Serbia Õigeusu Kirik

Serbia Õigeusu Kirik (serbia keeles Српска православна црква) ehk Serbia Patriarhaat on üks autokefaalsetest õigeusu kirkutest. Autokefaalia ehk täieliku kirikliku iseseisvuse sai Serbia Õigeusu Kirik esimest korda 1219. aastal, teist korda 1920. aastal.

Serbia Õigeusu Kirik
Српска православна црква
150px
Patrijaršija Beograd (13808934713).jpg
Õiguslik staatus 1920. aastast patriarhaat
Peći peapiiskop, Belgradi ja Karlovci metropoliit, ja Serbia patriarh Porfirije
Veebileht Kiriku kodulehekülg

Serbia kiriku ajalooline kanooniline territoorium on endise Jugoslaavia territoorium. Kiriku liturgilised keeled on kirikuslaavi keel ja serbia keel.

Kirikupea tiitliks on Peći peapiiskop, Belgradi ja Karlovci metropoliit, ja Serbia patriarh. Tema residents asub Serbia pealinnas Belgradis. Alates 2021. aastast on Serbia kirikupea Porfirije.

Kiriku kõrgeim võimuorgan on Piiskoppide Nõukogu, mis koosneb eesistujast, kelleks on kirikupea, piiskoppidest, metropoliitidest. vikaarpiiskoppidest ja Ohridi peapiiskopist. Täidesaatvaks organiks on Püha Sinod, mis koosneb neljast piiskopist ja patriarhist.

AjaluguRedigeeri

Kristluse ajalugu Serbia aladel ulatub teadaolevalt tagasi 2. sajandisse. Algne kiriklik struktuur purustati kuuendal ja seitsmendal sajandil, mil piirkonda asusid avaarid ja slaavlased. Esimesed alale asunud serblased lasid end ristida aastail 632-638, kuid tõenäoliselt puudutas see üksnes maa valitsejaid.[1] Aastal 731 andis Leo III Illüüria alad, seega ka Serbia ala, Konstantinoopoli patriarhide alluvusse.[2]

Reaalselt loetakse serblasi kristlikuks rahvaks aastast 870, mis kajastub ka Serbia valitsejate nimedes. Aastal 924 läksid Serbia alad Bulgaaria koosseisu, mis tõi kaasa kirillitsa ja slaavi liturgia kasutusele võtu.[3]

Aastal 972 põletasid Johannes Tzimiskese väed Preslavi maha ja vangistasid tsaar Boris II. Bulgaaria patriarh pääses aga põgenema ja resideeris vastavalt sõja käigule erinevates linnades, kuni aastal 990 muutus nende residentsiks Ohrid. Aastaks 1018 oli Bütsants Bulgaaria alad alistanud. Keiser Baisleios II tunnustas Bulgaaria kiriku autokefaaliat, kuid patriarhi staatusest jäi selle pea ilma.[4] Moodustatud autokefaalne Ohridi peapiiskopkond haldas ka serblaste alasid. Sellele allus serblaste alal asus Rasi piiskopkond.[5]

Algselt juhtisid sealset kirikut bulgaarlased.[6] Peagi vahetati kogu kõrgem vaimulikkond kreeklaste vastu välja, kuigi madalama astme vaimulikeks jäid bulgaarlased edasi ja ka slaavi liturgia säilis.

Aastal 1142 andis serbia prints Rastko Nemanjić mungatõotuse.[7] Aastal 1217 kuulutas tema vend Stefan Nemanjić end Serbia kuningaks, mis tõi kaasa kiriku haldusküsimused.[8] Aastal 1219 kuulutas Konstantinoopoli patriarh sealse kiriku autokefaaseks, esimeseks peapiiskopiks sai Rastko. Peapiiskoppide algne residents oli Žiča klooster, aastal 1253 sai selleks aga Peći klooster.[9]

Aastal 1346 kuulutas Stefan Dušan end tsaariks. Sellele vastavalt sai ka kirikupea patriarhi tiitli. Patriarhaat võttis ka oma kontrolli alla Áthose mäe, mistõttu Konstantinoopoli patriarh heitis Stefan Dušani kirikust välja.[10] Patriarhi tunnustanud kirikukogul osales patriarhidest Bulgaaria patriarh. Konstantinoopoli ja Serbia patriarhid jõudsid haldusalade piirides kokkuleppele alles aastal 1375.[11]

Aastal 1455 vallutasid Peći kloostri türklased. Patriarh pages Smederevosse, mis kujunes tema uueks residentsiks. Türklaste invasioon aga jätkus, suurem osa kiriku haldusalast läks nende valdusesse. Kui patriarh Arsenije II aastal 1463 suri, siis talle asendajat ei valitud, mis tõi kaasa selle de facto likvideerimise. Patriarhaadi alasid hakaks haldama Ohridi peapiiskop. Patriarhaadi taastas Suleiman I aastal 1557. Kiriku haldusalasse läksid ka osad Bulgaaria lääneosa kogudused.[12] Kuna kirikul oli serblaste ülestõusude juures oluline roll, keelustati patriarhaat taas aastal 1766; sealsed kirikud läksid Konstantinoopoli haldusalasse.

Türgi võimu eest pagenud serblased leidsid varjupaiga Austria-Ungari aladel. Aastal 1708 moodustati seal Serbia patriarhaadi alluvuses olev autonoomne kirik, mille peaks oli Karlovci metropoliit.[13]

Serbia vürstkonda jäävatel õigeusu kiriku aladel moodustati autonoomne kirik aastal 1831. Selle peaks sai Belgradi metropoliit, kuid piirkond jäi tehniliselt Konstantinoopoli patriarhide haldusalasse.[14] Aastal 1879 tunnustati seda kui autokefaalset kirikut.[15]

Aastal 1848 moodustati Austria-Ungari aladel Karlovci patriarhaat.

Bosnia ja Hertsegoviina aladel olevad serblaste kogudused jäid Konstantinoopoli patriarhide alluvusse. Kui Austria-Ungari sealsed alad aastal 1878 okupeeris, sõlmisid patriarh ja Austria-Ungari valitsus aastal 1880 kokkuleppe, millega sealsed kirikud muudeti autonoomseteks. Montenegro aladel olevaid kogudusi haldas Montenegro metropoliit.

 
Serbia Õigeusu kiriku piiskopkonnad

Esimese maailmasõja järel ühendati vanast Serbia õigeusu kirikust välja kasvanud harud ühtse riigi alla. Aastal 1920 moodustati seal taas Serbia patriarhaat.[16] Kiriku haldusalasse jäi ka õigeusu kiriku Buda piirkopkond, moodustati uued piiskopkonnad Tšehhi aladele ja serbia diasporaa tarbeks.[17] Aastal 1931 moodustati uus piiskopkond Slovakkia aladele. Sisuliselt oli Serbia Õigeusu Kiriku haldusalaks kogu endise Austria-Ungari ala, välja arvatud Transilvaania ja Bukoviina, mis läksid Rumeenia Õigeusu Kiriku alluvusse.

Teise maailmasõja ajal moodustati Iseseisev Horvaatia Riik. Seal võimul olnud Ustaša liikumine oli serblaste vastu vaenulik. Seal elanud serblastest paljud tapeti, hävitati hulgaliselt kirikuid.[18] Seal oli teeninud 577 vaimulikku, neist 334 saadeti maalt välja Serbia aladele, 214 või 217 vaimulikku aga tapeti.[19] Bosnia ja Hertsegoviina aladel langes Ustašade ohvriks 71 vaimulikku, 10 vaimulikku tapsid partisanid ja viis vaimulikku saksa okupatsiooniväed. Ustaša analoogiks serblaste seas olid tšetnikud, monarhistlikult meelestatud serbia rahvuslased. Paljud kiriku vaimulikud toetasid seda liikumist ja tegid sakslastega juhtudel, mil see tundus edendavat serblaste huvisid, koostööd.[20]

Sõja järel allutati kirik tugevale riiklikule kontrollile. Aastal 1967 moodustati praeguse Põhja-Makedoonia aladel Makedoonia Õigeusu kirik, mille iseseisvumist Serbia Õigeusu kirik ei tunnista.[21] Aastal 1993 moodustati samal moel Montenegro Õigeusu Kirik.[22] Aastal 2019 põhjendas patriarh Ukraina Õigeusu Kiriku tunnustamist ja Makedoonia ning Montenegro kirikute mittetniistamist sellega, et Ukraina alad liideti Venemaaga väevõimuga, mistõttu selle Moskva patriarhaadi haldusalasse sattumine oli seotud mitte kiriku, vaid ilmalike asjadega, sellal kui Jugoslaavia aladel olid lood vastupidised.[23]

Jugoslaavia kodusõda hävitas hulgaliselt kirikuid ja paljud õigeuslikud pagesid oma kodupaigast. Ülejäänud aladel on pagulased enamasti oma kodudesse naasnud, erandiks on Kosovo.[24]

Kiriku struktuurRedigeeri

Serbia õigeusu kirikul on ligi 8 miljonit liiget.

Kiriku moodustavad autonoomne Ohridi peapiiskopkond, millele alluvad omakorda kuus piiskopkonda, patriarhaalne piiskopkond, neli ppiiskopkonda, mille pead kannavad tiitlit metropoliit, ja 35 tavalist piiskopkonda.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Živković, Tibor (2008). Forging unity: The South Slavs between East and West 550-1150. Belgrade: The Institute of History, Čigoja štampa. lk. 38-40 ISBN 9788675585732.
  2. Treadgold, Warren T. (1997). A History of the Byzantine State and Society. Stanford, CA: Stanford University Press. lk. 354-355 ISBN 9780804726306.
  3. Vlasto, Alexis P. (1970). The Entry of the Slavs into Christendom: An Introduction to the Medieval History of the Slavs. Cambridge: Cambridge University Press. lk. 208-209 ISBN 9780521074599.
  4. Снегаров, Иван. История на Охридската архиепископия-патриаршия. Kd 2: От падането ѝ под турците до нейното унищожение (1394 - 1767). София, Печатница на П. Глушковъ, 1932.
  5. Ćirković, Sima (2004). The Serbs. Malden: Blackwell Publishing. lk. 20; 40 ISBN 9781405142915.
  6. Българската християнска цивилизация и българските манастири - Божидар Димитров ИК „Фондация Ком“, lk. 2001.
  7. Ćirković, Sima (2004). The Serbs. Malden: Blackwell Publishing. lk. 33 ISBN 9781405142915.
  8. Kalić, Jovanka (2017). "The First Coronation Churches of Medieval Serbia". Balcanica. 48 (48): 7–18. doi:10.2298/BALC1748007K.
  9. Čanak-Medić, Milka; Todić, Branislav (2017). The Monastery of the Patriarchate of Peć. Novi Sad: Platoneum, Beseda. ISBN 9788685869839
  10. Fine, John Van Antwerp Jr. (1994). The Late Medieval Balkans: A Critical Survey from the Late Twelfth Century to the Ottoman Conquest. Ann Arbor, Michigan: University of Michigan Press. lk. 309-310 ISBN 0472082604.
  11. Fine, John Van Antwerp Jr. (1994). The Late Medieval Balkans: A Critical Survey from the Late Twelfth Century to the Ottoman Conquest. Ann Arbor, Michigan: University of Michigan Press. lk. 387-388 ISBN 0472082604.
  12. Daskalov, Rumen; Marinov, Tchavdar, eds. (2013). Entangled Histories of the Balkans: Volume One: National Ideologies and Language Policies. lk. 29 BRILL. ISBN 9789004250765.
  13. Ćirković, Sima (2004). The Serbs. Malden: Blackwell Publishing. lk. 149.151 ISBN 9781405142915.
  14. Ćirković, Sima (2004). The Serbs. Malden: Blackwell Publishing. lk. 192-193 ISBN 9781405142915.
  15. Ćirković, Sima (2004). The Serbs. Malden: Blackwell Publishing. lk. 231 ISBN 9781405142915.
  16. Radić, Radmila (2007). "Serbian Christianity". The Blackwell Companion to Eastern Christianity. Malden: Blackwell Publishing. lk. 235-236.
  17. Vuković, Sava (1998). History of the Serbian Orthodox Church in America and Canada 1891–1941. Kragujevac: Kalenić.
  18. Stojanović, Aleksandar (2017). "A Beleaguered Church: The Serbian Orthodox Church in the Independent State of Croatia (NDH) 1941-1945". Balcanica. 48 (48): 269–287. doi:10.2298/BALC1748269S
  19. Velikonja, Mitja (2003). Religious Separation and Political Intolerance in Bosnia-Herzegovina. College Station, TX: Texas A&M University Press. lk. 170
  20. Bećirović, Denis (2010). "Komunistička vlast i Srpska Pravoslavna Crkva u Bosni i Hercegovini (1945-1955) - Pritisci, napadi, hapšenja i suđenja". Tokovi Istorije (3): 76–78.
  21. Radić, Radmila (2007). "Serbian Christianity". The Blackwell Companion to Eastern Christianity. Malden: Blackwell Publishing. lk. 236
  22. Radić, Radmila (2007). "Serbian Christianity". The Blackwell Companion to Eastern Christianity. Malden: Blackwell Publishing. lk. 247
  23. Нисам «источни папа». // «Политика», 21.02.2019.
  24. Bataković, Dušan T. (2017). "The Case of Kosovo: Separation vs. Integration: Legacy, Identity, Nationalism". Studia Środkowoeuropejskie i Bałkanistyczne. 26: lk. 116.

VälislingidRedigeeri