Islandi käokõrv
Islandi käokõrv ehk islandi käosamblik (Cetraria islandica) on käokõrva perekonda kuuluv samblik. Kuulub sugukonda lapiksamblikulised (Parmeliaceae).[1]
| Islandi käokõrv | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Seened Fungi |
| Hõimkond |
Kottseened Ascomycota |
| Klass |
Lekanoromütseedid Lecanoromycetes |
| Selts |
Liudsamblikulaadsed Lecanorales |
| Sugukond |
Lapiksamblikulised Parmeliaceae |
| Perekond |
Käokõrv Cetraria |
| Liik |
Islandi käokõrv |
| Binaarne nimetus | |
|
Cetraria islandica L.[1] | |
Inglise keeles on selle sambliku nimetus Iceland moss. Siit tuleb ka ekslik sõnakasutus, kuna "moss" on tõlkes tegelikult 'sammal'.[2]
Teised nimetused
muudaRahvapärased nimetused on põdrasammal, islandi samblik, kopsusammal, palukobrik jm. Eestis on ta sage.[1] Samblik on oluliseks toiduks põhjapõtradele, põtradele ja muskusveistele. Sellest järeldubki seos ja võibolla ka rahvapärane nimetus põdrasammal.[3]
Ladinakeelsed nimetused
- Cetraria islandica (L)
- Lichen islandicus Linnaeus
- Lobaria islandica Hoffm.
- Physcia islandica D.C.[2]
Levik
muudaIslandi käokõrv kasvab liivastes nõmme- ja palumännikutes ning liivakuil.[1] Lisaks Eestile on Islandi käokõrv levinud kogu maailmas, kuid rohkem tundras ja metsavööndis.[4]
Islandi käokõrv ja Island on seotud selle kaudu, et seda samblikku kasvab Islandi laavanõlvadel ja tasandikel. Selle järgi on Islandi käokõrv ka nimetuse saanud.[3]
Kirjeldus
muudaSee põõsassamblike kasvuvormi kuuluv samblik kasvab 5–15 cm kõrguseks. Tema rakis (ehk tallus, nii nimetatakse varteks, juurteks ja lehtedeks jagunemata kude) on lehtjas, püstjas või tõusev. Pealt on ta pruun, oliivroheline või hallikasroheline, tihti veripunaste täppidega, alt helehall. Talluse hõlmad on torujalt üles käändunud, nende servadel on viljakehad, milles asuvad eosed (spoorid). Põdrasamblik paljuneb eostega või vegetatiivselt.[1]
Eestis esineb kaks islandi käokõrva alamliiki – ssp. crispiformis (Räsänen) Kärnefelt ja ssp. islandica.[1]
Keemiline koostis
muudaDroog sisaldab 70% süsivesikuid, millest 20% moodustab nn samblikutärklis – lihheniin, valke, rasvu, B12-vitamiini, vaha, mõruainet, tsetrariini, tugeva antibiootilise toimega samblikuhapet ja rohkesti mikroelemente.[1]
Islandi käokõrv sisaldab 3–5% peamiselt aromaatse struktuuriga mõrumaitselisi samblikhappeid (fumaarprototsetraarhapet 2–3%, prototsetraarhapet, tsetraarhapet) ja alifaatseid samblikhappeid (protolihhesteriinhapet 0,1–1,5%).[4]
Ravimtaimena
muudaRavimtaimena kasutatakse kogu sambliku maapealset osa. Seda kogutakse suvel käsitsi, puhastatakse mullast ja prügist, kuivatatakse päikese käes või kuivatis. Pärast kuivatamist tuleb droog veel kord puhastada. Säilitatakse kotis või puunõus kaks aastat. Kuivatatult muutub sambliku pehme rakis rabedaks ja karedaks. Sellel puudub lõhn ning maitse on mõrkjaslimajas.[4]
Ikalduse korral lisati seda samblikku Soomes ja teistes Skandinaavia maades leivajahule. Hüdrolüüsimisega saab islandi sambliku 100 kg kuivmassist 70 kg glükoosi.[1]
Islandi sambliku preparaatidel on arvatavalt põletiku- ja mikroobivastane, lahtistav, sapieritust ergutav ja haavu parandav toime. Peenestatud samblikust saab keetes paksu sültja massi, mis sisse võttes suurendab maomahla eritust, reguleerib seedetegevust ja on heade katvate omadustega, mistõttu kasutatakse seda kõhulahtisuse ja kroonilise kõhukinnisuse raviks. Kroonilise kõhukinnisuse ravi efekt on suurem, kui samblikku enne ei leotata.[4] Lisaks on teada, et samblik ei tekita koos ravimitega tarvitamisel soovimatut koosmõju ega ole kasutades toksiline.[5]
Põdrasamblik tõmmist on maarahvas tarvitanud tuberkuloosi, kopsupõletiku, läkaköha ja kroonilise bronhiidi korral. Mädaseid haavu, löövet, põletushaavu ja furunkuleid raviti tõmmisest tehtud mähisega ja pesemise teel.[6]
Islandi käokõrva kasutatakse ka seepide valmistamiseks ja külmade kreemide tootmisel.[3]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 PlutoF Taxonomy. Cetraria islandica. eElurikkus.ee. Vaadatud 12.03.2021
- ↑ 2,0 2,1 Erik Gotfredsen. Cetraria islandica. Liberherbarum.net. 12.09.2019. Vaadatud 12.03.2021
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Iceland moss. Encyclopedia Britannica. 17.03.2014. Vaadatud 22.03.2021
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Ain Raal. Farmakognoosia, Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016.
- ↑ Kristin Ingólfsdóttir (2000). Bioactive compounds from Iceland moss. In: Paulsen B.S. (eds) Bioactive Carbohydrate Polymers. Proceedings of the Phythochemical Society of Europe, vol 44. Springer, Dordrecht. Vaadatud 22.03.2021
- ↑ Renata Sõukand ja Raivo Kalle. Islandi käokõrv. herba.folklore.ee. 2008–2012. Vaadatud 12.03.2021
Välislingid
muuda- Islandi käokõrv andmebaasis eElurikkus
