Franklin Delano Roosevelt

Ameerika Ühendriikide 32. president
(Ümber suunatud leheküljelt Franklin Roosevelt)

Franklin Delano Roosevelt (kasutatakse ka nimetähist FDR; 30. jaanuar 1882 Hyde Park, New Yorgi osariik12. aprill 1945 Warm Springs) oli Ameerika Ühendriikide 32. president (4. märts 193312. aprill 1945).

Franklin D. Roosevelt
Franklin D. Roosevelt
Franklin D. Roosevelt (1944)
Ameerika Ühendriikide 32. president
Ametiaeg
4. märts 1933 – 12. aprill 1945
Eelnev Herbert Hoover
Järgnev Harry Truman
New Yorgi 44. kuberner
Ametiaeg
1. jaanuar 1929 – 31. detsember 1932
Eelnev Al Smith
Järgnev Herbert Lehman
Isikuandmed
Sünninimi Franklin Delano Roosevelt
Sündinud 30. jaanuar 1882
Hyde Park, New Yorgi osariik
Surnud 12. aprill 1945 (63-aastaselt)
Warm Springs, Georgia
Erakond Demokraatlik Partei
Autogramm

Elulugu muuda

Ta oli teadaolevalt teise Põhja-Ameerika mandrile jõudnud (1657) eestimaalase Martin Hoffmani lapselapselapselapselaps. Tema ühed vanavanavanemad olid Cornelia Hoffman ja Isaac Roosevelt.

Haridus muuda

Franklinile meeldis ajalugu. Ta luges palju ning ema õpetas talle keeli. Ema õpetas teda kuni tema 14. eluaastani, siis saadeti ta Grotoni põhikooli Massachusettsis. Sellel oli riigi parima erakooli maine. Roosevelt oli eeskujulik õpilane, olles populaarne nii kaaslaste kui ka õppejõudude seas. Ta jätkas õppimist 1899 Harvardi Ülikoolis, kus ta oli üle keskmise õpilane. Seal hakkas teda huvitama poliitika ja sellepärast võttis ta eliitprofessoritelt eratunde. Sajandivahetusel astus ta Vabariiklikusse Parteisse. Pärast Harvardi Ülikoolis bakalaureuseks saamist liikus ta edasi Columbia Ülikooli õigusteaduskonda.

Abielu muuda

Oluline osa tema elus oli tema abikaasal Anna Eleanor Rooseveltil. Ta abiellus 1905. aastal oma kauge sugulasega, Eleanori viis altari ette tema onu, toonane president Theodore Roosevelt, kes oli Franklini viienda põlve nõbu. Nad said viis last: Anna, James, Elliott, Franklin Jr., John, Franklin Jr (I). Kuid viimane suri juba imikueas.

Esimesed sammud muuda

Olles vaimustuses enda sugulase Theodore Roosevelti edust presidendina, otsustas ta ka ise poliitikasse astuda, kuid siiski demokraadina. Esimene samm oli selleks New Yorgi senaatori koht aastal 1910. Pärast seda valis president Wilson ta mereväe asesekretäriks. 1920. aastal esitati ta kandidatuur asepresidendi kohale.

1911. aastal sai Roosevelt vabamüürlaseks. Ta viibis ka oma poegade vabamüürlaseks saamise rituaalidel 1933. ja 1935. aastal.[1]

Lastehalvatus muuda

1921. aasta suvel juhtus aga õnnetus, mis muutis tema elu pöördumatult. Ta sai 39-aastaselt lastehalvatuse. Siiski ei lasknud ta end sellest häirida ega andnud haigusele alla. Ta jätkas jalgade kasutamist, põhiliselt ujudes. Ta sai 1928. aastal New Yorgi osariigi kuberneriks.

1926. aastal avas Roosevelt Georgia osariigis Warm Springsis lastehalvatuse ravikeskuse.

Vaatamata haigusele ei näinud avalikkus Roosevelti kunagi ratastoolis ja avalikkus ei olnud tema puudest teadlik. Rahva ees esinemisel toetas Roosevelti külje pealt tavaliselt üks tema poegi. Propaganda väitis, et Roosevelt tervenes lastehalvatusest, ravides end kuumaveeallikas.

2003. aasta uuringu järgi arvatakse aga, et Rooseveltil võis hoopis avalduda Guillaini-Barré sündroom.

1932. aasta presidendivalimised muuda

1932. aasta presidendivalimiste lähenedes pööras Roosevelt tähelepanu üleriiklikule poliitikale. Ta lõi Howe ja Farley juhitud kampaaniatiimi ning põhiliselt Columbia ülikooli ja Harvardi ülikooli professoritest koosneva ajutrusti, mis tegeles Roosevelti poliitilise nõustamisega.[2]

Roosevelti kui kuberneri jõupingutused tegelemaks majanduskriisi tagajärgedega New Yorgi osariigis tegid temast 1932. aasta demokraatide presidendi kandidatuuri favoriidi.[3] Roosevelti toetasid nii Woodrow Wilsoni valitsuse progressiivsed toetajad kui ka paljud konservatiivid, mis tegi temast juhtiva kandidaadi nii lõuna- kui ka lääneosariikides. Peamist vastuseisu Roosevelti kampaaniale osutasid Esindajatekoja spiiker John Nance Garner ja 1928. aasta demokraatide presidendikandidaat Al Smith.[3]

Chicagos toimuval demokraatide parteikongressil oli Roosevelt favoriit tänu edule 1932. aasta demokraatide eelvalimistel, kuid enamik delegaate, kes kongressil osalesid, ei olnud esialgu ühegi kandidaadiga seotud. Esimesel hääletusel sai Roosevelt rohkem kui poolte kuid vähema kui kahe kolmandiku delegaatide hääled. Seejärel lubas Roosevelt anda asepresidendi koha Garnerile, kelle kontrolli all olid Texase ja California hääled. Garner hakkas Roosevelti toetama pärast kolmandat hääletust ning Roosevelt saavutas nominatsiooni neljandal hääletusel.[3] Pärast nominatsioonist teadasaamist lendas Roosevelt New Yorgist Chicagosse, mis tegi temast esimese suure partei presidendikandidaadi, kes võttis nominatsiooni isiklikult vastu.[4] Roosevelti kohalolek üritusel oli hädavajalik, et näidata end jõulisena hoolimata füüsiliselt invaliidistavast haigusest, mida ta põdes.[3]

Oma vastuvõtukõnes kuulutas Roosevelt: "Ma tõotan teile, ma võtan endale kohustuseks sõlmida Ameerika inimeste jaoks uus lepe ... See on rohkem kui poliitiline kampaania, see on üleskutse võitlusele."[5] Roosevelt lubas väärtpaberite reguleerimist, tariifide vähendamist, talude leevendust, valitsuse rahastatud avalikke töid ja muid valitsuse meetmeid suure depressiooni lahendamiseks.[2] Avalikku arvamust arvesse võttes sisaldas demokraatlik programm üleskutset kuiva seaduse tühistamiseks. Roosevelt ei olnud enne kongressi selles küsimuses avalikult arvamust avaldanud, kuid lubas parteiplatvormi toetada.[2] Üldiselt oli Roosevelti peamine kampaaniastrateegia ettevaatlikkus, püüdmaks vältida vigu, mis tõmbaksid tähelepanu eemale Hooveri ebaõnnestumistelt majandusvaldkonnas. Tema avaldused ründasid ametis olevat presidenti ning ei sisaldanud muid konkreetseid poliitikaid ja programme.[3]

Pärast konventi võitis Roosevelt mitme progressiivse vabariiklase, sealhulgas George W. Norrise, Hiram Johnsoni ja Robert La Follette juuniori poolehoiu. Ta parandas suhteid ka partei konservatiivse tiivaga ning isegi Al Smith nõustus Roosevelti ja Garnerit toetama. See, kuidas Hoover niinimetatud Bonus Army't kohtles, kahjustas veelgi tema populaarsust – ajalehed üle kogu riigi taunisid jõu kasutamist kokkutulnud veteranide laiali ajamiseks.[2]

Roosevelt sai valimistel 57% protsenti häältest ning võitis 44 osariigis. Ajaloolased ja politoloogid peavad 1932.–1936. aasta valimisi poliitiliseks ümberkorralduseks. Roosevelti võidu tegid võimalikuks uue kursi koalitsiooni loomine, väiketalunikud, lõunaosariikide valgenahalised, katoliiklased, ametiühingud, põhjaosariikide afroameeriklased (lõunaosariikides polnud mustanahalistel veel valimisõigust), juudid, haritlased ja liberaalid.[6] Uue kursi koalitsiooni loomine muutis Ameerika poliitikat ning käivitas selle, mida politoloogid kutsuvad "uue kursi süsteemiks" või viienda partei süsteemiks.[7] Kodusõja ja 1929. aasta vahelisel ajal olid demokraadid harva kontrollinud Kongressi mõlemat koda ning võitnud seitsmeteistkümnest presidendivalimisest vaid neli. Aastatel 1932–1979 võitsid demokraadid kaheteistkümnest presidendivalimisest kaheksa ja kontrollisid üldiselt mõlemalt Kongressi koda[8].

 
Franklin Delano Roosevelt (1882–1945)

Presidentuur (1933–1945) muuda

Presidendina määras Roosevelt kõrgetele kohtadele võimsaid mehi, kuid tegi kõik olulisemad otsused ise, sõltumata viivitustest, ebaefektiivsusest või pahameelest.

Üleminek ja atentaat muuda

Roosevelt osutus valituks 1932. aasta novembris, kuid sarnaselt oma eelkäijatega astus ta ametisse alles järgmise aasta märtsis. Pärast valimisi püüdis president Hoover veenda Roosevelti loobuma suurest osast oma kampaaniaplatvormist ja toetama Hooveri administratsiooni poliitikat. [2] Roosevelt keeldus Hooveri palvest töötada välja ühisprogramm majanduslanguse peatamiseks, väites, et Hooveril on võim tegutseda.[5]

Ülemineku ajal valis Roosevelt Howe'i oma personaliülemaks ja Farley postpealikuks. Frances Perkinsist sai tööministrina esimene naine, kes määrati valitsuse liikmeks[3]. Rahandusministriks sai Rooseveltile lähedal seisev vabariiklasest tööstur William H. Woodin, samas kui Roosevelt seadis välisministriks Tennessee osariigi senaatori Cordell Hulli. Harold L. Ickes ja Henry A. Wallace, kaks progressiivset vabariiklast, valiti vastavalt siseministriks ja põllumajandusministriks[2].

1933. aasta veebruaris pääses Roosevelt eluga Giuseppe Zangara mõrvakatsest, kes väljendas "vihkamist kõigi valitsejate vastu". Samal ajal kui Zangara üritas Roosevelti tulistada, lõi üks naine teda käekotiga. Roosevelti asemel haavas ta surmavalt Chicago linnapead Anton Cermaki, kes istus Roosevelti kõrval.

Esimene ametiaeg muuda

 
Franklin Delano Roosevelti vapp

Kui Roosevelt 4. märtsil 1933 ametisse vannutati, oli USA oma ajaloo suurima majanduslanguse haripunktis. Neljandik tööjõust oli töötu ja põllumehed olid hädas, sest hinnad olid langenud 60% võrra. Tööstustoodang oli alates 1929. aastast langenud enam kui poole võrra. Kaks miljonit inimest olid kodutud. 4. märtsi õhtuks olid 32 osariiki 48st ja ka Columbia ringkond oma pangad sulgenud.[9]

Ajaloolased on Roosevelti programmi liigitanud "abiks, taastumiseks ja reformiks". Kümned miljonid töötud vajasid hädasti abi. Taastumine tähendas majanduse elavdamist normaalse tasemeni ning finants- ja pangandussüsteeme oli vaja reformida. Nn kaminavestluste – õhtuste raadiosaadete – kaudu esitas Roosevelt oma ettepanekud otse Ameerika avalikkusele.[5] Saanud energiat omaenda võidust paralüütilise haiguse üle, kasutas ta püsivat optimismi ja aktiivsust rahvusliku vaimu uuendamiseks.[10]

Esimene uus kurss (New Deal) (1933–1934) muuda

Oma teisel ametisolekupäeval kuulutas Roosevelt välja neljapäevase riikliku "pangapüha", et lõpetada raha välja võtta soovivate hoiustajate tegevus.[11] Ta kutsus 9. märtsil kokku Kongressi eriistungjärgu, mis võttis peaaegu ilma tähelepanuta vastu erakorralise pangandusseaduse.[11] Seadus, mille olid eelnevalt välja töötanud Hooveri administratsioon ja Wall Streeti pankurid, andis presidendile volitused pankade avamiseks ja sulgemiseks ning andis Föderaalreservi pankadele loa pangatähti emiteerida.[12] Ameerika Ühendriikide 73. Kongressi "esimesed 100 päeva" sisaldasid enneolematult palju seadusandlust ja seadsid mõõdupuu, mille vastu on võrreldud tulevasi presidente.[2] [13] Kui pangad esmaspäeval, 15. märtsil taas avati, tõusid aktsiahinnad 15 protsenti ja järgnevatel nädalatel tagastati pankade varahoidlasse üle 1 miljardi dollari, mis lõpetas pangapaanika.[11] 22. märtsil kirjutas Roosevelt alla Culleni-Harrisoni seadusele, mis lõpetas kuiva seaduse kehtivuse.[12]

Roosevelt lõi mitmeid asutusi ja meetmeid, mille eesmärk oli pakkuda abi töötutele ja teistele. Föderaalne hädaabiamet (FERA) jagas Harry Hopkinsi juhtimisel osariikide valitsustele abi.[2] Avalike ehitiste amet (PWA), mida juhtis siseminister Harold Ickes, kontrollis suuremahuliste avalike ehitiste, näiteks tammide, sildade ja koolide ehitamist.[2] Kõigist New Deali ametitest populaarseim – ja Roosevelti lemmik – oli Tsiviilalalhoiu korporatsioon (CCC), mis palkas maapiirkondade projektidesse tööle 250 000 töötut meest. Roosevelt laiendas ka Hooveri rekonstrueerimise finantskorporatsiooni, mis rahastas raudteid ja tööstust. Kongress andis Föderaalsele kaubanduskomisjonile (FTC) laialdased reguleerimisvolitused ja pakkus hüpoteeklaenu soodustusi miljonitele talunikele ja majaomanikele. Roosevelt asutas ka põllumajanduse kohandamise ameti (AAA), et tõsta kaupade hindu, makstes põllumeestele maa harimata jätmise ja karja vähendamise eest.[2] Tihtilugu künti saak mulla alla ja kariloomad tapeti. Samal ajal surid paljud ameeriklased nälga ja kandsid räbalaid; kriitikud nimetasid sellist poliitikat "üdini idiootseks".[11] Positiivse poole pealt ei aidanud miski rohkem taluperekondi isolatsioonist päästa kui maaelu elektrifitseerimise amet (REA), mis tõi miljonitesse maakodudesse elektri, millele järgnes oluline elujärje paranemine (nt raadiod ja pesumasinad).[11]

1933. aasta riikliku tööstuse taastamise seaduse (NIRA) eesmärk oli majandusreform. Sellega taheti lõpetada halastamatu konkurents, sundides tööstusi kehtestama miinimumhindu, konkurentsivastaseid kokkuleppeid ja tootmispiiranguid. Tööstusharude juhid pidasid reeglite üle läbirääkimisi NIRA ametnikega, kes peatasid monopolivastased seadused tingimusel, et töölisetele makstakse paremat palka. Ülemkohus kuulutas 1935. aasta mais Roosevelti meelehärmiks üksmeelse otsusega NIRA põhiseadusevastaseks.[14] Roosevelt reformis finantsregulatsioone Glassi-Steagalli seadusega, luues säästuhoiuste tagamiseks Föderaalse hoiuste kindlustamise korporatsiooni (FDIC). Seadus piiras ka kommertspankade ja väärtpaberifirmade vahelisi seoseid. 1934. aastal loodi väärtpaberitega kauplemise reguleerimiseks väärtpaberi- ja börsikomisjon, telekommunikatsiooni reguleerimiseks aga Föderaalne sidekomisjon (FCC).[2]

Majanduse taastamist taotleti föderaalsete kulutuste kaudu, näiteks NIRA sisaldas 3,3 miljardit dollarit kulutusi (vastab 69,08 miljardile dollarile 2021. aastal) Avalike ehitiste ameti kaudu.[15] Roosevelt töötas koos senaator Norrisega, et luua Ameerika ajaloo suurim valitsusele kuuluv tööstusettevõte – Tennessee Valley Authority (TVA), mis ehitas tamme ja elektrijaamu, hoidis kontrolli all üleujutusi ning moderniseeris põllumajandust ja koduseid tingimusi vaesusest räsitud Tennessee orus. Põliselanikud aga kritiseerisid TVA-d, sest selle projektide jaoks ümberasustati tuhandeid inimesi.[11] Mullakaitseteenistus õpetas põllumeestele õigeid viljakasvatusmeetodeid ja tänu TVA-le sai Rooseveltist mullakaitse isa.[11] Täitevkorraldus 6102 teatas, et kogu Ameerika kodanike eraomandis olev kuld tuleb müüa USA riigikassale ja untsi hinda tõsteti 20 dollarilt 35 dollarile. Selle eesmärk oli võidelda majandust halvava deflatsiooniga.[16]

Roosevelt püüdis oma kampaanialubadust pidada riigieelarvet kärpides. See hõlmas sõjaliste kulutuste vähendamist 752 miljonilt dollarilt 1932. aastal 531 miljonile dollarile 1934. aastal ja veteranide hüvitiste kulude kärpimist 40% võrra. 500 000 veterani ja leske eemaldati pensioninimekirjadest, ülejäänutel vähendati hüvitisi. Kärbiti avaliku sektori palku ning vähendati kulutusi teadusele ja haridusele. Veteranid olid hästi organiseeritud ja avaldasid tugevalt pahameelt, mistõttu enamik hüvitisi taastati või suurendati 1934. aastaks.[16] Veteranide rühmitused, nagu Ameerika Leegion ja Välissõdade Veteranid saavutasid eesmärgi muuta 1945. aastal tasumisele kuuluvad hüvitised kohe kättesaadavaks rahaks, kui Kongress tühistas presidendi veto ja võttis 1936. aasta jaanuaris vastu preemiaseaduse.[17] See pumpas tarbimismajandusse rahahulga, mis moodustas 2% SKTst ja avaldas olulist stimuleerivat mõju.

Teine ametiaeg muuda

1936. aastal olnud valimised võitis Roosevelt ülekaalukalt, peaaegu kõikides osariikides. Uue kursi reformidele hakkas tekkima vastupanu keskklassi seas. Demokraatlik Partei hakkas järjest enam tunduma töölisparteina, mis tahtis oluliselt riigi majandusse sekkuda. Vastupanu süvendas ka Roosevelti ametiühingutevastane hoiak. Selle eredaim näide on see, et Tööstuskomitee hoidis töölisi tehastes streikide ajal kinni. 1937. aastal hakkas majandus langema. See upitati küll poole aastaga jälle püsti. 1938. aastal lõpetati uue kursi reformid.

Kolmas ametiaeg muuda

1940. aasta presidendivalimistel Roosevelti edu vähenes. Paljudes tööstusosariikides eelistati talle vabariiklast Wendell Willkiet. Vabariiklased said kongressis rohkem kohti.

Neljas ametiaeg muuda

1944. aastal valiti ta neljandat korda presidendiks.

Välispoliitika muuda

 
Jalta konverents, 1945

Kuigi USA ei kuulunud Rahvasteliitu, polnud Roosevelt välispoliitikas passiivne. Ta tunnustas Nõukogude Liitu. Ta oli vastu Jaapani Ida-Aasia vallutustele. Ta toetas „hea naabri poliitikat“, mis tähendas, et lõpetaatakse otsene sekkumine Ladina-Ameerika ellu. Sellepärast toodi 1934. aastal Kuubalt väed välja.

USA siiski isoleerus Euroopast ja sealsetest probleemidest. Ta võttis 1937. aastal vastu neutraalsusseaduse, mis keelas anda laene ja sõjavarustust sõjaohus riikidele, sealhulgas Prantsusmaale ja Suurbritanniale.

Kui puhkes Teine maailmasõda, hakkas ta siiski tegutsema ning sõlmis 1940. aastal liidu Suurbritanniaga. Toimus kaks liitlaste konverentsi, Teheranis ja Jaltas. Jaltas lubas ta Nõukogude Liidul sõjaliselt kontrollida Ida-Euroopat ja Saksamaa poolitada.

Surm muuda

Pingutustest hoolimata ei jõudnud Roosevelt näha maailmasõja lõppu. Sel ajal ta ei olnud palju avalikkuse ees, isegi mitte neljanda presidendikampaania ajal. Siiski suutis ta need napilt võita. Järgmise aasta 12. aprillil suri ta Warm Springsis ajuverejooksu.

Saavutused muuda

  • Tõi Ameerika majanduskriisist välja.
  • Oli suureks abiks Teise maailmasõja lõpetamisel.
  • Alustas uue, vaba Euroopa ülesehitamist.
  • Pani aluse USA uuele välispoliitikale.
  • On ainuke, kes on olnud valitud USA presidendiks koguni neljaks ametiajaks (järjest).

Viited muuda

  1. "Grand Lodge of Pennsylvania". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. jaanuar 2009. Vaadatud 14. juuli 2009.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Jean Edward Smith (2007). FDR. Internet Archive. Random House. ISBN 978-1-4000-6121-1.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Franklin D. Roosevelt: Campaigns and Elections | Miller Center". millercenter.org (inglise). 4. oktoober 2016. Vaadatud 19. veebruaril 2023.
  4. Brands, H. W. (8. september 2009). Traitor to His Class: The Privileged Life and Radical Presidency of Franklin Delano Roosevelt (inglise). Knopf Doubleday Publishing Group. ISBN 978-0-307-27794-7.
  5. 5,0 5,1 5,2 Burns, James MacGregor (1984). Roosevelt, the lion and the fox. Internet Archive. San Diego, Ca. : Harcourt, Brace, Jovanovich. ISBN 978-0-15-678870-0.
  6. Leuchtenburg, William Edward (1963). Franklin D. Roosevelt and the New Deal, 1932-1940. Internet Archive. New York : Harper & Row. ISBN 978-0-06-133025-4.
  7. Sternsher, Bernard (1975). "The Emergence of the New Deal Party System: A Problem in Historical Analysis of Voter Behavior". The Journal of Interdisciplinary History. 6 (1): 127–149. DOI:10.2307/202828. ISSN 0022-1953.
  8. Campbell, J. E. (1. september 2006). "Party Systems and Realignments in the United States, 1868-2004". Social Science History (inglise). 30 (3): 359–386. DOI:10.1215/01455532-2006-002. ISSN 0145-5532.[alaline kõdulink]
  9. Alter, Jonathan (2006). The defining moment : FDR's hundred days and the triumph of hope. Internet Archive. New York : Simon & Schuster. ISBN 978-0-7432-4600-2.
  10. Tobin, James (2013). The man he became : how FDR defied polio to win the presidency. Internet Archive. New York : Simon & Schuster. ISBN 978-0-7432-6515-7.
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 "Franklin D. Roosevelt: Domestic Affairs | Miller Center". millercenter.org (inglise). 4. oktoober 2016. Vaadatud 1. aprillil 2023.
  12. 12,0 12,1 Leuchtenburg, William Edward (2015). The American President: From Teddy Roosevelt to Bill Clinton (inglise). Oxford University Press. ISBN 978-0-19-517616-2.
  13. Liptak, Kevin (23. aprill 2017). "History of measuring presidents' first 100 days | CNN Politics". CNN (inglise). Vaadatud 1. aprillil 2023.
  14. Hawley, Ellis Wayne (1995). The New Deal and the Problem of Monopoly: A Study in Economic Ambivalence (inglise). Fordham University Press. ISBN 978-0-8232-1609-3.
  15. Savage, Sean J. Roosevelt, the Party Leader, 1932-1945 (inglise). University Press of Kentucky. ISBN 978-0-8131-3079-8.
  16. 16,0 16,1 "Franklin D. Roosevelt ... by Frank Freidel .. | WorldCat.org". www.worldcat.org (inglise). Vaadatud 1. aprillil 2023.
  17. Dallek, Robert (7. november 2017). Franklin D. Roosevelt: A Political Life (inglise). Penguin. ISBN 978-0-698-18172-4.

Välislingid muuda

Eelnev
Herbert Hoover
Ameerika Ühendriikide president
19331945
Järgnev
Harry Truman