Jalgrattasport
Jalgrattasport on spordiala, mida harrastatakse jalgrattal.
Jalgratta eelkäijad olid prantslase M. de Sivraci 1790. ja sakslase Karl von Draisi 1816. aastal ehitatud kaherattalised jalgadega tõugatavad sõiduvahendid. Tänapäeva jalgratta prototüübiks peetakse[viide?] kettülekandega jalgratast, mille valmistas inglane Lawson 1879. 19. sajandi lõpul kasutusele võetud kuullaagrid, õhukummid ja vabajooksusidur ning pidurid andsid jalgrattale tänapäevase kuju.
Jalgrattavõistlusi peetakse maanteel (maanteesõit), linnatänavail (kriteeriumisõit), murdmaastikul (jalgrattakross) ja velodroomil (trekisõit). Võistlusmaa pikkus on täpselt kindlaks määratud üksnes trekisõidus. Võisteldakse individuaalselt ja meeskondlikult, eraldi- või ühisstardist (grupisõit). Nii velodroomil kui ka maanteel võib võistlus kesta ühe või mitu päeva, viimasel juhul nimetatakse seda võistlust velotuuriks.
Jalgratastel mängitakse ka velopalli ja velopolot ning võisteldakse vigursõidus. Alternatiivspordialaks võib pidada rattatraielit.
Üks tuntumaid maanteesõiduvõistlusi on individuaal-meeskondlik velotuur Tour de France, mis toimus esimest korda 1903 ja toimub tänapäevani. Esimene eestlane, kes Tour de France'i lõpuni sõitis, oli Jaanus Kuum.
Jalgrattaspordist sai tänapäevane spordiala Prantsusmaal ja Inglismaal 1860. ja 1870. aastatel. Varaseim teadaolev rahvusvaheline võistlus peeti 1869 Prantsusmaal marsruudil Pariis–Rouen, mille võitja keskmine kiirus oli 11 km/h. 1892 asutati Rahvusvaheline Jalgratturite Assotsiatsioon (aastast 1900 Rahvusvaheline Jalgratturite Liit, UCI). Esimesed ametlikud maailmameistrivõistlused trekisõidus toimusid 1893, maanteesõidus 1921 ja krossisõidus 1950.
Jalgrattasport kuulus juba esimeste nüüdisaegsete olümpiamängude kavva 1896. aasta suveolümpiamängudel Ateenas. Naiste jalgrattaspordialad on olümpiamängude kavas alates 1984. aasta suveolümpiamängudest Los Angeleses. Alates 1996. aasta suveolümpiamängudest tohivad olümpiamängudel osaleda ka elukutselised sportlased.
Eesti jalgrattasport muuda
Pikemalt artiklis Eesti jalgrattasport
Ainus Eesti meesjalgrattur, kes olümpiamängudelt medali võitnud, on Aavo Pikkuus, kes 1976. aasta suveolümpiamängudel võitis NSV Liidu meeskonnas meeskondliku maanteesõidu.
Jalgrattur Erika Salumäe on esimene Eesti naissportlane, kes tulnud kaks korda olümpiamedalile, ja ainus Eesti naissportlane, kes võitnud olümpiamedali kahele riigile (1988 kuldmedali NSV Liidule ja 1992 kuldmedali Eestile). Ta on ainus Eesti sportlane, kes on valitud 9 korda Eesti aasta sportlaseks, ja esimene naissportlane, kes on osalenud kolmedel olümpiamängudel.
1992. aasta suveolümpiamängudel tuli meeste grupisõidus kaks Eesti sportlast esikümnesse: Lauri Aus oli 5. ja Raido Kodanipork 9.