Kaduraha

Kaduraha idee – raha, mille ostujõud väheneb iga kuu 1% võrra – sõnastas saksa majandustegelane Silvio Gesell (1862–1930) füsiokraatliku vabamajanduse õpetuse (Freiwirtschaftlehre) raames. Raha väärtuse vähemine ilmneks kas sellel trükitud graafikul (vt kõrvalolevat pilti) või taastataks selle väärtus tasulise pikendamise läbi, selleks omandatud margi pealekleepimise või templijäljendi löömisega (vt Wörgli raha).

Füsiokraatide nägemus kaduraha vormistusest

Kaduraha süsteemi eesmärgiks on

  • piirata majanduse tsüklilist arengut, mis johtub võlaraha olemusest;
  • elimineerida ebaõiglus, mis tekib ühtede eesõigusest emiteerida raha ja teiste kohustusest, seda laenata intressimakse kohustuse vastu;
  • vältida raha ringlusest väljaviimist, selle kontsentreerumist üksikute isikute valdusse ning selle kasutamist võimu teostamise instrumendina.

Kaduraha süsteemis on selle emiteerijaks maksustamisõiguse kandja ehk kesk- või kohalik omavalitsus ning rahatähe väärtus väheneb ajaühikus eelnevalt ja avalikult sätestatud ulatuses. Kui raha väärtus väheneb ühes kuus 1% võrra, siis aastas väheneb see 10% ja täielikult kaob selle väärtus 34. aastaga.

Erinevalt kadurahast, võlaraha puhul väheneb raha ostujõud, mis johtub selle jätkuvast emissioonist, millega tahetakse vältida likviidsuskriisi teket. Võlaraha süsteemis on raha emiteerijaks avalikku võimu esindav keskpank või eraomanduses olev kommertspank, mis teenib esmalt tulu raha emissioonist (vahetades väärtusetu paberitähe ehk fiat-raha teise raha või kulla vastu) ja seejärel veel selle väljalaenamisest (lepingutasu + intressimaksed). David Birch on oma raamatus "The Currency Cold War" esitanud väite, et eurotooni kommertspangad teenivad aastas emisioonitulu (seignorage) 100 miljardit eurot.[1]

Kaduraha kontseptsioon ja selle rakendusRedigeeri

 
Turumajandusliku mudeli olemuse määrab kasutusel olev rahasüsteem

Silvio Gesell koges oma äritegevuses võlarahast põhjustatud majandustsüklite kahjustavat mõju ettevõtlusele. Uurides selle põhjuseid jõudis ta järeldusele, et intressi sissenõudmine ja raha väljaviimine ringlusest on üks likviidsuskriisi tekke põhjuseid. Ringlusest väljaviidud raha kasutamine börsispekulatsioonides teravdab probleemi veelgi. Võttes eeskujuks laevanduses rakendatava praktika nõuda laeva lossimise venimise eest „seisuraha“ (sks Demurrage), soovitas ta sama põhimõtet rakendada ka raha suhtes.

Gesell pakkus välja mõtte, et kui rahale kehtestada samuti seisumaksu kohustus, mis vähendab ringlusest välja võetud raha väärtust, siis sunniks see raha omanikke suunama oma raha ringlusse ning väheneks stiimul seda hoida ja kasutada sobivas olukorras spekulatsioonideks. Praktikas võiks seda rakendada, kas rahatähele löödud templi, äralõigatud osa või raha eest ostetud margi kleepimisega (viimasel juhul säilitaks raha oma algse väärtuse). [2] [3]

Kaduraha kriitikud on välja toonud asjaolu, et ettevõtjad võivad kuu lõpus keelduda kaduraha vastuvõtmisest kuna see kaotab järgmise kuu alguses oma väärtusest.

Kontseptuaalselt sobib kaduraha kokku sotsiaalse turumajanduse mudeliga, milles raha emiteerimise õigus on kogukonda esindaval institutsioonil (kesk- või kohalik omavalitsus). Erinevalt pankade raha emissiooni eesõigust kinnistavast ja kapitali kontsentreerimisele pürgivast kapitalistliku turumajanduse mudelist, on sotsiaalse turumajanduse mudeli eesmärgiks kõigile võrdse toimetulekuvõimaluse pakkumine ja raha ringluses hoidmine jätkusuutliku arengu kindlustamiseks. Seda eesmärki teenibki kõige paremini kaduraha, mis ei eelda pankade olemasolu, takistab raha ringlusest välja viimist ja selle kasutamist võimu teostamise eesmärgil. Kaduraha rakendavas majanduses ei kao rikkuse erisused, kuid rikkuse mõõduks on selles majandusmudelis asjad ja õigused (aktsiad, osakud), mitte raha.

Kaduraha rakendusedRedigeeri

 
Wörgli kaduraha

Ajalooliselt on kaduraha põhimõtet kasutatud keskajal hõbepennide käibes, mille puhul pennide väljaanded olid tähtajalise kehtivusega ja nende ümbervahetamisel sai väiksema koguse uusi penne.

1930-ndate ülemaailmse majanduskriisi ajal katsetati kaduraha rakendust paljudes riikides. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides algatati enam kui 3000 alternatiivraha projekte. Kanadas sai eriti tuntuks kaduraha projekt, mis algatati Alberta provintsis.

Enam tuntuks on saanud kaduraha rakendus, mille algatas Austria Wörgli linnapea Michael Unterguggenberger 5. juulil 1932. aastal ajendatuna likviidsuskriisist ning soovist lahendada linna vaevavad tööhõive ja sotsiaalsed probleemid. Ta trükkis omal kulul rahatähed, millele olid jäetud spetsiaalne koht, kuhu igal kuul löödi tempel, mis märkis selle väärtuse vähenemist 1% võrra. See sundis raha omanikku tema valduses olevat raha võimalikult kiiresti ära kasutama mingi makse tegemiseks. Tulemuseks oli enneolematult kiire raharinglus, tööhõive kiire kasv ja linna sotsiaalsete probleemide lahenemine. Kuna kaduraha ei teeninud pankade huve ja jättis nad ilma tuludeta, siis keelustati Austria keskpanga poolt algatatud kohtuprotsessi käigus langetatud otsusega selle raha edasine kasutamine 1. septembril 1933. aastal. Oma käibeperioodi jooksul jõudis see raha ringelda 416 korda ning sellega toimus tehinguid 2 547 360 šillingi väärtuses, investeeringute kogumaht kasvas eelmise aastaga võrreldes koguni 219%! Wörgli eksperimendist tehti Austrias 2018. aastal film „Das Wunder von Wörgl“,[4] Eestis näidati seda filmi ERR-is pealkirjaga "Šillingid taevast". [5] [6]

 
Baieri alternatiivraha

Kaduraha teema omandas uuesti aktuaalsuse 2008. aastal alanud ülemaailmse likviidsuskriisi järellainetuses. Ainuüksi Prantsusmaal ja Saksamaal on algatatud kummaski enam kui 60 kohaliku raha projekti, kusjuures enim on tuntust kogunud Baieri liidumaal emiteeritud alternatiivraha nimega Chiemgauer.

Kaduraha lahendusest inspireeritud negatiivse intressi kontseptsiooni võttis kasutusele Skype, millelt ostetud krediidi väärtus väheneb ajas, kui seda ei kasutata. Sama loogikat järgivad ka lennu- ja laevandusettevõtete kliendilojaalsusprogrammide raames emiteeritud krediidipunktid, mis kaotavad kehtivuse määratud aja (Lufthansal näiteks 36 kuu) pärast.

Kaduraha edasiarendusest tekkinud negatiivse intressi kontseptsiooni on kasutusele võtnud ka Euroopa Keskpank, et sundida kommertspankasid raha ringlusse laskma. Bank for International Settlementsi juht Benoît Cœuré deklareeris 9. märtsil 2014 rahaturu kontaktgrupi kõnes, et negatiivse intressi kontseptsioon ehk „raha maksustamise“ idee lähtub Silvio Geselli mõtetest.[7]

Kui kaduraha anda välja e-rahana, siis pakub see lahendust, mille puhul ei vähene mitte rahatähe väärtus, vaid kontol oleva raha väärtus 1% võrra. Mõju raha omanikele oleks sama, kuid selle tehnoloogiline rakendamine palju lihtsam ja odavam ning sellisel juhul võiks süsteemi haldaja olla lisaks keskvalitsusele ka rahakasutajate ühisomanduses olev ettevõte.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Birch, David. The Currency Cold War. Published by London Publishing Partnership. 2020. ISBN: 978-1-913019-07-5. lk 94
  2. Die neue Lehre von Geld und Zins. Physiokratischer Verlag, Berlin/Leipzig 1911
  3. Die Wissenschaft und die Freiland-Freigeldlehre. Kritik und Erwiderung. Ohne Verfasserangabe erschienen. Erfurt/Berlin 1921
  4. Vaata YouTube'ist.[1]
  5. Fritz Schwarz: Der Freigeldversuch in Wörgl, 1932/33. 1951, abgerufen am 3. Februar 2011.[2]
  6. Wolfgang Broer: Schwundgeld. Michael Unterguggenberger und das Wörgler Währungsexperiment 1932/33, Studienverlag, Wien/Innsbruck/Bozen 2007.
  7. Benoît Cœuré: Life below zero - learning about negative interest rates. Central bank speech. 11 September 2014. [3]

KirjandusRedigeeri

  • A. Kaera, L. Volmer. Kaduraha – võimne relv majanduskriisi frondil. 1934.