Kalarand

rand Tallinnas

Kalarand on piirkond Tallinna lahe lõunaosas Põhja-Tallinna linnaosas Kalamaja asumis, umbes Linnahalli ja Lennusadama vahel.

Kalarand 19. aprillil 2019

Kalarand on sajandeid olnud Tallinna kalanduse keskus, kuid 21. sajandil on piirkonnast kujunenud populaarne elamu- ning vaba aja veetmise piirkond.

2015. aastal avati piirkonda läbiv Kalaranna tänav.

PiirkondRedigeeri

Koos rannajoone muutumise ja kalanduse osatähtsuse suurenemisega laienes ka Kalarannaks kutsutud piirkond.

Algselt nimetati Kalarannaks vaid Suur-Patarei tänava äärset kanti, hiljem kandis seda nime kogu Suur-Patarei tänava ja mere vaheline piirkond.[1] Alates 1920. aastatest piirasid Kalaranda tõkked mõlemalt poolt: idast 1920. aastate keskel valminud Kalasadam ja läänest Kalaranna fordis asunud Keskvangimaja.

Aastakümneid veeti Kalaranna piirkonda Tallinna Elektrijaamas kasutatud põlevkivi tuhka, mis on oluliselt muutnud siinset algset rannajoont.[2]

AjaluguRedigeeri

Esimesed teated Kalaranna kaluritest pärinevad 1352. aastast, kuid pole kahtlust, et kalurid elasid Kalamajas juba varem.[3] 15. sajandi allikates on kalurid enamasti eesti ja soome nimedega, kuid 1527. aasta nimekirjas kohtab eesti nimede kõrval ka palju rootsi nimesid.[3]

 
Kalarand 20. sajandi alguses. Foto: August Sakaria (Sakarias). Allikas: TLA 1465-1-8714
 
Kalarand ja Tallinna sadama kaart, 1914

Esimesed kaitserajatised ehitati Kalaranda juba Rootsi aja lõpul.[4] Pärast Eestimaa provintsi minekut Põhjasõjas Venemaa kontrolli alla, hakati rajama Tallinna sõjasadamat. 1711.–1721. aastal rajati üks kahest suurest maismaafortist (Läänefort) Kalaranda.[5] Lisaks rajati Kalaranna lähistele merre Topeltpatarei. Vahetult enne Krimmi sõda ehitati mõlemad ümber.[6] Pärast Krimmi sõda kaotas Kalaranna fort aktiivkaitse otstarbe.[4]

Pärast plekktooside kasutuselevõttu 1844. aastal konservide valmistamisel kujunes Kalarannast tähtis Eesti kalatööstuse keskus.[2] Uuenduse tõttu kasvas juba 1885. aastal konservi Tallinna kilu eksportmaht 200 000 kilogrammilt 580 000ni. kalarannas, Suur-Patarei tänaval tegutses Vassili Demini kalatööstus, Vassili Demini toodetud karpidel nimetati kilusid Reveli kiludeks. Demini tehase toodetud kilud said Moskvas 1898. aastal hõbemedali ja sellele järgnesid medalid Baden-Badenis, Lübeckis, Berliinis jm. Vassili Deminist sai ka Venemaa keisri õukonna ametlik varustaja. 1898. aastal rajati Kalaranda, Suur-Patarei 12 J.M. Leesmanni kalatööstus.[2] 19. sajandi lõpul muutusid hästimüüdavaks kaubaks Tallinna kilud, mida siinsed kalatööstused ka valmistasid. Tuntud oli ka Kalarannas tegutsenud Pavel Malahhovi asutatud[7] ja Feodori päritud Malahhovi kalatööstus ning hiljem lisandusid mitmed teised: Rudolf Andersoni, Eva Behri ja J.M. Leesmanni kalatööstused, mis kõik olid tunnustatud Venemaa toiduainetevõistlustel. 1925. aastal valmis Kalaranna servas Kalasadam.[8]

1920.–1930. aastail pidasid eraettevõtjad soojal aastaajal mootorpaatide ja väikeste reisilaevadega ühendust Kalaranna ja Pirita ning lühemat aega ka Merivälja vahel.[9]

1930ndail asusid Kalaranna ja Sadama piirkonnas: Võrgu tänav 14 J. Baumanni, Võrgu tänav 3 R. Geige, Võrgu tänav 5 F. Kirsipuu ja F. Lindholmi, Võrgu tänav 4-12 Nagel, Knabe ja Ko, Võrgu tänav 10 T. Variku, Võrgu tänav 19 G. Scuberti, Võrgu tänav 27 Joosep Leesmanni, Suur-Patarei tänav 2, Feodor Malahhovi, Suur-Patarei tänav 11 V. Holmi konservitööstused[10].

1945. aastal rajati piirkonda Tallinna Kalakombinaat ja 1947. aastal artell Rool, millest hiljem kasvas välja Kolhoosidevaheline Laevatehas (hilisem ettevõte Kalaranna).[2]

1990. aastatel lõppes Kalarannas kalandusega seotud tegevus, võeti üles piirkonda läbinud raudtee ning selle muldkehale rajati Kultuurikilomeeter (2011–2014).

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Jaan Tamm (Toim). (2004). Tallinna entsüklopeedia. Kd. 1. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 176-177. ISBN 9985-70-168-2
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Jaan Tamm (Toim). (2004). Tallinna entsüklopeedia. Kd. 1. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 177. ISBN 9985-70-168-2
  3. 3,0 3,1 Jaan Tamm (Toim). (2004). Tallinna entsüklopeedia. Kd. 1. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 176. ISBN 9985-70-168-2
  4. 4,0 4,1 Tiina Kala (Toim). (2019). Tallinna ajalugu. Kd. 3. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv. Lk 119. ISBN 978-9949-7352-3-5
  5. Tiina Kala (Toim). (2019). Tallinna ajalugu. Kd. 3. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv. Lk 114-115. ISBN 978-9949-7352-3-5
  6. Tiina Kala (Toim). (2019). Tallinna ajalugu. Kd. 3. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv. Lk 115. ISBN 978-9949-7352-3-5
  7. Йосеф Кац, ВКУС РЕВЕЛЬСКОЙ КИЛЬКИ, Таллин: Переулки Городских Легенд../«Молодёжь Эстонии» (vaadatud 21.12.2020)
  8. Robert Nerman. Kalamaja ajalugu. Tallinn, 1996. ISBN 9985601734
  9. Tiina Kala (Toim). (2019). Tallinna ajalugu. Kd. 4. Tallinn: Tallinna Linnaarhiiv. Lk 168. ISBN 978-9949-7352-4-2
  10. 1928/1929 Handels-Adressbuch Lett- und Estlands, lk 134

VälislingidRedigeeri