Mari Adamson
Mari Adamson (1927. aastani Marie Vassiljev, 1927–1936 Sannamees; 1. märts 1908 Volossovo – 3. jaanuar 2000 Tallinn) oli eesti tekstiilikunstnik ja pedagoog.
| Mari Adamson | |
|---|---|
| Sünninimi | Marie Vassiljev |
| Sündinud |
1. märts 1908 Volossovo |
| Surnud |
3. jaanuar 2000 (91-aastaselt) Tallinn |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Riigi Kunsttööstuskool, Kõrgem Kunstikool Pallas |
| Tegevusala | tekstiilikunstnik |
Elukäik
muudaOmandas kunstihariduse 1923–1927 Riigi Kunsttööstuskoolis (naiskäsitöö erialal) ja 1927–1928 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas (maali alal). Täiendas end 1928–1929 Pariisi vabaakadeemiais ja rakenduskunstiateljeedes, hiljem õpireisidel Soomes, Rootsis, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias ja Kanadas. Töötas 1929–1931 Tallinna moeateljees Medea kunstnikuna, 1944–1950 Kunstitoodete Kombinaadi tekstiili- ja dekoratiivkudumisateljee kunstilise juhina.
Oluline on Mari Adamsoni roll kunstipedagoogina. Aastatel 1944–1977 töötas ta Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis, olles peamise aja tekstiili- ja kostüümikateedri juhataja ning 1964. aastast professor.[1]
Mari Adamsoni panuseks Eesti kultuurilukku on ka tema suurejooneline kingitus Eesti Kunstimuuseumile – ligi 1000 Adamson-Ericu teost –, mis oli aluseks Adamson-Ericu muuseumi loomisele 1983. aastal.[1]
Isiklikku
muudaTa oli abielus skulptor Ferdi Sannamehega, kellega tal oli poeg Johani (1928–1963). 1936. aastal abiellus kunstnik Adamson-Ericuga.
Looming
muudaMari Adamson nukumeistrina
muuda1928. aastal Pariisis elades töötas Mari Adamson majanduslike olude sunnil dekoratiivnukkude ateljees. 1929. aastal jõudis Adamson tagasi Eestisse ning asus töötama Tallinna moeateljeesse Medea, kus ta tegi peamiselt mänguasju: koer Bonzosid, Miki-Hiiri jt filmilikke lelusid. Kui ateljee 1930. aastate alguses suleti, töötas Adamson edasi vabakutselise nukumeistrina. 1930. aastatel oli Mari Adamson nukkude valmistajana Eestis tuntud ja tunnustatud. Kuni 1937. aastani valmistas ta Mari kaubamärgi all umbes 400 erinevat nukku ja mängulooma. Mari nukke ja mänguasju peeti väga meisterlikeks ning isikupärasteks, noppides auhindu ka rahvusvahelistelt näitustelt. Eestis osales ta põllumajandus- ja kunstinäitustel peamiselt rahvariietes nukkudega. 1934 tõi ta Antwerpeni ja 1937 Pariisi näituselt kaasa kaks esikohta dekoratiivloomade ja -nukkude arvestuses. Samuti osales ta 1935. aastal Ameerika Ühendriikides Balti riikide rändnäitusel, mis hõlmas üheksat linna.[2][3]
Peamiselt valmistas Mari Adamson plüüsist käpikloomi ja nukke, tehes seda aktiivselt kuni 1937. aastani. 1940. aastatel tegeles Adamson pigem kujutava kunstiga ning sai juba tuntuks ka tekstiilikunstnikuna. Hiljem jätkas ta küll nukkude valmistamist, kuid tegi seda vaid üksikute näituste jaoks.[2][3]
Mari Adamson graafikuna
muudaMari Adamson viljeles monotüüpiat juba enne II maailmasõda ning tõsisemalt jälle 1960. aastate keskpaigast.[4] Tema monotüüpiate seas on abstraktseid kompositsioone, gobeläänikavandeid, maastikke ja rohkesti lilli.[4] Need monotüüpiad on maalilised, enamasti suhteliselt õrnatoonilised ja üle maalimata.[4]
Mari Adamson tekstiilikunstnikuna
muuda1940. aastatel sundis sõjast tingitud materjalipuudus otsima uusi kunstilisi väljundeid. Adamsoni loomingus said valdavaks vaibad. 1944–1960 domineeris tema loomingu motiivistikuna eesti rahvakunsti ornamentika (sõlmtehnikas põrandavaip "Lambasilm" (1948), žakaarkangas "Kihnu" (1956)), seinavaipade eesti rahvaluule ja külaelu temaatika (rüiu "Kiigelised (1945), põimevaip "Õitsil" (1946), rüijud "Sõnajalaõis" I ja II (1958, 1960). Tahvakunstitraditsioonist kantud rüiul "Vilja riigile" (1948) esineb esmakordselt Adamsoni loomingu Tallinna motiiv, algatades terve sarja samateemalisi vaipu (põimevaip "Tallinn I" (1956), "Tallinna katused" (162) ja 6-vaibaline sari "Tallinna pildid" (1977–1980).[5]
Aastatel 1966–1976 valmisid Adamsonil abstraktse või poolabstraktse kompositsiooniga põimevaibad "Kivilill" (1966), "Nimetu" (1969), "Helid" (1969), "Päikese poole (1971) jt. 1980. aastail mõtestas Adamson ühiskonda erutanud teemasid vaipades "Et püsiks" (1983), "Kooslus" (1984) ja "Kuhu" (1985).[5]
Mari Adamson on kavandanud suuri tekstiiliansambleid ja vaipu ka mitmetele konkreetsetele interjööridele: lavaeesriie ja mööbliriided Endla teatrile (1952) ja Vanemuise teatrile (1958), põimevaibad "Ärkamine" (1970) uurimislaevale Juri Gagarin, "Tare" (1972) hotelli Viru banketisaali ja "Vapivaip (1974) Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumile.[5]
Tema vaiba ja mööbliriide kavandid said mitmeid auhindu.
Näitustel esinemine
muudaAlustas esinemist näitustel 1929. Kunstniku loomingut on tutvustatud rohkem kui 300 näitusel ning ta on pälvinud mitmeid rahvusvahelisi autasusid.[1] 1996. aastal hinnati Mari Adamsoni elutööd Kristjan Raua nimelise preemiaga.[1]
Aastatel 1930–1932 oli ta ühingu Dekoor, 1932. aastast RaKü ja 1944. aastast Kunstnike Liidu liige.
Teoseid kogudes
muudaTunnustus
muuda- 1974 Eesti NSV rahvakunstnik
- 1994 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
- 1996 Kristjan Raua preemia (meie tekstiilikunsti klassik, preemia kogu loomingu eest)
- 1999 Valgetähe III klassi teenetemärk[6]
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Ants Juske Mari Adamson 90Eesti Päevaleht, 02.03.1998.
- ↑ 2,0 2,1 "Tartu Mänguasjamuuseumi digiarhiiv, Mari Adamson". mm.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 30.12.2023. Vaadatud 30.12.2023.
- ↑ 3,0 3,1 Karpov, Ermo 2019. Mänguasjatootjad Eestis 1920.-1930. aastatel. Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Mai Levin Mari Adamson "Astrid"
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Eller, Mart-Ivo, toim (1996). Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus.
- ↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
Välislingid
muuda- Foto Mari Adamsonist - Eesti Kunstimuuseum SA, EKM j 55713:1 FK 1003:1, Muisi link: https://www.muis.ee/museaalView/2887312
- Teineteisele elatud elu Anne & Stiil / Delfi Lood, 7. september 2002