Kitseküla (Tallinn)

asum Tallinnas

Kitseküla asum on asum Tallinnas, mis asub Kesklinna linnaosas. Asum piirneb põhjas Uue Maailma asumi, kirdes Veerenni asumi, idas Luite asumi, lõunas Ülemiste järve asumi ja Järve asumi, edelas Tondi asumi ja läänes Lilleküla asumiga.

Kitseküla
Kitseküla asumi kaart.png
Pindala: 1,4[1] km²
Elanikke: 4250 (01.01.2017)[1]

Koordinaadid: 59° 25′ N, 24° 44′ E
Tallinn kitsekyla asum.png

19. sajandi keskpaigani oli praeguse Kitseküla asumi ala Pärnu maantee ümbruses hoonestatud ainult kõrtsidega tolmuse maantee ääres ja üksikute suvemõisatega koos rohelusse uppuvate aedadega. Piirkond sai nime sealsetel heinamaadel karjatanud kitsede järgi.[2]

Kitseküla asumi tänavadRedigeeri

Kitseküla asumis asuvad järgmised tänavad: Alevi tänav, Asula põik, Asula tänav, Hagudi tänav, Hallivanamehe tänav, Juurdeveo tänav, Järvevana tee, Kauba tänav, Keava tänav, Kiisa tänav, Kohila tänav, Käru tänav, Magdaleena tänav, Marta tänav, Paide tänav, Pärnu maantee, Rapla tänav, Saku tänav, A. H. Tammsaare tee, Tondi tänav, Türi tänav.

ElanikkondRedigeeri

Aasta Arvestuslik rahvaarv[3][4][1]
2017 4250
2016 4136
2015 4053
2014 3853
2013 3668
2012 3586
2011 3468

Kitseküla rahvaarv on aastatel 2011–2017 järjest suurenenud. 2016. aastal moodustasid 0–17-aastased asumi elanikkonnast 18–22%, üle 68-aastased aga 10–19%. Samal aastal oli eestlaste osakaal asumi elanikkonnas 50–79%.[5]

Olulisemad objektidRedigeeri

Kitseküla asumis asuvad Ida-Tallinna Keskhaigla Magdaleena üksus, Politsei- ja Piirivalveameti hoone ning Tondi raamatukogu. Asumi piiresse jäävad Kitseküla raudteepeatus ja Tallinn-Väikse raudteejaam.

Kitsekülas on aastate jooksul asunud ka Tallinna Piimakombinaat, Tootmiskoondis Vasar, Diakonisside Asutis ja Fahrenholzi suvemõis.

Kitseküla miljööväärtuslik alaRedigeeri

Kitseküla miljööväärtuslik ala [6] hõlmab kolme eripalgelist osast: tsaariaegne töölisasum (Kauba, Paide, Hagudi tänavad), 1920.–1930. aastate Tallinna maja tüüpi kortermajadega, kivitrepikojaga puitelamute kogum (Magdaleena tänava lõpp) ning 1940. aastate lõpu stalinistlik hoonestusansambel (Asula tänav)[7]. Ala asub piiritletud territooriumil kahe raudteeharu: Tallinna–Paldiski raudteeliini ja Tallinna–Viljandi raudteeliinliinide vahel.[8]

GaleriiRedigeeri

HoonestusRedigeeri

 
Diakonisside Asutise (Diaconissen Anstalt) hooned, 1876. aasta Tallinna linnaplaanil, Tallinna–Riia postimaantee ääres

Kitseküla ajaloolise südame moodustab praeguse Ida-Tallinna Keskhaigla Magdaleena haigla praegune ja endine kompleks. Aastal 1867 avati endises Lindheimi (ka Berghofi, Vogdti) suvemõisa pargis haigla ning orbude- ja hooldekodu (diakonisside asutus). Sellest on säilinud haigla paekivist peakorpus Pärnu maantee 102 ning suvitusvilla (hiljem diakonisside asutise lasteaed) endise Fahrenholzi suvemõisa pargi servas Pärnu maantee 123. Magdaleena haigla uus kompleks avati 1978.

Nikolai Thamm projekteeris Hugo Heinrichile 1882. aastal suvekodu. See paiknes Fahrenholzi suvemõisa pargi servas. Puitmaja rikkalik ornamentika tõi välja peremehe rikkuse. Kuskil 20. sajandi alguses kohandati maja ümber kasarmuks. Hiljemalt 1919. aastaks sai sellest hoonest Diakonisside lasteaed, mis oli seotud Diakonisside asutusega. Nõukogude aja lõpus tegutses hoones hotell Tšaika, kus said ööbida ametikohustusi täitvad ohvitserid. 16 toaga hotell on tänaseks ümber nimetatud Sõdurikoduks, kus leidsid peavarju 20–25 kaitseväelast, kel puudus enda kodu Tallinnas. Maja enam kahjuks Pärnu maanteele ei paista, kuna 1956. aastal ehitati krundile 4-korruseline kivimaja, mis varjab mälestist. Maja on tänaseks üks vanimaid hooneid Kitsekülas.[9]

Kitseküla on suures osas miljööväärtuslik ala, mis hõlmab kolme eripalgelist piirkonda: tsaariaegne töölisasum (Kauba tänav, Paide tänav, Hagudi tänav), 1920. ja 1930. aastate Tallinna tüüpi majad Magdaleena tänava lõpus ning 1940. aastate lõpu stalinistlik hoonestusansambel Asula tänavas. Need alad paiknevad kindlalt piiritletud territooriumil kahe suure raudteeharu – 1870. aastal avatud Tallinna–Paldiski (laiarööpmeline) ja 1890. aastal töösse antud Tallinna–Viljandi (varem kitsarööpmeline) raudtee – vahel. Viimase äärde rajatud paekivist Tallinn-Väikese jaamahoone on tänaseni alles. Kaitse all oli ka 1933. aastal avatud Tondi jaamahoone Paldiski-suunalise raudtee ääres, mis aastal 2012 lammutati.

1. augustil 1901 avati Tallinnas 3,7 kilomeetri pikkune kitsarööpmeline raudteeharu: Tallinn-Sadam – Tallinn-Väike. Tallinn-Väike raudteejaamale ehitati ka oma paekivist jaamahoone koos varikatuse ja veetorniga. Jaama nimi, Tallinn-Väike, on tulnud sellest, et algselt oli seal Tallinna kõige olulisem kitsarööpmeline raudtee. 1971. aastal asendati raudtee laiarööpmelisega. Tänasel päeval on Tallinn-Väike jaamahoone puidust varikatus lammutatud, alles on jaamahoone, teetööliste riistakuur, pagasiait ja veetorn. Tallinn-Väikses asub ka vedurite ringdepoo, mis valmis 1930. aasta novembris ja see oli algselt 12-kohaline. Remonditšehh rajati sinna aastal 1994. [10]

Kitseküla asustuse tihenemisele andis 19. sajandi lõpus tõuke just raudteede väljaehitamine. Teiseks selle kandi kujunemist mõjutanud teguriks oli vanadele liivaluidetele Lutheri vineerivabriku rajamine. Siinsetes tagasihoidlikes 1–2-korruselistes puitmajades elasid 20. sajandi alguses just selle järjest paisuva puidutööstuse töölised. Esimese maailmasõja ajaks olid hoonestatud Pärnu maantee servad kuni Tondi tänava alguseni ning Tondi tänav kuni Marta ja Alevi tänavani, samuti kogu Pärnu maantee ning kitsarööpmelise raudtee vahele jääv ala (tänased Juurdeveo, Rapla, Paide ja Hagudi tänav).

Kui suurte peatänavate ääres on varasem hoonestus praeguseks valdavalt uuega asendatud, siis vaiksetel Paide, Hagudi ja Juurdeveo tänavatel valitseb siiani 20. sajandi alguse töölislinnaosale omane hoonestuslaad. Selle piirkonna muudab tähelepanuväärseks küllalt väikesel territooriumil valitsev elamuarhitektuuri mitmekesisus. Näiteks Hagudi 12 on tsaariaegse väikese ühekorruselise agulimaja huvitav ja hästisäilinud näide, alles on palju ka Lenderi tüüpi maju, nende vahele on 1920.–1930. aastail lisandunud Tallinna maja tüüpi kivitrepikojaga puitelamuid. Lihtsate agulimajade kõrval kohtab siin ka üksikuid erilisemaid hooneid, näiteks elamu Kauba 7 on projekteerinud tuntud arhitekt Herbert Johanson.

Järgmisena hoonestati seni lage kolmnurkne heinamaatükk Marta ja Tondi tänava vahel, aastatel 1928–1939 jaotati see ehituskruntideks, Magdaleena tänav pikendati Tondi tänavani ja sinna kerkis väike, ent tervikliku ansamblina mõjuv kivitrepikojaga Tallinna tüüpi majade grupp. Erilise hoonena paistab nende hulgas silma Magdaleena 12, mis on ehitatud 1950. aastate lõpus, ent püüab jätkata veel sõjaeelset arhitektuurilaadi. Selles majas on elanud mitmed luteri kiriku kõrged vaimulikud.[2]

Hoonestus pärast Teist maailmasõdaRedigeeri

Pärast Teist maailmasõda 1940. aastate lõpus ehitati suuresti saksa sõjavangide tööjõuga kahekorruselised kivimajad Asula tänaval. See rangelt teljelise planeeringuga ala, mille selgroo moodustas keskne papliallee, on üks väljapaistvamaid stalinistliku klassitsismi ansambleid Tallinnas. Nõukogude ajast on pärit ka enamik Pärnu maantee ääres asuvatest suurtest kortermajadest ja tööstushoonetest, mis venitasid vana asumi Tammsaare teeni. Neist tuntuim on kindlasti Kalevi kompvekivabriku endine kompleks, kus nüüdisajal asub Politsei- ja piirivalveamet. Samuti Tondi Elektroonika AS (endine Pöögelmanni nimeline raadiotehnika tehas, AS Tere nime kandev Tallinna Piimakombinaat ja tootmiskoondise Vasar kunagised hooned. Kitsekülas asub ka Tallinna Ehituskool ja paar lasteaeda. Enamik tehaseid on ehitatud ümber ärihooneteks.

Linnakeskkonda muutis märgatavalt 1959. aastal rajatud Pärnu maantee suur raudteeviadukt, mida pikendati ja laiendati oluliselt 1980. aastate esimeses pooles.[2]

1980ndate aastate lõpus hakati rajama Osten Tor’i, kuhu pidi esialgu tulema põllumajandusministeeriumi infokeskus. 1995ndal aastal sai Osten Tor omale uue soomlasest omaniku. Soome ärimeeste plaanide järgi pidi Osten Torist koos lukskorterite, katuseaedade, basseini ja helikopteri maandumisplatsiga saama Tallinna esinduslikem hoone. Plaanid jäid vaid plaanideks ja poolikut ehitist üritati kuulutada ohtlikuks, kuid linnavalitsus et suutnud seda tõestada. Seetõttu jäi nn tondiloss veel mõneks aastaks püsti. Aastal 2002 sai krunt uue planeeringu ning esialgne hoone lammutati maha.[11]Järgmise viie aasta jooksul kerkis sinna 15-korruseline äri- ja elumaja.

Suunaga kesklinna poole, enne viadukti, asub silmatorkavalt punane Äripäeva büroohoone (Pärnu mnt 105). Ehitusluba saadi selle hoone rajamiseks 1997. aasta juunis ja juba järgneva aasta alguses oli selle pind kasutuses. [12]

21. sajandi esimesed aastad tõid aga Kitseküla piirile, kahe raudteeharu vahelisele tühermaale Tallinna ühe suurima ehitise – A le Coqi jalgpallistaadioni. Uus sajand on toonud ka Pärnu maantee äärde mitu kõrghoonet.[2]

AjaluguRedigeeri

Kitseküla piirkond asutati suhteliselt hiljaaegu. Teada on, et 17. sajandi esimesel poolel laiusid selle koha peal looduslikud heinamaad, mõne üksiku kõrtsiga. Tol ajal lasus see ala Tallinna linnast mitme kilomeetri kaugusel. Sajand hiljem (ja hilisemalt) ehitati nendele aladele juba suvemõisad, näiteks Lindheimi suvemõis, Fahrenholzi suvemõis. Fahrenholzi suvemõisast sai hiljem Vinogradovi aiand, mis eelmisel aastakümnel täielikult kaotati.[13] Vanim ajaloomärk Kitsekülas on Marta tänava rist, 16. sajandist pärinev mälestusmärk Liivi sõja ajal seal Vene vägede vastu peetud Jeruusalemma mäe lahingus langenud Mustpeade vennaskonna liikmetele ja Blasius Hochgrewe monument. Monument kujutab postamendil seisvat risti. Lõuna-poolselt küljelt võib lugeda tõlkes:

1560. aastal, 11. septembril

tapeti sellel kohal ära

Blausius Hocgreve venelaste

Poolt halastamata kombel.

Olgu Jumal temale

Armuline ja andku temale

Pattude andeksandmist

Viimasel päeval.

Richard Patzneri andmeil oli Hocgreve omal ajal tuntud salakaubaärimees. Tema salakaubavedu Soome lõi tol ajal laineid kuid ta kuulsus kaaskodanike seas polnud hea. Ainult sellepärast, et ta oli langenud lahingus Ivan Julma sõdurite vastu, unustati tema varasemad patud ja püstitati talle mälestussammas. Samal ajal püstitati ümbrusesse veel kaks mälestussammast. Teine sammas asus tänases Kauba 4 hoovis, mis oli algselt ristikujuline. 1930. aastate lõpus oli sambast alles ainult alumine osa, mille alumises osas oli vapp, veremärk ja kolm tähte: L.V.O.. See sammas oli püstitatud raehärra Lüdeke von Oitenile. Vapist paremal pool oli kujutatud sõjarüüs raehärrat põlvitamas ning tema kohal oli tekst, mis tõlkes kõlaks nii:

Mina tean, et minu

lunastaja elab ja tema

äratab mind üles

veel kord maa peal

Kolmas sammas asus Pärnu mnt 105 ning raiuti ühest suurest kivist. Plaat oli umbes kümme sentimeetrit paks ja seisis väikestest kividest kokkupandud postamendil. Sõjajärgsetel aastatel toimetati see kivi hilisema Meremuuseumi juures asunud aeda ning viidi sealt 1980ndatel aastatel Dominiiklaste kloostrisse, kus seda praegugi ristikäigus näha võib.[14]

Kuni 19. sajandi keskpaigani oli praeguse Kitseküla asumi ala Pärnu maanteel hoonestatud vaid kõrtsidega ning ka mõne üksiku suvemõisaga, mille suured aiad olid täis rohelust.[2]

Tallinna trammiliiklus alustas tööd 1888. aastal. Siis liikusid ringi veel hobutrammid. Aastal 1901 jõudis Kitsekülla trammiliin, mida aastal 1936 pikendati Tondi raudteejaamani.[15] Esialgu asus Tallinn-Väike trammipeatus vahetult enne viadukti. Tänaseks on see liigutatud kaugemale, praeguse Olerexi tankla ja Osten Tor-i vahele, Tondi tänavale. 1955. aastal saabusid Tallinnasse uued ajakohased trammi- ja järelvagunid. Nii üht kui ka teist oli kaheksa tükki. Mõne aja möödudes jõudsid Tallinnasse veel kaheksa elektrimootoriga vagunit. Trammide arvu tõusuga pidi ka depoosid suurendama, ja suurendust ka 1958. aastal alustati, kui Pärnu mnt depoole tehti juurdeehitus.[16]

1944nda aasta märtsis toimus märtsipommitamine. Õnneks pääses Kitseküla suuremate kahjustusteta. Õhust kukutati alla ka pomme, mis maha kukkudes ei plahvatanud. Üks selline kukkus maha Kauba 32 ja Kauba 34 vahelisele alale.

1959. aastal rajati Pärnu maantee viadukt, tuntud ka kui Hendriksoni küür. See viadukt ületab Tallinn-Narva, Tallinn-Tartu ja Tallinn-Pärnu suunalisi raudteid. Algne versioon oli praegusest poolteist korda lühem ja mitu meetrit kõrgem. Kuna viadukt oli väga järsk, siis oli juhuseid, kus autobussid ei saanud sellest talviti üle sõita. 1982. aastal tehti viaduktile uuendusi – vahetati välja ühelt poolt jalakäijate piire. Samuti läksid vahetusse tänavalaternad. Kuna viaduktil oli ees veel üks uuenduskuur, siis lammutati ümbrusest 1982. aastal mitu hoonet (k.a. Liisa Borni maja, kus asus Koidu saun, mis valmis 1937).[17] Aastal 1987 rekonstrueeriti viadukt, mille käigus tehti seda laiemaks ja laugemaks.

ViitedRedigeeri