Helene Kuma

Helene Kuma (kuni aastani 1935 Helene Gutmann; abielus ka Helene Viies; 7. september 1921 Tallinn11. oktoober 2009) oli eesti keraamik, kunstiajaloolane ja pedagoog.

Helene Kuma oli pärit haritlaste perekonnast.

HariduskäikRedigeeri

Õppis Tallinna saksa tütarlaste humanitaargümnaasiumi algkoolis ja 1934. aastast Riigi Kunsttööstuskooli keraamika erialal, mille lõpetas 1939. aastal.

Aastal 1948 lõpetas ta Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi keraamikuna. Aastal 1953 lõpetas ta Leningradis Ilja Repini nimelise kunstiinstituudi kunstiajaloolasena.

1963. aastal sai ta Leningradis kunstiteaduste kandidaadiks.

Tegevus Nõukogude võimuorganitesRedigeeri

Pärast 1940. aasta juunipööret töötas ta juulist kuni oktoobrini 1940 Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadis sekretäri, tõlgi ja kartoteegiosakonna juhatajana.

Oktoobrist 1940. aastal suunati Helene Kuma Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadist Eestimaa Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu ELKNÜ Keskkomiteesse, kus ta kuni Nõukogude–Saksa sõja alguseni oli tehniline sekretär, kuid juulis 1941 nimetati ta erisektori juhatajaks. Erisektor haldas salajasi dokumente ning muu hulgas pidas sidet ka NKVDga. Veel samal kuul 1941. aastal evakueerus Kuma Nõukogude tagalasse, kus jätkas komsomolitööd.[1]

Ta oli alates 1945. aastast NLKP liige.[2]

Tegevus kunstiku ja kunstipedagooginaRedigeeri

Töötas 1959–1960 UNESCO stipendiaadina Prantsusmaal, Belgias, Taanis ja Itaalias, Kumal polnud välismaale saada mingi probleem, KGB andis alati kergelt loa. Lisaks oli tema viiekümnendatel lahutatud abikaasa Raoul Viies Välismaaga Sõpruse ja Kultuurisidemete Arendamise Eesti Ühingu presiidiumi esimees.

Aastatel 19471994 töötas ta õppejõuna Eesti Kunstiakadeemias, alates 1994. aastast emeriitprofessor.

LoomingRedigeeri

Helene Kuma on kirjutanud monograafiaid ja artikleid, osalenud näitustel Eestis ja välismaal. Ta oli koguteose "Eesti kunsti ajalugu" üks kaasautoreid.

Tema elav ja mitmekülgne ornamendikäsitlus sisaldab rahvakunsti- ja taimemotiive. 1960. aastatel tõi Kuma eesti keraamikasse liikuva, rütmilise op-kunsti dekoori, mida kasutas eelkõige kööginõude ja väikeste vaaside kaunistamiseks. 1970-ndatel valmis tal suur seeria luikedega vaase.[3] Tema keraamikaloomingusse kuulub vaase, kannusid, kausse, suhkru- ja soolatoose, kuid kõige tuntumad on tema köögiserviisid. Ta on loonud mitmeid toose toiduainete hoidmiseks ning kruuse ravimteede joomiseks. Vormid on lihtsad ning funktsionaalsed, oma karakteri saavad nad rikkalikust ja elegantsest ornamendist.[3] Nõud on must-pruun-valge koloriidis, kuna tollastest kunstitoodete kombinaadi värvidest kõlbasid pärast põletamist toidunõudele vaid must ja pruun.[4]

Ta õppis niplispitsi tegemise selgeks oma emalt juba lapsepõlves ning 1980-ndatel asus arendama seda käsitööliigist kunstivormiks.[4]

TeoseidRedigeeri

  • "Tallinna 18. sajandi fajanss" (1952)
  • "Eesti NSV tarbekunst" (1955)
  • "Mari Adamson" (1960)
  • "Eesti kunsti ajalugu" (1970; kaasautor)
  • "Tekstiili ajalugu" (1975–1985)
  • "Eesti rahvavaibad" (1976)
  • "Elgi Reemets" (1981)
  • "Niplis" (1998)

TunnustusedRedigeeri

IsiklikkuRedigeeri

Tema isa oli õpetaja ja esperantist Roobet Kuma ning ema oli Faina Tšutšina, kes oli tuntud niplispitsitegija, jagades 1928. aasta põllumajandusnäitusel Eduard Taskaga kuldmedalit.

Ta oli olnud abielus Raoul Viiesega, nende poeg on munitsipaalpoliitik Vladimir Viies.[7]

ViitedRedigeeri

  1. Valgetähe teenetemärgi kavaler teenis NKVDs. BNS, 3. oktoober 2002
  2. Eesti Rahvusarhiiv, ERAF 5.6.250
  3. 3,0 3,1 Inge Teder. Õnnistatud käed ja analüütiline mõistus. Sirp, 6. september 1991
  4. 4,0 4,1 Aita Kivi. Habras ja peen. Rahva Hääl, 1. september 1991
  5. Liivrand, Harry. Raua preemia kui seisukohavõtt. Sirp, 10. mai 2002.
  6. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3931
  7. Anti Naulainen. "Linnaametniku ema magus vanalinna maja". Õhtuleht, 10. jaanuar 2000

PersonaaliaRedigeeri

VälislingidRedigeeri