Ava peamenüü

Horvaatia-Slavoonia kuningriik


Horvaatia-Slavoonia kuningriik
Kraljevina Hrvatska i Slavonija (hr)
Horvát-Szlavón Királyság (hu)
Königreich Kroatien und Slawonien (de)
18681918
Flag of Croatia-Slavonia.svg Coat of Arms of the Kingdom of Croatia-Slavonia.svg
Lipp Vapp
Austria-Hungary map.svg
Horvaatia-Slavoonia (nr 17) Austria-Ungari koosseisus
Valitsusvorm konstitutsiooniline monarhia
Osa nominaalselt autonoomne kuningriik Austria-Ungari koosseisus
István Püha krooni maade osa
Kuningas Franz Joseph I (1868-1916)
Karl I (1916-1918)
Baan (asekuningas) Levin Rauch (esimene, 1868-1871)
Antun Mihalović (viimane, 1917-1918)
Pealinn Zagreb
Religioon roomakatoliku
Pindala 42 541 km² (1910)
Rahvaarv
 –rahvastikutihedus
1 892 499 (1880)
2 621 954 (1910)
61,6 /km² / km²
Riigikeeled horvaadi
Rahaühik kulden (1868-1892)
kroon (1892-1918)
Eelnenud riigid Flag of the Kingdom of Croatia (Habsburg).svg Horvaatia kuningriik
Flag of the Kingdom of Slavonia.svg Slavoonia kuningriik
Järgnev riik Flag of the State of Slovenes, Croats and Serbs.svg Sloveenide, horvaatide ja serblaste riik
Hümn "Lijepa naša domovino"
"Meie kaunis kodumaa"

Horvaatia-Slavoonia kuningriik (horvaadi: Kraljevina Hrvatska i Slavonija; ungari: Horvát-Szlavón Királyság; saksa: Königreich Kroatien und Slawonien) oli nominaalselt autonoomne kuningriik Austria-Ungari keisririigis, mis loodi aastal 1868 pärast Horvaatia-Ungari kompromissi Horvaatia ja Slavoonia kuningriikide ühendamisega. See oli seotud Ungari kuningriigiga Austria-Ungari kaksikmonarhias, kuuludes István Püha krooni maade või Transleitaania hulka. Kuningriiki valitses Habsburgist Austria-Ungari keiser-kuningas (Kaiser und König) tiitliga "Horvaatia ja Slavoonia kuningas". Kuninga nimetatud asevalitseja oli Horvaatia ja Slavoonia baan. Aastal 1918 kuulutas kuningriik iseseisvust ning Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Riigi loomist.

NimiRedigeeri

  Pikemalt artiklis Kolmikkuningriik
 
Ivan Mažuranić, Horvaatia-Slavoonia kuningriigi baan (asekuningas) (ametis 1873–1880)

Kuningriik kasutas ametlikku nime Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia kolmikkuningriik, survestades seeläbi oma nõuet Dalmaatsia kuningriigile, kuid Dalmaatsia oli kroonimaa Austria-Ungari Austria osas (Tsisleitaanias). Nõuet toetas enamiku ajast Ungari valitsus, toetades Horvaatia-Slavooniat püüdega kasvatada oma osa kaksikriigis. Kuid liit Austria-Ungari kahe peamiselt Horvaatia maa vahel ei leidnud kunagi aset. Vastavalt Horvaatia-Ungari kompromissi artiklile 53, millega reguleeriti Horvaatia poliitilist staatust Austria-Ungari Ungari osas, oli baani ametlik tiitel "Dalmaatsia, Horvaatia ja Slavoonia kuningriigi baan". Horvaatia-Slavoonias vastuvõetud seadused kasutasid fraasi "Dalmaatsia, Horvaatia ja Slavoonia kuningriik".

Ungaris oli Horvaatia Horvátország ja Slavoonia Szlavónia. Kombineeritud riigikord oli tuntud ametliku nimega Horvát-Szlavón Királyság. Nime lühivorm oli Horvát-Szlavónország ja harvemini Horvát-Tótország, viimane nimi põhines slaavlaste arhailisel nimel Tóth.

Dalmaatsia mainimise järjekord oli vaidlusküsimus, kuna see järjestati 1868. aasta kompromissi horvaadi- ja ungarikeelses versioonis erinevalt.

AjaluguRedigeeri

  Pikemalt artiklis Horvaatia kuningriik (Habsburgide)

Horvaatia-Slavoonia kuningriik loodi aastal 1868, kui endised Horvaatia ja Slavoonia kuningriigid ühendati ühtseks kuningriigiks. Horvaatia parlament, küsitaval viisil valitud, kinnitas Horvaatia-Slavoonia alluvuse Ungarile aastal 1868, sõlmides Ungari-Horvaatia liidupõhiseaduse (Nagodba). See kuningriik hõlmas osi tänapäeva Horvaatiast ja Serbiast (Sremi idaosa).

Pärast Austria-Ungari kompromissi aastal 1867 oli uue riigi ainus lahtine küsimus Horvaatia staatus, mis lahendati Horvaatia-Ungari kompromissiga aastal 1868.

Selle kompromissiga kontrollis personaaluniooni parlament (milles Horvaatia-Slavoonia omas vaid 29 saadikukohta) sõjaväge, rahasüsteemi, seadusandlust ja haldust, mereõigust, äriõigust, vekslite ja kaevandusseadust ning üldisi äriküsimusu, tolle, telegraafi, postiametit, raudteid, sadamaid, laevandust ning neid maanteid ja jõgesid, mis puudutasid Ungarit ja Horvaatiat-Slavooniat ühiselt.

Sarnaselt nendele asjadele, kaubandusasjades rändkaubandus, samuti seoses ühiskonnaga, mis ei ole avalikuks kasuks, ja ka passide, piirivalve, kodakondsuse ja naturalisatsiooni asjus, oli seadusandlus ühine, kuid täidesaatev võim nende asjade suhtes anti Horvaatia-Slavoonia kuningriigile. Lõpus määrati 55% Horvaatia-Slavoonia kogusissetulekust ühisesse riigikassasse.

Horvaatia-Slavoonia kuningriik pidas sõltumatuid valimisi Horvaatia parlamenti aastatel 1865, 1867, 1871, 1872, 1878, 1881, 1883, 1884, 1887, 1892, 1897, 1901, 1906, 1908, 1910, 1911, 1913.

Kuningriik eksisteeris aastani 1918, kui see ühines äsjaloodud Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Riiki, mis koos Serbia kuningriigiga moodustas Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi. Uus Serblaste-Horvaatide-Sloveenide kuningriik jagunes aastatel 1918–1922 krahvkondadeks ja aastatel 1922–1929 oblastiteks. Jugoslaavia Kuningriigi moodustumisega aastal 1929 sai enamus endise Horvaatia-Slavoonia kuningriigi territooriumist Sava banaadi osaks.

Valitsus ja poliitikaRedigeeri

Poliitiline staatusRedigeeri

  Pikemalt artiklis Horvaatia-Ungari kompromiss

1867. aasta Austria-Ungari kompromiss (Ausgleich) asutas kaksikmonarhia. Kompromissi järgi oli Austrial ja Ungaril kummalgi oma parlament, mis võttis vastu ja viis ellu eraldi seadusi. Kummalgi piirkonnal oli oma valitsus, mida juhtis oma peaminister. "Ühismonarhia" koosnes keiser-kuningast ning ühistest välisasjade, kaitse- ja rahandusministritest Viinis. Kompromiss kinnitas Horvaatia-Slavoonia ajaloolised 8 sajandi vanused suhted Ungariga ja põlistas horvaatide maade jaotuse, Dalmaatsia ja Istria jäid Austria haldusse.

Franz Josephi pealekäimisel jõudsid Ungari ja Horvaatia aastal 1868 kompromissile (Nagodba), andes horvaatidele Ungaris eristaatuse. Kokkulepe andis horvaatidele siseasjades autonoomia. Horvaatia baani esitas nüüd Ungari peaminister ja nimetas ametisse kuningas. Ungarlaste ja horvaatide "ühishuvide" alad olid rahandus, vääringuküsimused, kaubanduspoliitika, postiamet ja raudteed. Horvaatia keel muutus Horvaatia valitsuse ametlikuks keeleks ja Horvaatia esindajad arutasid "ühiseid" asju enne, kui Ungari parlamendis lubati rääkida horvaatia keeles. Ungari valitsuses loodi Horvaatia-asjade minister.

Kuigi Nagodba tagas Horvaatia-Slavooniale poliitilise autonoomia abinõu, allus see poliitiliselr ja majanduslikult Ungarile.

Autonoomne valitsusRedigeeri

Autonoomne valitsus või maavalitsus (horvaadi: Zemaljska vlada) loodi aastal 1868 asukohaga Zagrebis. Aastani 1914 oli sel kolm osakonda:

  • Siseasjade osakond (horvaadi: Odjela za unutarnje poslove);
  • Religiooni ja hariduse osakond (horvaadi: Odjel za bogoštovlje i nastavu);
  • Õigusosakond (horvaadi: Odjel za pravosuđe).

Aastal 1914 lisati neljas, rahvusliku majanduse osakond (horvaadi: Odjel za narodno gospodarstvo).

Autonoomse valitsuse eesotsas Horvaatia-Slavoonias seisis baan, kes vastutas Horvaatia-Slavoonia-Dalmaatsia parlamendi ees.

Baan (asekuningas)Redigeeri

  Pikemalt artiklis Horvaatia baan
 
Banski dvori (Baani õukond), Horvaatia baani palee Zagrebis

Baani nimetas kuningas Ungari minister-presidendi ettepanekul ja kaasvastutusel.

Baanid (asekuningad) aastatel 1868–1918:

ÕigusRedigeeri

Kuningriigi ülemkohus oli Stol sedmorice (Seitsme laud), teise astme kohus oli Banski stol (Baani laud) baaniga eesotsas.

KrahvkonnadRedigeeri

 
Horvaatia-Slavoonia krahvkonnad Austro-Ungaris

Novembris 1874, Horvaatia Baani Ivan Mažuranići ajal jagati Horvaatia-Slavoonia kaheksaks krahvkonnaks (komitaat):

  1. Modruš-Rijeka komitaat
  2. Zagrebi komitaat
  3. Varaždini komitaat
  4. Bjelovar-Križevci komitaat
  5. Virovitica komitaat
  6. Požega komitaat
  7. Srijemi komitaat
  8. Lika-Krbava komitaat

Lika-Krbava sai komitaadiks aastal 1881 pärast Horvaatia Sõjaväestatud piiritsooni liidendamist Horvaatia-Slavooniaga. Krahvkonnad jagunesid edasi kokku 77 ringkonnaks, mis jagunesid edasi omavalitsusteks.

 
Horvaatia-Slavoonia vapp Horvaatia parlamendi hoonel
 
Patriootlik märk, millel on Horvaatia vapp, aastast 1914

SümbolidRedigeeri

Vastavalt Horvaatia-Ungari kompromissile aastal 1868 võisid Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia oma piirides oma siseasjades kasutada oma värvikombinatsiooni ja vappi, viimast pidi kroonima Püha Istvani kroon (Art. 61). Ungari krooni territooriumite ühisasjade embleem moodustati Ungari ning Horvaatia, Slavoonia ja Dalmaatsia kombineeritud vapist (Art. 62). Ajal, kui arutati ühisasju, heisati Horvaatia-Slavoonia-Dalmaatsia kombineeritud lipp Ungari lipu kõrvale hoonel, kus toimus Ungari krooni territooriumite ühisparlament (Art. 63).

 
Alternatiivne lipp, mida kasutati sisemiselt "autonoomia asjades" asekuninga dekreediga
 
Skulptuur Zagrebis, mis sümboliseerib Horvaatia-Slavoonia kuningriiki

RahvastikRedigeeri

RahvusRedigeeri

1910. aasta rahvaloendusel oli kogu rahvaarvuks 2 621 954, kes olid järgmistest rahvustest:

1875. aasta andmed (ilma Sõjaväestatud piiritsoonita)

ReligioonRedigeeri

Andmed 1910. aasta rahvaloenduselt.

KirjaoskusRedigeeri

Vastavalt 1910. aasta rahvaloendusele oli kirjaoskamatuse tase Horvaatia-Slavoonia kuningriigis 45,9%. Madalaim kirjaoskamatus oli Zagrebis, Osijekis ja Zemunis.

Kirjaoskamatuse tase Horvaatia-Slavoonia kuningriigis 1880–1910
Aasta Kirjaoskamatus kokku Mehed Naised Rahvaarv kokku
1880 73,9% 67,8% 79,9% 1 892 449
1890 66,9% 60,1% 73,5% 2 186 410
1900 54,4% 46,8% 61,8% 2 416 304
1910 45,9% 37,6% 53,7% 2 621 954

SõjavägiRedigeeri

 
Mälestusmärk Horvaatia sõduritele, kes võitlesid Esimeses maailmasõjas

Horvaatia Kodukaart oli kuningriigi sõjavägi. Märkimisväärsed horvaadid Austria-Ungari Armees olid välimarssal Svetozar Borojević, Keiserlik-Kuningliku Lennuväe komandör Milan Emil Uzelac, Austria-Ungari Sõjalaevastiku komandör Maximilian Njegovan ning Josip Broz Tito, kellest hiljem sai marssal ja Jugoslaavia president.

KultuurRedigeeri

Tänapäevane Zagrebi ülikool asutati aastal 1874. Jugoslaavia Teaduste ja Kunstide Akadeemia ning Matica hrvatska olid peamised kultuurilised institutsioonid kuningriigis. Aastal 1911 liideti peamine kultuuriline institutsioon Dalmaatsia kuningriigis, Matica dalmatinska, Matica hrvatskaga. Vijenac oli üks kõige tähtsamaid kultuuriajakirju kuningriigis. Horvaatia Rahvusteatri hoone Zagrebis avati aastal 1895. Horvaatia Rahvusteater Osijekis rajati aastal 1907. Halastajaõdede Haigla Zagrebis oli esimene, mis kuningriigis rajati.

ReligioonRedigeeri

Katoliku kirikRedigeeri

Jämedalt 75% rahvastikust olid rooma katoliiklased, ülejäänud 25% olid õigeusklikud. Katoliku kirikul oli kuningriigis järgmine hierarhia:

Piiskopkond Horvaadi nimi Loodi Toomkirik
Zagrebi peapiiskopkond Zagrebačka nadbiskupija 1093 Zagrebi toomkirik
Križevci eparhia (kreeka-katoliku) Križevačka biskupija 1777
Srijemi piiskopkond Srijemska biskupija 4. sajand Püha Peetruse toomkirik
Senj-Modruši piiskopkond Senjsko-modruška biskupija 1168

JudaismRedigeeri

Aastal 1890 elas kuningriigis 17 261 juuti. Aastal 1867 ehitati Zagrebi sünagoog.

TransportRedigeeri

Esimene kuningriigis avatud raudteeliin oli Zidani Most-Zagreb-Sisak, mis alustas tegevust aastal 1862. Liin Zaprešić-Varaždin-Čakovec avati aastal 1886 ja liin Vinkovci-Osijek avati aastal 1910.

SportRedigeeri

Horvaatia Spordiliit asutati aastal 1909, Franjo Bučar sai selle presidendiks. Kuigi Austria-Ungari oli osalenud kaasaegsetel olümpiamängudel alates esimestest mängudest aastal 1896, omasid Austria Olümpiakomitee ja Ungari Olümpiakomitee ainuõigust saata oma sportlasi mängudele. Aastal 1912 organiseeris Liit rahvusliku jalgpalliliiga.

PärandRedigeeri

Aastal 1918, Esimese maailmasõja lõpupäevadel kaotas Horvaatia parlament Ungari-Horvaatia personaaluniooni ning mõlemad osad, Horvaatia ja Slavoonia kuningriik ning Dalmaatsia kuningriik (välja arvatud Zadar ja Lastovo) said Sloveenide, Horvaatide ja Serblaste Riigi osaks, mis üheskoos Serbia kuningriigiga moodustasid Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi (hiljem tuntud kui Jugoslaavia Kuningriik). Uus Serblaste-Horvaatide-Sloveenide kuningriik jaotati aastatel 1918–1922 krahvkondadeks ja aastatel 1922–1929 oblastiteks. Jugoslaavia Kuningriigi moodustumisega aastal 1929 sai enamus endise Horvaatia-Slavoonia kuningriigi territooriumist Sava Banovina osaks ja enamus endisest Dalmaatsia kuningriigist Primorska Banovina osaks.