Sotsiaalse turumajanduse mudel

Turumajandus põhineb spontaansel tegevusel, loomuõigusel, erainitsiatiivil, eraomandusel ja hinnamehhanismil, kuid selle sees eristub sotsiaalne majandusmudel kapitalistliku ja vabaturumajanduse mudelist oma altruistliku meelelaadi ja sotsiaalse kapitali väärtustamisega.

Sotsiaalse turumajanduse mudel

Sotsiaalse turumajanduse tunnuseks on vastastikust kasu taotlev koostöö ning kasu hindamine pikaajalise arengu mõõtmes. Investeeringute hindamisel lähtutakse utilitarismist (lad utilitas tähendab kasu), mis on eetiline positsioon, mille kohaselt moraalse valiku korral on parim lahendus see, mis toob maksimaalset kasu võimalikult paljudele inimestele. Kasu hinnatakse üleüldise hüve hulgaga. [1]

Sotsiaalse turumajandusmudeli tunnuseks on inimkapitali väärtustamine ning olulisteks elementideks kuhtuva väärtusega raha (mis ei lase seda kasutada võimu teostamise vahendina), jätkusuutlikkust kindlustav ühistegevus, osapoolte vajadusi vastastikku arvestavad majandussuhted, võimekaimate toetamine sõltumata nende päritolust ja taustast ning hädasolijatele inimliku toimetuleku kindlustamine. Selle majandusmudeli erinevaid lahendeid eristab üksteisest see, kes ühistegevuse algatajaks on avalikku ruumi haldavad ametnikud, ettevõtjad või üksikisikud.

Sotsiaalse turumajanduse elemente leiab kõige enam saksa kultuuriruumist ja Põhjamaadest, vähemal määral muudest Lääne-Euroopa riikidest. Euroopa Liidu liikmesriikide sõlmitud Lissaboni lepingu ühe peaeesmärgina on märgitud „eriti konkurentsivõimelise sotsiaalse turumajanduse loomine, milles austatakse kodanike põhiõigusi“.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Gregory and Stuart, Paul and Robert (2004). Comparing Economic Systems in the Twenty-First Century (7th ed.). George Hoffman. p. 538. ISBN 0-618-26181-8.