Harpe, varem Harp (vene keeles Гарпе) oli Eestimaalt pärit literaadi- ja aadlisuguvõsa. Tänapäeval elavad suguvõsa liikmed Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Saksamaal, Soomes ja Tšiilis.

Harpe suguvõsa aadlivapp

Ajalugu

muuda

Päritolu küsimus

muuda

Harpede päritolu on jäänud ebaselgeks. Esimesi teateid nende kohta on 18. sajandi algusest, mil Eestimaal elas mõisainspektor Otto Wilhelm Harpe (Harp) (1676−1739). Ühe arvamuse kohaselt olid Harped pärit Lõuna-Prantsusmaalt, kus nad kandsid nime de la Harpe. Pärast Nantes'i edikti (1598) rändas suguvõsa Šveitsi, kust üks haru siirdus Preisimaale, teine aga Rootsi kaudu Eestimaale.[1]

Harped rüütelkonna matriklis

muuda

1809. aasta 10. märtsil (vkj) võeti Kaalepi mõisnik Karl Johann von Harpe (1752−1814) ja Wilhelm Christian von Harpe (1754−1837) Eestimaa rüütelkonna aadlimatriklisse. 24. novembril (vkj) 1848 immatrikuleeriti kindralmajor August Wilhelm Theodor von Harpe (1767−1815) järeltulijad.[2]

Suguvõsa liikmeid

muuda
 
Kindralmajor Otto Wilhelm von Harpe (1762−1814)

Harpe suguvõsa mõisavaldused

muuda
 
Salla mõisa häärber. Harpede valduses 1868−1919
  • Eestimaa:
    • Aavere (Afer) (1836−1902), Albu (Alp) (1912−1919, jäänukmõis 1919−1939), Araski (Arraska) (1840−1842 pandi-, 1842−1919 pärusvaldus), Haabersti (Habers) (XIX sajandil, rendivaldus), Harku (Hark) (1912−1919), Järvakandi (Jerwakant) (1911−1919), Kaalepi (Kaulep) (1788−1870), Kaarma (Kaarmann) (1803−1807 pandi-, 1807−1874 pärusvaldus), Koonu (Kono) (1804−1821 pandi-, 1821−1832 pärusvaldus), Korba (Korba) (kuni 1919), Lagedi (Laakt) (1916−1919, jäänukmõis 1919−1939), Lammasküla (Lammasküll) (enne 1900−1904), Lehtmetsa (Lechtmetz) (kuni 1910), Mäeküla (Mehheküll) (1825−? pandi-, ?−1833 pärusvaldus), Ohtu (Ocht) (u 1726−1775), Põdrangu (Pöddrang) (1840−1870 pandi-, 1870−1919 pärusvaldus), Salla (Sall) (1868−1919), Tamsalu (Tamsal) (1843−1858), Undla (Undel) (1777−1791, pandivaldus), Varmasaare (Warmesaar) (1825−1833, pandivaldus), Viisu (Wieso) (1824−1919, jäänukmõis 1919−1939), Äntu (Engdes) (1833−1842 pandi-, 1842−1919 pärusvaldus, 1919−1939 jäänukmõis)
  • Posen:
    • Pappeln (1940ndad), Rohrschütz (1940ndad), Stanau (1940ndad)
  • Wartheland:
    • Lenzing (1940ndad), Schalkau (1940ndad), Scheringen (1940ndad), Stefansdorf (1940ndad), Witkowitz (1940ndad)

Sugupuu

muuda

Otto Wilhelm Harpe (Harp) (1676−1739), Ohtu mõisnik, Ulvi ja Tudu pandivaldaja, Põlula, Ulvi, Aruküla ja Ohtu mõisate inspektor (mõisavalitseja); abiellus 1) 1711 Anna Margaretha Krämeriga (1679−1717), 2) 1718 Margaretha Schlüteriga (pärast 1669−1720), 3) Euphrosina Elisabeth Kelchiga (1700−1780)

A1. Otto Johann (1713−1761), Ohtu mõisnik, kolleegiumiassessor, Eestimaa kubermangusekretär; abiellus Anna Katharina Riesemanniga (1724−1775)
A2. Wilhelm Christian (1723−1767), Ulvi ja Tudu mõisnik, Tallinna Toomkoguduse ülempastor, Eestimaa konsistooriumi assessor; abiellus 1) 1749 Katharina Elisabeth Schonertiga (1732−1760), 2) 1765 Anna Dorothea Kelchiga (1743−1807)
A3. Carl Gottschalck (1732−1815), Undla pandivaldaja, Tallinna raesekretär (1779), sündik (1783−1786) ja justiitsbürgermeister (1796−1803); abiellus 1756 Johanna Benigna Schonertiga (1733−1767)

Viited

muuda
  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz, 1930, lk 112, allmärkus.
  2. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz, 1930, lk 113.
  3. Undla mõis (Kadrina khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
  4. Hermann von Harpe Ohvitseride andmekogus. Eesti Sõjamuuseum - Kindral Laidoneri Muuseum. Eesti ohvitserid 1918-1940

Kirjandus

muuda
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd III. Görlitz, 1930. Lk 112–120 [1].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Neue Folge. Bd V. Hamburg: 2015. Lk 231-290.

Välislingid

muuda