Füsiokraadid, kes ise nimetasid endid ökonomistideks (économistes), olid rühm valgustusajastu Prantsuse mõtlejaid, kes moodustasid majandusteadusliku koolkonna Prantsusmaal 16. sajandi teisel poolel ning suunasid mitmete riikide majandusmõtte arengut 17. ja 18. sajandil. Füsiokraatide õpetus lähtus töö väärtusteooriast ning lõi aluse anarhistlike õpetuste arengule.

Füsiokraatide liikumisele aluse pannud teos

Füsiokraatide mõiste võttis kasutusele Pierre Samuel du Pont de Nemours (1739–1817), prantsuse-ameerika majandusteadlane, kirjanik ja riigiametnik 1768. aastal väljaandes Ephémérides du citoyen avaldatud artikliga "Observations sur l'esclavage des Negres". Füsiokraatia nimetus on tuletatud prantsuskeelsest sõnast physiocratie ja see omakorda kreekakeelsest sõnast phýsis (loodus) ja kratía (võim, valitsus), mis üheskoos loovad tähenduse „looduse võim“.

Füsiokraadid koondusid õuearst François Quesnay ümber, kelle raamat "Tableau Économique" (1759) pani aluse sellele mõttevoolule. Füsiokraatide siseringi kuulusid markii de Mirabeau, Mercier de la Rivière, DuPont de Nemours, Guillaime François Le Trosne, abee Baudeau ja veel mõni.

Füsiokraatide meelest oli rikkuse allikaks põllumajandustoodangu ülejääk, mis jääb järel peale tootmiskulude (põllutööliste tööjõu taastootmiskulude jms) katmist ning selle ringlus. Muid töönduslikke majandusharusid ja nendes töötavaid töölisi pidasid füsiokraadid küll kasulikeks, ent "viljatuteks", sest nad töötlesid vaid põllumajandussaadusi, muundades neid uuteks toodeteks. Nad rõhutasid, et nende töö ja sissetulekud on võimalikud vaid tänu põllumajandustoodangu ülejäägi olemasolule.

Füsiokraadid lähtusid agraarfilosoofiast ning olid tugevalt mõjutatud konfutsianistliku Hiina majanduskorraldusest, mida valitsesid mõisnikest teadlased ja ametnikud, sel ajal kui käsitöölisi ja kaupmehi peeti alamaks klassiks, kuna nad ise ei tootnud midagi, vaid üksnes töötlesid ja transportisid edasi ning kaubitsesid juba olemasolevate asjadega.[1] Füsiokraadid vastandusid seni domineerinud merkantilistidele, kes leidsid, et väärtust luuakse toote müügil, rikkuse tunnuseks on kaupade ja kulla kuhjumine ning püüdsid takistada põllumajandustoodete eksporti ja tööstustoodangu importi. Seda suunda esindas Riigi Esimene Minister Jean-Baptiste Colbert (1619–1683), kes mõjutas Prantsuse majanduspoliitikat Louis XIV (1638–1715) valitsusaja teisel poolel, mil sealne majandus tegi vähikäiku ja „õigussüsteem“ langes kaosesse. 

Erinevalt merkantilistidest toetasid füsiokraadid põllumajanduslikule ekspordile ja tööstustoodangu impordile seatud takistuste ja kitsenduste kaotamist. Võrreldes Prantsusmaa vähearenenud põllumajandust tolleaegse Inglismaa progressiivsusega, leidsid füsiokraadid, et kaubavahetuse piirangute kaotamine tooks endaga kaasa ühelt poolt põllumajandustoodete hindade tõusu ja teiselt poolt suurendaks põllumajanduslikku põhivarasse investeerimise atraktiivsust. Viimane oli aga nende arvates produktiivsuse ja kasumi – riikliku rikkuse – allikaks.

Füsiokraadid nõudsid reforme, mille elementideks olid:

  • vabakaubandus kõikide välisriikidega;
  • liigsete tollimaksude ja tariifide kaotamine;
  • riiklike monopolide ja kaubanduslike eesõiguste kaotamine;
  • põllumajanduses tasuta tehtava sunnitöö kaotamine;
  • piirdumine vaid kahe maksukohustusega: käsitöölised ja kaupmehed maksavad 1/3 oma puhastulult ja maaomanikud1/3 renditulust;
  • eraomandi puutumatuks kuulutamine;
  • monopoolsete õigustega käsitööliste tsunftide ja kaupmeeste gildide likvideerimine;

Füsiokraadid ülistasid talupoeglikku elulaadi ja halvustasid linnade kunstlikkust.

Füsiokraadid ei suutnud oluliselt mõjutada Prantsuse majanduspoliitikat, kuid nende õpetused avaldasid suur mõju teiste riikide majandusteadlastele, s.h ka Adam Smithile, kes viibis Pariisis aastatel 1764–1766.[2]

Ajalugu

muuda
 
François Quesnay, füsiokraatliku majanduskoolkonna asutaja.

Richard Cantillon (1680–1734), iiri päriolu prantsuse pankur, sõnastas füsiokraatia kontseptuaalse aluse 1756. aastal ajakirjas Essai sur la nature du commerce en géneral ('essee kaubanduse üldisest olemusest').

François Quesnay (1694–1774), prantsuse valgustusaja iseõppijast arst ja filosoof, avaldas 1758. aastal teose "Tableau économique", mis pani aluse tsüklilisele majandusmudelile ja füsiokraatliku koolkonna tekkele. Selles teoses esitas ta väite, et rikkus allikaks on maaviljelus, tootlik töö ja kaubaringlus. Tõenäoliselt oma varasema ravikogemuse tõttu võrdles ta majandust inimkeha vereringega ja kaubanduslike tehingute läbiviimiseks vajalikku raha verega, mis varustab keha elundeid hapniku ja toiduainetega ning viib minema elutegevuse käigus tekkinud jäägid – mõlemad säilitavad oma väärtuse vaid ringluses. Seda loogikat järgides leidis ta, et majandus on jätkusuutlik vaid siis, kui tehakse tööd ja toimib kaubavahetus. Seejärel analüüsis ta raha liikumist maaviljelejate, tööliste (tootmisettevõtete) ja kapitalistide vahel ning leidis, et toote algväärtuse määrab talutöölise tööjõu hind (s.t tema tööjõu taastootmise kulu, mis on konstantne), kuid kuna ta on võimeline tootma rohkem kui ta ise vajab, siis loob see lisaväärtust (I sektor), tööstus (II sektor) töötleb toodet vaid säilivamasse ja turul nõudlust omavasse vormi (lisamata sellele väärtust) ning maa omanik omandab maarendi kaudu selle lisaväärtuse. Sellest arusaamast lähtudes oli maaviljeleja (inim)töö produktiivne ja maarent kapitalisti toimetulekut kindlustav tulu, mis ilmneb lisaväärtuse vormis.[3]

Quesnay leidis, et valitsusvõim ja ametnikud ei peaks sekkuma inimeste majandustegevusse. Ta nõudis pärisorjuse ja tsunfitkorra (monopolide) likvideerimist, kuna need vaid takistavad kaupade ringlust ning eraomandi tunnustamist. Tema "Tableau économique" näitas erinevate majandussektorite vastastikust sõltuvust – loomuliku korra (ordre natureli) raames. Ta väitis, et majanduse toimimise eelduseks on (ordre positif) vaba hinnakujundus, vabakaubandus ja kapitali rent ning kaupade vaba liikumine ühiskonna kolme seisuse: maaviljelejate (classe productive), käsitööliste ja kaupmeeste (classe stérile) ning mõisnike (aadelkond ja kirik – classe propriétaire) vahel. Kuna aga nii riigi majanduse kui ka inimorganismi elujõu tagab see, kui raha (veri) on jätkuvalt liikvel, siis tuleb tagada raharingluse toimimine ja vältida selle seisma jäämist, kuna see kahjustaks organismi toimimist. Sellest arusaamast sündis uut tüüpi raha (kaduraha), mille väärtus muutub ajas, kontseptsioon. Quesnay oli vaimustuses konfutsianismi õpetustest ning tema selle teemalistest mõttearendustest kasvas välja laissez-faire ideoloogia (hiina termin wu wei märkis „looduse teed“).[4] Füsiokraatide mõiste „loomulik kord“ oli otsene tuletus taoistlikust „looduse teest“.[5]

Pärast Quesnay surma hakkas füsiokraatliku koolkonna mõjuvõim vähenema.

Vincent de Gournay (1712–1759), prantsuse majandusteadlane, kes arendas edasi füsiokraatlikku majandusõpetust ja juhtis seda suunda õpetavat õppeasutust. Arvatakse, et tema tõi kasutusse mõiste "bürokraatia" ja fraasi laissez faire, laissez passer. Ta ise ei kirjutanud eriti palju, kuid tema mõju oli suur tänu laialdasele tutvusringkonnale ja tulistele diskussioonidele, s.h ka Turgot’le. 1751. aastal määrati ta Intendant du commerce'iks, mille järel püüdis ta piirata kaubandust takistavate riikliku ametkonna võimutäiust.[6]

Victor Riquetti, markii de Mirabeau (1715–1789), prantsuse majandusteadlane, kes oli tugevalt mõjutatud Quesnay töödest. Oma 1756. aastal ilmunud teoses "Ami des hommes au trait de la population" arendas ta edasi füsiokraatlikku majandusõpetust ning 1760. aastal ilmunud "Théorie de l'impôt" ('maksuteooria') kritiseeris ta valitsevat maksusüsteemi, mille eest sattus vangi. 1765. aastal ostis ajakirja Journal de l'agriculture, du commerce, et des finances ning tõusis seeläbi juhtivaks poliitiliseks mõtlejaks. Tema mõtteid tunnustasid Toscana prints Lepold II (1747–1792), kellest hiljem sai Püha Rooma Keisririigi keiser, ja Rootsi kuningas Gustav III (1746–1792). 

Mercier de La Rivière (1719–1801), prantsuse majandusteadlane, kes edendas ja rakendas oma töös füsiokraatide õpetusi. Ta töötas Pariisi Parlamendi nõunikuna ja koloniaalametnikuna Martinique saarel. [7]

Anne Robert Jacques Turgot (1727–1781), prantsuse majandusteadlane, rahanduse üldkontrolör ja rahandusminister (Louis XVI valitsusajal). Leidis, et omakasu motiveerib kõige paremini inimesi oma rolli täitmisel, kuid see kasu tekib vaid siis kui inimeste töö viljad on teistele vajalikud. Kaubanduse piiramine takistab kõiki osapooli ning kahjustab lõppkokkuvõttes kogu riigi arengut. Ta üritas viia praktikasse mitmeid füsiokraatlikke ideid (s.h põhitoiduainete fikseeritud hindade vabastamine), kuid ebaõnnestus tsunftikorra kaotamise ja maksureformi läbiviimisel. Nendest põhjustatud laialdane vastupanuliikumine võtsid talt rahandusministri ameti.[4]

Nicolas Baudeau (1730–1792), prantsuse katoliiklik teoloog ja majandusteadlane, vastustas algul füsiokraatide majandusõpetusi, kuid siis muutus selle pooldajaks ja hakkas välja andma ajakirja Éphémérides du citoyen.[8]

 
Blumenthali poolt kujundatud raha, mis kehtib vaid eelnevalt määratud aja perioodil ning mille väärtus muutub aja jooksul.

Johann August Schlettwein (1731–1802), saksa majandusteadlane, innustus füsiokraatide õpetustest ning suutis veenda Karl Friedrichi (1728–1811), Badeni markkrahvi katsetama füsiokraatide õpetusi praktikas. Katse viidi läbi aastatel 1770–1801 kolmes näidiskülas (Dietlingenis. Bahlingen ja Teningen).[9]

Joseph II (1741–1790), Püha Rooma Imperaator, kes oli valgustatud monarh järgis Quesnay õpetusi oma majandusreformide läbiviimisel.

Silvio Gesell (1862–1930), saksa-argentina äritegelane ja finantsteoreetik, sotsiaalset reformi propageeriv maailmaparandaja, lähtus oma praktilises elukorralduses ja õpetustes füsiokraatide õpetustest. Oma 1916. aastal ilmunud teosega "Die natürliche Wirtschaftsordnung durch Freiland und Freigeld" (Loomulik majanduskord läbi maa ühisomanduse ja vabaraha) pani ta aluse eneseteostuse vabadust pakkuvale sotsiaalse turumajanduse õpetusele. Tegi Berliinis koostööd anarho-sündikalistidega ja füsiokraatide ühinguga, mille asutas Georg Blumenthal. Asutas koos Blumenthaliga kirjastuse, mis andis välja vabaturumajanduse põhimõtet tutvustavaid raamatuid ja ajakirja Der Physiokrat.[10]

Georg von Blumenthal (1872–1929), saksa kirjanik, asutas 1910. aastal kirjastuse The Physiokratischen Verlag ja 1913. aastal Füsiokraatide ühingu. Töötas ajakirja Der Physiokrat toimetajana. Nii raamatud kui ka ajakiri tutvustasid Saksamaal Quesnay nägemusi majanduse korraldamisest ja vabaturumajanduse kontseptsiooni. [11]

Viited

muuda
  1. Derk Bodde (2005), Chinese Ideas in the West p.6, Reprinted with permission in China: A Teaching Workbook, Asia for Educators, Columbia University. [1]
  2. Hans-Werner Holub: Eine Einführung in die Geschichte des ökonomischen Denkens. Band 3: Physiokraten und Klassiker (= Einführungen. Wirtschaft 7). Lit, Wien 2006, ISBN 3-8258-9230-1, 92 ff. (Vorschau in der Google-Buchsuche)
  3. Karl Marx and Frederick Engels (1988), pp. 348, 355, 358.
  4. 4,0 4,1 Baghdiantz McCabe, Ina (2008). Orientalism in Early Modern France: Eurasian Trade Exoticism and the Ancien Regime. Berg Publishers. pp. 271–72. ISBN 978-1-84520-374-0.
  5. Clarke, J.J. (1997). Oriental Enlightenment: The Encounter Between Asian and Western Thought. Routledge. p. 50. ISBN 978-0415133760.
  6. Murray N. Rothbard (2006). Economic Thought Before Adam Smith. Ludwig von Mises Institute. p. 386. ISBN 978-0-945466-48-2. Retrieved 21 July 2012.
  7. Liana., Vardi (2012). The physiocrats and the world of the Enlightenment. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 978-1107021198. OCLC 761858383.
  8. Ronald L. Meek (1956). Studies in the labour theory of value. Lawrence & Wishart. Retrieved 21 July 2012.
  9. Das nationalökonomische Hauptwerk des sogenannten deutschen „Haupt-Physiokraten“. Detlev Auvermann Verlagskatalog 1974/75, S. 88.
  10. Peter Bierl: Schwundgeld, Freiwirtschaft und Rassenwahn Critique of Capitalism from the right: The Silvio Gesell case (Memento from October 5, 2017 in the Internet Archive ). Konkret Verlag, 2012, Friedrich Burschel (Ed.), ISBN 978-3-930786-64-0 [2]
  11. Günter Bartsch: The NWO movement Silvio Gesells. Geschichtlicher Grundriss 1891 – 1992/93 , Volume 1 of the series Studies on the Natural Economic Order, Lütjenburg 1994, ISBN 3-87998-481-6, p. 22 f.