eemaldada.[4]Suur osa toidust (80%) saab kolmvarvas-rähn vanadest kuusikutest.
Sigimine
muudaPesaurge on 1–7 meetri kõrgusel.[4] Kolmvarvas-rähn on võrdlemisi hiline pesitseja: mai lõpus või juunis muneb emaslind 4–5 muna. Haudumisel osalevad mõlemad vanalinnud, 14. päeval kooruvad pojad, kes juba 20–24 päeva pärast muutuvad lennuvõimelisteks ja osalevad toiduotsingutel.[6]
Ränne
muudaEnamasti on tegemist paigalinnuga, kuid talviti rändavad põhjapoolsemad populatsioonid lõunasse ning merepinnast kõrgemal pesitsevad linnud madalamatesse piirkondadesse. Eestis pesitsevate kolmvarvas-rähnide populatsioon on püsiv, kuid suureneb talvel põhjast siiarändavate isendite tõttu. Skandinaavias on täheldatud mõnel aastal arvukat migratsiooni Lõuna-Rootsi ja Taani aladele (viimati 1974).[5]
Vaenlased
muudaVarjatud eluviisi tõttu vanalindudel looduslikke vaenlasi pole (harva röövlinnud), kuid madalale rajatud pesaaukude tõttu ohustavad lennuvõimetuid poegi kärbid, nirgid jm pisikiskjad.[6]
Inimtegevus
muudaInimene ohustab kolmvarvas-rähni liigse metsamajandamisega, korraldades põlismetsades lageraiet ning majandamise käigus vanade pehkinud ja kahjureid täis puude eemaldamisega metsakooslusest. Kuigi Euroopas püsib tema arvukus stabiilne, on EL metsamajandus vähendanud just liikmesriikides tugevalt liigi populatsioone, mis on langenud marginaalse mõne tuhande paarini. Sama tendents kehtib väike-laanerähni (Picoides dorsalis) puhul.[11]
Liigi uurimine
muudaKolmvarvas-rähn on elupaiga suhtes väga valiv liik. Seetõttu on tema näitel ökoloogilisest seisukohast uuritud selle liigi elupaiga tundlikkust ja areaali piiri vältimist. Neid käitumisökoloogilisi nähtusi on uurinud majandatavates metsades pesitsevail kolmvarvas-rähnidel Louis Imbeau ja André Desrochers, kes jälgisid sajas vaatluspunktis kolmvarvas-rähni taasilmumist 300 meetri raadiuses, kusjuures eri piirkondade metsasusprotsent varieerus 8–100 vahel. Vaatluskatsetest ilmnes ootamatult, et äärealadel kasvavaid puid kasutasid üksikisendid toiduotsinguteks samaväärselt keskel asuvatega. Samuti osutusid avamaastikul kasvavad puud toiduotsinguteks sobivaks. Pesitsevad linnud vältisid seevastu tugevalt elupaiga piirialasid ning valisid puid vaid kodumetsa keskosast. Uuringust järeldub, et metsade ületarbimine ohustab kolmvarvas-rähni ja teistegi metsalindude pesitsemist. Et luua majandatavates metsades sobilikke tingimusi, tuleks populatsiooni elujõulisuse tagamiseks jätta sinna ribasid jäänukmetsast.[12] Selliseid uuringuid on tehtud ka Ameerika kolmvarvas-rähni kohta.
Kolmvarvas-rähni on kasutatud indikaatorliigina elurikkuse ja elupaiga kvaliteedi hindamises Soome põlismetsades, samuti mujal Põhja-Euroopa riikides. Tema omadega sarnaseid ökoloogilisi tingimusi eelistava mustselg-laanerähniga (Picoides arcticus) on tehtud katseid, mis uurivad metsapõlengutest kahjustatud alade kohta teiste elupaikade seas. Antoine Nappi ja Pierre Drapeau tegid uuringu, kus hindasid mustselg-rähni reproduktiivsusedukust põlenud metsamaal. Pesade tihedus oli suurim aasta pärast põlengut, kuid hakkas märkimisväärselt vähenema kolme aasta pärast. Esimesel aastal pärast põlengut õnnestus 84% kõigist pesitsustest, kuid sellele järgneval aastal juba 73%. Kolm aastat pärast põlengut oli see näitaja kõigest 25%. Samuti ilmnes, et edukam pesitsemine toimus aladel, kus enne põlengut kasvas küps ja vana mets. Just sellist kooslust eelistab mustselg-rähn ka põlemata alal. Katsetulemused näitavad, et kaks aastat pärast põlengut toimivad hävinud metsamaad heade ressursiallikatena nii mustselg-rähnile, kui ka teistele põlenud ala eelistatavatele liikidele (sh kolmvarvas-rähn).[13]
Viited
muuda- ↑ L. Jonsson, 2000. Euroopa linnud. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 348
- ↑ 2,0 2,1 "The new enclyclopedia of birds", C.Perrins, 1997
- ↑ 3,0 3,1 "Eesti lindude välimääraja" – E. Kumari, "Valgus" 1984
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Three-toed Woodpecker
- ↑ 5,0 5,1 5,2 "Põhjamaa linnud" – C.F. Lundevall, M.Bergström, Varrak 2005
- ↑ 6,0 6,1 6,2 Laanerähn – kolme varbaga rähn
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 20. septembril 2015.
{{netiviide}}
: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Sven Začek: "Laanerähn – põlismetsa asukas" Eesti Loodus, 01/2006.
- ↑ Elu, Lääne (22. aprill 2020). "Kuuse-kooreüraski vastu võiks aidata laanerähn". Lääne Elu. Vaadatud 2. augustil 2024.
- ↑ Picoides tridactylus
- ↑ http://www.avibirds.com/html/Three-Toed_Woodpecker.html[alaline kõdulink]
- ↑ Louis Imbeau, André Desrochers: Area sensitivity and edge avoidance: the case of the Three-toed Woodpecker (Picoides tridactylus) in a managed forest Forest ecology and management, 164, 1–3, 1 juuli 2002, lk 249–256
- ↑ Antoine Nappi, Pierre Drapeau: Reproductive success of the black-backed woodpecker (Picoides arcticus) in burned boreal forests: Are burns source habitats? Biological Conservation, 142, 7, juuli 2009, lk 1381–1391
Välislingid
muuda- Kolmvarvas-rähn andmebaasis eElurikkus
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Laanerähn |