Kakkpapagoi ehk kakapo (Strigops habroptila ehk S. habroptilus [2]) on papagoilaste sugukonda kakkpapagoi perekonda kuuluv Uus-Meremaal elav lind, ainuke lennuvõimetu papagoilane.

Kakkpapagoi

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Papagoilised Psittaciformes
Sugukond Strigopidae
Perekond kakkpapagoi Strigops
Liik Kakkpapagoi
Binaarne nimetus
Strigops habroptila
Gray, 1845
Tumerohelisega on levila 1840. aastal, kollakasrohelisega fossiilide leiukohad.
Tumerohelisega on levila 1840. aastal, kollakasrohelisega fossiilide leiukohad.
Sünonüümid

Strigops habroptilus

Kakkpapagoi

Kakkpapagoi on kakkpapagoilaste alamsugukonna ainus liik. Uus-Meremaal elavad papagoilastest veel kea ja kaaka, kes on nestorlaste alamsugukonna ainsad liigid.[2]

Levik ja elupaik

muuda

Algselt oli kakkpapagoi levinud Uus-Meremaa mõlemal saarel, ilmselt ka Stuarti saarel ja Chathami saartel. Nüüd elab ta vaid mõnel Lõunasaare lähedal asuval pisisaarel. Tema levila on väga ahtaks muutunud ja ta on väljasuremise piiril.[2]

Kakkpapagoi elab tasandikel ja mägedes, tõustes 1400 m kõrguseni üle merepinna, kus sademete hulk on 1900–6250 mm aastas, seega niisketes paikades.[2]

Välimus

muuda

Kakkpapagoi kehapikkus on kuni 60 cm[2] ja kaal 1–4 kg. Isaslind on suurem kui emane[2]. Tal on hea varjevärvus[2]. Sulestik on samblaroheline, ülapoolel mustade, tumepruunide, sidrunkollaste ja kollakasroheliste vöötidega[2]. Näosulestik on hästi arenenud nagu kakulistel ja sellest on kakkpapagoi oma nimegi saanud[2].

Kakkpapagoi on ainus lennuvõimetu papagoilane. Tema tiivad on hästi arenenud, aga nõrkade lennulihaste ja madala rinnakukiilu tõttu ei suuda ta lennata. Ta saab üksnes 25–30 m kaugusele planeerida.[2]

Kakkpapagoi on taimtoiduline. Ta toimub peamiselt põõsastel kasvavaist marjadest[2]. Nende lemmiktoiduks on küpress-vaigupuu viljad. Toitu otsides kõnnib ta mööda kindlaid endatallatud radu[2].

Eluviis

muuda

Tema lauluks on omapärane kõmin, mis meenutab trummipõrinat. Seda võib kuulda suvel ehk novembrist veebruari keskpaigani.[2]

Arvatakse, et ta võib elada 90-aastaseks. Tänapäeval on vanim kakkpapagoi 35–50 aastat vana. Emaslinnud saavad suguküpseks 9.–10. eluaastal. Ta talub puuris pidamist hästi, kuid ei sigi vangistuses[2].

Pesa teeb emaslind maapinnale suurtesse kaljulõhedesse või puujuurte vahele[2], tiheda taimestiku varju või õõnsa kännu sisse. Tihti viib pesaurgu kaks käiku, mis võivad olla mitu meetrit pikad[2]. Sügaval urus paikneb umbes 30 cm kõrgune ja 60 cm läbimõõduga pesakamber[2].

Kakkpapagoi ei pesitse igal aastal. Ehkki ta "Loomade elu" andmetel teeb seda üle aasta[2], pole see siiski päris täpne: mõnikord jääb mitu aastat järjest vahele, teinekord sigib ta mitmel järjestikusel aastal. Pesitsema asub ta suhteliselt hilja, munedes peamiselt jaanuaris ja veebruaris[2]. Tõenäoliselt on see seotud linnu põhitoidu, marjade ilmumisega[2]. Emaslind muneb 1–4 muna, mida ta haub üksinda umbes 30 päeva.

Asurkonna taastamine

muuda

Inimese toodud röövimetajate leviku tõttu surid kakkpapagoid peaaegu välja. Neid hakati kaitsma juba 19. sajandi lõpus, kuid kaitsemeetmed ei olnud tõhusad. Pärast 1970. aastat ei leitud Lõunasaarelt enam emaslinde ja tekkis hirm, et kakkpapagoi sureb välja.

Lõpuks leiti 1977 Stewarti saarelt väike rühm linde, kuid neid ohustasid saarel elavad hulkuvad kassid, kes murdsid keskmiselt 56% kakkpapagoidest aastas. Sellistes tingimustes vähenes kakaapode asurkond sealgi järjekindlalt. Alles 1982 võeti vastu seadus, mille alusel hakati Stewarti saarel hulkuvaid kasse hävitama, ja see pani kakaapode arvu vähenemisele piiri. Pärast seda pole enam leitud ühtki kassi murtud kakaapot.

Siiski tekkis kartus, et need abinõud pole piisavad. Terve kakaapode asurkond viidi röövloomadest ja isegi pärismaalastest lindudest veekadest tühjendatud väikestele Codfishi (14 km²) ja Anchori saarele (13,8 km²) [3]. Sobilike saarte hulka arvati veel Maudi saar (3,2 km²), Hauturu (28 km²), Mana saar (2,1 km²) ja Chalky saar (5,1 km²). Mõnda saart oli vaja mitu korda üle puhastada, kui kassid, kärbid ja rotid ikka välja ilmusid. Hauturu tunnistati lõpuks sobimatuks liiga tasase pinnamoe ja paksu metsa tõttu ning rottidest seal lahti ei saadudki.

Asurkonna säilitamiseks on kasutusele võetud erakordsed abinõud. Iga lind on varustatud raadiosaatjaga, iga teadaolev pesa on varustatud pesakaameraga. Pesakaamera otsib infrapunase valguse abil pesale lähenevaid pisiimetajaid ning on valmis neid pisikese paugu ja valgussähvatuste abil minema peletama. Sageli kasutatakse kunstlikku haudumist. 2008. aastal oli kakkpapagoidest viiendik kunstlikult välja hautud[4]. Igale vähemalt aasta vanusele linnule on antud nimi. Kuut kõige rohkem armastatud toitu (õunad, maguskartulid, mandlid, parapähklid, päevalilleseemned ja kreeka pähklid) saavad linnud nii palju kui tahavad.

Juhuks, kui kakkpapagoide arvukus veelgi kasvab, on ette valmistatud kaks uut saart, Muhu-suurune Resolution (208,6 km²) ja Vormsi-suurune Secretary (81,4 km²), kuhu saab kakkpapagoid ümber asustada.

Kakkpapagoide arvukus

muuda
 
Kakkpapagoi
AastaIsendeidAastaIsendeid
198622200162
199150200286
199249200386
199349200483
199447200586
199549200785
199651200891
1997542009125
1998552011129[5]
1999622014126
2000622019200[6]

Viited

muuda
  1. BirdLife International (2013). Strigops habroptila. IUCNi punase nimestiku ohustatud liigid. IUCN 2013.2.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 "Loomade elu", 6. kd., lk. 266–267
  3. "A Plan for the Future". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. detsember 2009. Vaadatud 18. veebruaril 2010.
  4. "Kakapo chicks relocate to maximise survival". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. detsember 2008. Vaadatud 18. veebruaril 2010.
  5. "Story: Large forest birds". www.teara.govt.nz (inglise). Vaadatud 03.12.2011.
  6. https://twitter.com/takapodigs/status/1162835621523664898

Välislingid

muuda