Ava peamenüü

Helene Kuma (kuni aastani 1935 Helene Gutmann; 7. september 1921 Tallinn11. oktoober 2009) oli eesti keraamik, kunstiteadlane ja pedagoog.

Helene Kuma oli pärit haritlaste perekonnast. Õppis Tallinna saksa tütarlaste humanitaargümnaasiumi algkoolis ja 1934. aastast Riigi Kunsttööstuskooli keraamika erialal, mille lõpetas 1939. aastal

Pärast 1940. aasta juunipööret töötas ta juulist kuni oktoobrini 1940 Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadis sekretäri, tõlgi ja kartoteegiosakonna juhatajana.

Oktoobrist 1940. aastal suunati Helene Kuma Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadist Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ELKNÜ Keskkomiteesse, kus ta kuni Teise maailmasõja alguseni oli tehniline sekretär, kuid juulis 1941 nimetati ta erisektori juhatajaks. Erisektor haldas salajasi dokumente ning muuhulgas pidas sidet ka NKVDga. Veel samal kuul 1941. aastal evakueerus Kuma Nõukogude tagalasse, kus jätkas komsomolitööd[1].

Aastal 1948 lõpetas ta Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi keraamikuna. Aastal 1953 lõpetas ta Leningradis Ilja Repini nimelise kunstiinstituudi kunstiajaloolasena.

Töötas 1959–1960 UNESCO stipendiaadina Prantsusmaal, Belgias, Taanis ja Itaalias, Kumal polnud välismaale saada mingi probleem, KGB andis alati kergelt loa. Lisaks oli Kuma viiekümnendatel lahutatud abikaasa Raoul Viies Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu presiidiumi esimees.

1963. aastal kunstiteaduse kandidaadiks.

Aastatel 19471994 töötas Helene Kuma õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias, alates 1994. aastast emeriitprofessor.

Helene Kuma on kirjutanud monograafiaid ja artikleid, osalenud näitustel Eestis ja välismaal. Ta oli koguteose "Eesti kunsti ajalugu" üks kaasautoreid.

2002. aasta veebruaris autasustas president Arnold Rüütel teda 80. juubeli puhul ning 65 aasta pikkuse loometöö eest Valgetähe III klassi teenetemärgiga.

LoomingRedigeeri

Helene Kuma elav ja mitmekülgne ornamendikäsitlus sisaldab rahvakunsti- ja taimemotiive. 1960. tõi Kuma eesti keraamikasse liikuva, rütmilise op-kunsti dekoori, mida kasutas eelkõige kööginõude ja väikeste vaaside kaunistamiseks. 1970-ndatel valmis tal suur seeria luikedega vaase[2]. Tema keraamikaloomingusse kuulub vaase, kannusid, kausse, suhkru- ja soolatoose, kuid kõige tuntumad on tema köögiserviisid. Ta on loonud mitmeid toose toiduainete hoidmiseks ning kruuse ravimteede joomiseks. Vormid on lihtsad ning funktsionaalsed, oma karakteri saavad nad rikkalikust ja elegantsest ornamendist[2]. Nõud on must-pruun-valge koloriidis, kuna tollastest kunstitoodete kombinaadi värvidest kõlbasid pärast põletamist toidunõudele vaid must ja pruun[3].

Helene Kuma matemaatikaõpetajast ema Faina Gutmann-Kuma oli tuntud niplispitsitegija, kes jagas 1928. aasta põllumajandusnäituselEduard Taskaga kuldmedalit. Kuma õppis pitsi tegemise selgeks juba lapsepõlves ning 1980-ndatel asus arendama seda käsitööliigist kunstivormiks[3].

TeoseidRedigeeri

  • "Tallinna 18. sajandi fajanss" (1952)
  • "Eesti NSV tarbekunst" (1955)
  • "Mari Adamson" (1960)
  • "Eesti rahvavaibad" (1976)
  • "Elgi Reemets" (1981)
  • "Tekstiili ajalugu" (1975–1985)
  • "Niplis" (1998)
  • "Eesti kunsti ajalugu" (1970; kaasautor)

TunnustusedRedigeeri

VälislingidRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. Valgetähe teenetemärgi kavaler teenis NKVDs, BNS 03. oktoober 2002 14:03
  2. 2,0 2,1 Inge Teder, Õnnistatud käed ja analüütiline mõistus, Sirp, 6.09.1991
  3. 3,0 3,1 Aita Kivi, Habras ja peen, Rahva Hääl, 1.09.1991