Holokaustirevisionism

Holokaustirevisionism seisneb katsetes tõestada, et natsionaalsotsialistlik režiim tappis holokausti käigus vähem juute, mustlasi ja teiste rahvuste esindajaid kui näidatakse üldiselt omaks võetud hinnangutes või et massilist ja süstemaatilist juutide tapmist pole üldse toimunud.

Mitmed riigid, nagu näiteks Austria, Austraalia, Kanada, Leedu, Poola, Tšehhi ja Saksamaa on kuulutanud holokausti eitamise kuriteoks. Saksa siseminister Brigitte Zypries teatas 2006. aasta alguses, et Berliin plaanib oma eesistumisperioodi ajal luua kogu Euroopa Liidus ühtsed reeglid paremäärmusluse vastaseks võitluseks. Plaani kohaselt muutuks kogu Euroopa Liidus holokausti eitamine ja NSDAP sümboolika kasutamine kriminaalkuriteoks.[viide?]

Holokaustis hukkunud juutide arvu kohta on esitatud erinevaid andmeid (250 000 – 8 000 000), kuid levinuim hinnanguline arv on 6 miljonit tapetut. Mustlasi tapeti eri andmetel 220 000 – 800 000.[viide?]

Põhiseisukohad

muuda

Robert Faurisson, Ernst Zündel ja David Irving väidavad, et põhiline osa holokausti ideest, toimumiskohast ning meetoditest tulenevad juudi päritolu Ameerika autori Raul Hillbergi sulest, kes saabus Euroopasse alles 1945. aastal. Enamus tema kuueköitelisest holokaustiteemalisest uurimusest sisaldab Jürgen Grafi väitel [viide?] arvukalt vigu ja valesid. Peamiseks holokausti ideoloogiks peavad revisionistid tollast Nõukogude Liidu kirjanikku ja ajakirjanikku Ilja Ehrenburgi, kelle sulest ilmunud materjalid viitavad nende sõnul holokausti propaganda alustamisele juba enne, kui see üldse toimuma hakkas.[viide?]

Tapetute arvu kahtluse alla seadmine

muuda

Faurisson, Irving, Leuchter jt on teinud arvutusi [viide?], mille järgi mitme miljoni inimese gaasitamine ja laipade põletamine oleks võtnud mitu aastat rohkem aega kui sakslastel kasutada oli. Arvestati laiba põletamise keskmist aega tänapäevastes krematooriumides, krematooriumide suurust ja läbilaskevõimet ning inimkeha põlemise kiirust avatud kaevikus koos ja ilma keemiliste põlemiskiirenditega. Revisionistide väitel oleks olnud tehniliselt võimatu gaasitada selline hulk isikuid selliste tingimuste juures – tunnistajate väidetel gaasitati ruumis, kuhu mahtus ainult 100 inimest, korraga kuni 300 ja enamgi inimest.[viide?]

Revisionistide väitel[1] esitati esimest korda arvuks 6 miljonit juuti aastal 1919 Ameerika ajalehes The American Hebrew. Tegemist oli kampaaniaga, mille abil Ameerika juudiorganisatsioonid püüdsid koguda raha USA valitsuse kukutamiseks. [viide?]

Järgmiseks mainiti seda arvu mitmes juudi väljaandes pärast Teist maailmasõda. Raul Hilbergi toodud arv 5,1 miljonit – tapetud juutide kohta[2] on hiljem ümber lükatud mitmete teiste ajaloolaste poolt. [viide?] Revisionistide väitel olid juudid pärast Teist maailmasõda toimunud rahvaloenduse andmeil ainuke rahvus, kelle üldarv oli suurenenud, seega olevat alust arvata, et Hilbergi arvud olid liialdatud ega vastanud tegelikule demograafilisele situatsioonile. Kui Hilbergi raamatus sai algsest 6 miljonist hukkunust hiljem 5,1 miljonit, siis Saksamaa, Ungari Prantsusmaa ja veel mitme teise riigi kohtusüsteem peab siiani 6 miljonit selleks arvuks, milles kahtlemise korral ootab isikut vangla.[viide?]

Revisionistide väitel on aastate jooksul vähenenud ka Auschwitzi ohvrite arv ning kõige hiljutisem ametlikult välja pakutud arv olevat 2,5 miljoni võrra väiksem algselt välja kuulutatud arvust.[3]

Põhjused

muuda

Revisionistid väidavad, et Saksamaa Weimari Vabariigi ajal saavutasid juudid kommunistidele ja Rotschildide pankade ringkäendusele toetudes ühiskonnas ebaproportsionaalselt mõjuka positsiooni, mis olevatki saanud NSDAP juudivaenu põhjuseks. Pärast seda, kui Hitler 1933. aastal võimule tõusis, võeti osaliselt tema eestvedamisel 1935. aastal vastu nn Nürnbergi seadused, mis keelasid sakslastel abielluda mitteaarjalastega, pidada juutidel nooremaid kui 45-aastasi koduabilisi ning määras kvoodid, kui palju tohtis olla juute teatud kutsealade (arstid, juristid, ametnikud) seas, viies sisse proportsioonipõhimõtted ehk juute ei tohtinud seal olla rohkem kui oli nende osakaal elanikkonnas.[viide?]

Nagu kirjutas 1933. aastal Briti bulvarileht Daily Express artiklis "Juudid kuulutavad Saksamaale sõja", kuulutas paar rahvusvahelist juute ühendavat organisatsiooni välja boikoti Saksamaa kaupadele[4] ja korraldas demonstratsioone Saksamaa poliitilise võimu vastu. [viide?]

Holokaustieitajate väitel hakati alles pärast seda juute interneerimislaagritesse sunnitööle saatma. Alanud sõja käigus olevat 1942.–43. aastal puhkenud mitmes laagris tüüfuseepideemia. Revisionistid (Faurisson, Zündel) väidavad, et on säilinud Himmleri käskkiri, milles kästakse SSil vajadusel arste rindelt ära tuua, et epideemia kontrolli alla saada. Sellesse perioodi loevad revisionistid enamuse minimaalsest hukkunute arvust – orienteeruvalt 150 000–200 000. Teine suur surmalaine olevat leidnud aset 1945. aastal, kui liitlaste pommitamiste tulemusena hävitati ühendusteed ning laagrite varustamine praktiliselt lakkas. Selle tulemusena jäi nälga ja hukkus uuesti puhkenud tüüfuseepideemias veel vähemalt 100 000–150 000 vangi.[viide?]

Dokumentaalne tagapõhi

muuda

Revisionistide põhiliseks argumendiks on, et pärast sõja lõppu liitlaste kätte sattunud dokumentidest polevat suudetud leida ühtegi dokumenti, mis oleks näidanud Saksa liidrite otsest käsku juutide ja teiste rahvaste hävitamiseks, kuid leidus dokumente, mille järgi Reichile soovimatud isikud tulnuks ümber asustada idaaladele ning saata töölaagritesse (Irving). Üheks huvitavamaks paigaks, mida Kolmanda Riigi juhtkond kaalus ja mida toetas ka Hitler, oli Madagaskari saar, kuhu sooviti Euroopa juudid ümber asustada.[viide?] Samuti ei ole oma teostes holokausti maininud Charles de Gaulle, Winston Churchill, Franklin Roosevelt ega Jossif Stalin. Viidatakse Rahvusvahelise Punase Risti 1947. aastal avaldatud aruandele Saksa laagrite olukorrast, milles anti hukkunute (mitte süstemaatiliselt hävitatud) isikute üldarvuks vähemalt 250 000, kuid mitte rohkem kui 350 000.[5]

Teaduslikud vastuväited

muuda

Keemik Germar Rudolf ja USA hukkamisspetsialist Fred Leuchteri on avaldanud arvamust, et neis gaasikambrites ei olnud võimalik inimesi gaasiga hukata, kuna puudus hermeetilisus ja ventilatsioon hilisemaks tuulutamiseks. On ka väidetud, et Auschwitzis puudusid gaasikambrid sõja ajal üldse. Lisaks olevat Auschwitzi laagris väidetavatel gaasitamisruumidel olnud ühine veeäravool SS-i ühiselamuga ning seega gaasitamise korral oleks jõudnud gaas ka sinna. Koonduslaagri-muuseumi direktori Pipperi sõnul ehitati gaasikambrid 1947. aastal turistidele näitamiseks.[viide?] Gaasi Zyclon-B olevat laagrites kasutatud ainult täide tapmiseks ja desinfektsiooniks. Germar Rudolfi proovid näitasid, et kui desinfektsiooniruumides olid säilinud Zyclon B-le iseloomulik seinte sinakas värv ja gaasi jäljed seintes, siis gaasikambrites, kus olevat juute ja teisi isikuid hukatud, need puudusid.[viide?]

Hukkamisviiside vastuolud

muuda

Revisionistid väidavad, et ellujäänute antud tunnistustes on lahknevusi kasutatud hukkamisviiside suhtes. Nende sõnul on üheks kirjeldatud hukkamismeetodiks (sõjasaagiks saadud Nõukogude allveelaevalt pärineva) diiselmootori heitgaasidega mürgitamine, kuigi diiselmootori heitgaasis olevat hapniku protsent isegi suurem kui õhus. Samuti ei olevat võimalik nn "gaasiautode" kasutamine, kus inimesed pandi auto tagumises osas olevasse kinnisesse kongi, kuhu suunati spetsiaalse gaasimasina (või väljalasketoru) külge kinnitatud voolik. Väidetavalt on siin probleemiks see, et juhul, kui blokkida auto väljalasketoru, sureb mootor välja.[6].[7]

Muud vastuolud

muuda

Endise Treblinka koonduslaagri territooriumil kus on väidetavalt hukatud kuni 2 miljonit inimest, enamuses juudid, sooritas Austraalia teadlaste meeskond maaradariga uurimise, milles selgus, et antud maa-alal puuduvad matmised [8].

Mõned ellujääjad Auschwitzi koonduslaagrist väidavad, et kaevasid mitme meetri sügavusi käike põgenemiseks. Samuti on väidetud, et kõik hukatud aeti kuni 10 meetri sügavustesse aukudesse, mis hiljem traktoriga tasandati. Antud väidete puhul on probleemiks, et põhjavesi algab vastavalt tolleaegsetele ja ka tänapäeva uuringutele sügavusest 1,5 meetrit. Seega kuni 10 m sügavused augud muutuksid tiigi taoliseks moodustiseks vähem kui 12 tunniga.[viide?]

Nürnbergi Tribunali ülekuulamise materjalides (Trial of the Major War Criminals Before the International Military Tribunal. Nuremberg: IMT, 1947. 21 Jun. 46) väidab kohtunik Jackson, kuulates üle Albert Speeri, et Auschwitzi lähedal tapsid sakslased kuni 20 000 juuti korraga, kasutades selleks tuumapommi.[viide?]

Samuti on pärast sõda kõik osapooled tunnistanud laimuks väite, et sakslased olevat valmistanud hukatud juutide rasvast seepi ja nahast lambivarje. Kinnitust leidis, et mõnedel isikutel olid olnud inimkolbasarnased tuhatoosid, kuid ei leidnud kinnitust nende päritolu inimestelt.[viide?]

Väidetavalt olid Punase Risti esindajad kogu aeg ja igas laagris kohal, jaotades Ameerika juutide saadetud abi.[viide?]

Revisionistid

muuda

Tuntumaid holokaustirevisioniste:

Vastuväited ja kriitika

muuda

Enamik ajaloolasi on seda meelt, et Saksamaa ametlikud arhiividokumendid, füüsiline tõendusmaterjal (nt massihauad) ning pealtnägijate tunnistused on piisav tõendusmaterjal, et juutide massiline hävitamine toimus, kuigi ohvrite täpse arvu suhtes puudub täielik kindlus. Holokaustirevisionismi vastaste sõnul põhinevad revisionistide väited metoodiliselt ebakorrektsetel uurimustel, kallutatud allikate valikul ja otsestel võltsingutel. Nizkori projekt on Ken McVay algatatud veebiprojekt, mis avaldab holokaustiteemalisi arhiividokumente, kummutamaks revisionistide väiteid.[viide?]

Jaan Kaplinski näiteks on osutanud, et selleks, et Holocausti nö võltsimine oleks võimalik olnud, oleks tulnud teha meeletuid, pedantseid võltsinguid, nagu arvutud dokumendid mis viitavad rongidel suure hulga inimeste teatud sihtpunkti jõudmisele, pärast mida neid inimesi iial enam ei kohatud jne. (tõendid, mis on vaieldamatult olemas ja säilinud), mis oleks nõudnud sõjaolukorras absurdselt suurt majanduslikku ja ajakulu ning mis poleks otseselt midagi vastu andnud.

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. http://www.zioncrimefactory.com/wp-content/uploads/2011/09/The-First-Holocaust.pdf
  2. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 25. jaanuar 2007. Vaadatud 25. märtsil 2007.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  3. http://zundelsite.org/english/antiprop/plaques
  4. [1]
  5. Documents sur l'activité du CICR en faveur des civils détenus dans les camps de concentration en Allemagne 1939-1945 (Geneva, 1946)
  6. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2007. Vaadatud 26. märtsil 2007.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  7. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. aprill 2007. Vaadatud 26. märtsil 2007.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  8. http://www.ihr.org/jhr/v19/v19n3p20_radar.html
  9. http://www.wymaninstitute.org/articles/2003-03-denier.php http://lipstadt.blogspot.com/2005/02/mahmoud-abbas-and-holocaust-denial.html

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda