Fredrika Bremer

Fredrika Bremer (17. august 1801 – 31. detsember 1865) oli Rootsi kirjanik ja naisõiguslane.

Fredrika Bremer
Sünniaeg	17. august 1801 Tuorla, Soome
Surmaaeg	31. detsember 1865 (64-aastaselt) Årsta loss, Rootsi
Rahvus	rootslane

Kirjanikuna viljeles ta realismi, temas on nähtud Rootsi Jane Austenit. Juba eluajal tunti Bremerit rahvusvaheliselt ja tema raamatuid müüdi üle kogu Euroopa, samuti Ameerika Ühendriikides ja Austraalias.

Bremer oli Rootsi naisliikumise teerajaja. Bremeri romaani "Hertha" ümber kerkinud ühiskondlik debatt viis selleni, et riigipäev otsustas 1858. aastal anda vallalistele naistele õiguse taotleda meessugulase eestkoste lõpetamist (st vallalistel naistel tekkis võimalus juriidiliseks iseseisvuseks). Romaani mõjul asutati ka Rootsi esimene naistele mõeldud kõrgem õppeasutus Högre lärarinneseminariet, kus sai õppida õpetajaks. Sophie Adlersparre sai romaanist innustust asutada Rootsi esimene naisteajakiri.

Bremeri nime kannab 1884. aastal asutatud Rootsi esimene naiste õiguste eest seisev ühing Fredrika Bremer Förbundet (FBF). Ühing annab välja ajakirja Hertha.

Noorpõlv

Årsta loss 1896. aastal

Bremer sündis toona Rootsile kuulunud Åbo (praegu Soomele kuuluva Turu) linna lähedal Tuorlas Carl Fredrik Bremeri (1770–1830) ja Birgitta Charlotta Hollströmi (1777–1855) seitsmelapselise pere teise lapsena. Tema vanavanemad Jacob Bremer (1711–1785) ja Ulrika Fredrika Salonius (1746–1798) olid üles ehitanud ühe Soome suurima äriimpeeriumi. Kui Salonius 1798. aastal suri, müüs Bremeri isa oma osa ettevõttest maha ja 1804. aastal kolis perekond Rootsi. Bremeri lapsepõlv möödus Stockholmis. Et pere oli jõukas, osteti lisaks Stockholmi korterile veel ka linnast umbes 30 kilomeetri kaugusel asuv Årsta loss, samuti kuulus neile Nynäse mõis. Stockholmi korterit kasutati talvel, suved veedeti maal. Pere lapsi õpetasid guvernandid ja eraõpetajad.

Bremeri autoritaarse isa soovil tuli viis tütart kasvatada ülemklassi seltskonnadaamideks nagu seda oli nende prantsuskeelse üleskasvatusega ema. Juba 8-aastaselt pidi Bremer hakkama prantsuskeelseid värsse kirjutama. Tütreid toideti kasinalt, et nad säilitaksid graatsilise figuuri. Nende tulevik pidi suuresti sõltuma sellest, kellele neil õnnestus mehele saada. Et linnas jälgiti tüdrukute liikumisi karmilt, eelistas ärgas ja mässumeelne Bremer olla maal, kus tal oli rohkem vabadust. Näiteks sai maal lossipargis jalutada ja marju, puuvilju ja lilli korjata. Seevastu kui ta linnas rohkem liigutada tahtis, kästi tal 200 korda kohapeal hüpata.

Tüdrukud said oma ajastu kõrgklassile kohase hariduse. 1821. aastal suunduti laste harimise eesmärgil terve perega Euroopa ringreisile. Külastati Saksamaad, Šveitsi, Prantsusmaad ja Hollandit. Noored pidid reisil keelt harjutama ja eri kultuure kogema. Reisirõõmu vähendas isa koleeriline temperament. Tagasi Rootsi pöörduti 1823. aastal. Bremer hakkas osalema Stockholmi seltsielus ja sisustas aega tikkimise, luuletuste lugemise, joonistamise ja vestlemisega. Samas tundis ta, et ülemklassi naiste piiratud ja passiivne pereelu lämmatas teda. Näiteks kirjutas ta, et lõputu tikkimine tuimastab. Omaenda haridust ja selle raames ette nähtud paindumatuid päevakavasid pidas ta ebatavaliselt rangeteks. Hiljem kirjeldas ta, et terve ta pere oli "mehe raudse käe rõhumise all". Arusaamine eesootavast "mitte-elust" viis ta depressioonini.

1826/27 ja 1827/28 talved veetis Bremer Årsta lossis ning kandis hoolt oma puudega õe Agathe eest. Vanematest eemal olles sai ta depressioonist üle ja hakkas otsima võimalusi olla ühiskonnale suuremal määral kasulik kui daamidel tavaliselt võimalik. Ta hakkas tegelema lossi läheduses elanud vaeste ja haigete abistamisega ning see pakkus talle suurt rahuldust.

Tõenäoliselt 1827. aasta suvel hakkas Bremer kirjutama luule- ja novellikogumikku, kirjastaja leidmisele aitas kaasa Uppsala ülikoolis õppinud noorem vend August. Kogumik "Teckningar utur vardagslivet" ("Argielu pildid") ilmus anonüümselt enne 1828. aasta jõule ja sai kohe kuulsaks. 1829. aastal asus Bremer tööle teise osa kallal.

1830. aastad

1830. aastal suri Bremeri isa. Sama aasta oktoobris ilmus "Argielu piltide" teine osa. Ka see tuli välja anonüümselt, kuigi isa surma tõttu polnud anonüümsus Bremeri jaoks enam kuigi oluline. 1831. aastal ilmus "Argielu piltide" kolmas raamat. Eriliselt tähelepanuväärseks peeti teises raamatus alanud ja kolmandas jätkunud kaheosalist romaani "Famillen H***" ("Perekond H***"), milles on nähtud Rootsi esimest kaasaegset romaani. Selles on vaatluse all kõrgaadli perekond isa, ema, kolme poja, kolme tütre, kasutütre ja õpetajaga. Omavahel põimuvad argielu ja seiklused, süütu armastus ja intsesti poole kalduv erootika. 1831. aastal tunnustati Bremerit Rootsi Akadeemia hõbemedaliga.

Eduelamus ja soov kirjutamist jätkata innustasid Bremerit enamal määral kirjandust ja filosoofiat uurima. Et naisi tollal ülikooli ei võetud, pidi ta õppima omal käel. Inglise sõbranna Frances Lewin tutvustas talle Benthami utilitarismi, mis tõi kaasa Bremeri poliitiliste vaadete liberaliseerumise. Benthami mõte pakkuda "suurimat heaolu suurimale arvule inimestele" viis selleni, et Bremer keskendus pigem kirjutamisele kui konkreetsete abivajajate abistamisele.

1831. aasta hilissuvel reisis Bremer Kristianstadi, et aidata oma rasedat õde Charlotte'i. Õe rasedus lõppes nurisünnitusega, kuid Bremer jäi Kristianstadi edasi, kuna kohtas seal koolidirektorit ja tulevast kirikuõpetajat Per Johan Böklinit (1796–1867), kellelt hakkas eratunde võtma. Kui Bremer oli tolle ajani mõjutatud valgustusajast ja klassitsistlikest mõtlejatest (nt Herderist ja Schillerist), siis Böklin rõhutas romantismi ja rääkis talle Platonist. Tunnid jätkusid 1833. aasta suveni. Böklin tegi Bremerile abieluettepaneku, kuid Bremer ütles talle ära ja naasis ema juurde Stockholmi. Böklin abiellus 1835. aastal teise naisega, Bremer ei abiellunud kunagi. Bökliniga jäid nad elu lõpuni kirjasõpradeks. Nende kirjavahetus anti hiljem välja raamatuna.

1834. aastal ilmus varasemast küpsemaks peetud romaan "Presidentens döttrar" ("Presidendi tütred"), mis jälgis kõrgklassi pereelu. Teoses leidus armuintriige, koomilisi stseene ja ohtralt seltsielu kirjeldusi. 1835. aastal ilmunud järg "Nina" sai aga karmi kriitika osaliseks. Bremer üritas seal argielu stseenide vahele pikkida religiooni ja filosoofia seletusi, kuid publikule žanripiire eiranud teos ei meeldinud.

1830. aastate teises pooles elas Bremer mitu aastat krahvinna Stina Sommerhielmi juures Norras Tombis. Krahvinna lood ühest vanemast sugulasest inspireerisid teda kirjutama kuulsaks saanud romaani "Grannarne" ("Naabrid", 1837). Romaan oli uuenduslik, jutustaja oli harjumuspärasest vähem moraliseeriv ja vähem pealetükkiv.

Nii "Grannarne" kui ka järgmine romaan "Hemmet" ("Kodu", 1839) olid mõjutatud Goethest, "Hemmet" ka Rootsi poeedist Geijerist. Romaan rääkis taas perekondlikest suhetest.

1840–1854

Bremer 1849. aastal

1840. aastaks oli Bremer juba tuntud kirjanik. Ta elas Stockholmis koos õe Agathe ja emaga. Hoolimata arvestatavast sissetulekust ei olnud ta vallalise naisena seaduse silmis teovõimeline. 1734. aastast pärinenud seaduse järgi olid vallalised naised võrdsustatud alaealistega ja pidid olema lähima meessoost sugulase eestkoste all. Juriidiliselt iseseisvaks loeti ainult lesestunud või lahutanud naisi. Pärast isa surma 1830. aastal oli vend Claes saanud eestkosteõiguse nii Fredrika kui ka Agathe üle. Eestkostega kaasnes täielik kontroll naiste rahaasjade üle, mis tekitas Bremeris suurt vastumeelt, kuna vend kippus perekonna varandusega vastutustundetult käituma. Bremer pöördus kuninga poole palvega, et ta tunnistataks juriidiliselt iseseisvaks ja 14. detsembril 1840 tema soov rahuldati.

1842. aastal ilmus traktaat "Morgon-väckter", milles Bremer mõtiskles usulistel teemadel. Traktaat tekitas vastakaid reaktsioone, sisust olulisem oli see, et kirjatüki autor oli naine.

Stockholmis jätkas Bremer heategevustööd ning hakkas taas osalema kõrgklassi seltsielus. 1844. aastal tunnustas Rootsi Akadeemia teda kuldmedaliga.

1840. aastatel tõlgiti Bremeri loomingut nii saksa kui ka inglise keelde. Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides sai kirjanik populaarsemakski kui Rootsis. Bremer käis välismaareisidel ja kirjutas reisikirjeldusi. Inspireerituna de Tocqueville'ist võttis ta 1849. aastal ette ulatusliku USA reisi ja jäi Ameerikasse 1851. aasta sügiseni. Bremer uskus, et Ameerikas näeb ta inimkonna tulevikku. Ta tahtis tutvuda sealse demokraatia toimimisega, eriti huvitas teda USA naiste olukord, nende võimalused tööd teha ja õppida. Uus-Inglismaal kohtus ta mitmete Ameerika kirjanikega (sh Emersoni, Longfellow', Lowelli, Hawthorne'i ja Irvinguga), lõunaosariikides huvitasid teda mustanahaliste orjade elamistingimused. Samuti külastas ta kveekereid, indiaanlasi ja USA-sse rännanud skandinaavlaste kogukondi ning käis kinnipidamisasutustes vangidega rääkimas. Kõikjal esitas ta küsimusi inimeste elu, toitumisharjumuste, mõtete ja unistuste kohta. Lisaks Ühendriikidele mahtus reisiplaanidesse ka Kuuba. Kogu reisi vältel joonistas Bremer nähtut oma joonistusplokki, samuti saatis oma õele Agathele põhjalikke kirju. 1853.–1854. aastal välja antud kaheköiteline reisikirjade ja päevikusissekannete põhjal valminud kogumik kandis nime "Hemmen i den nya världen" ("Kodud uues maailmas").

Tagasi Euroopas, veetis Bremer kõigepealt kuus nädalat Suurbritannias, kus külastas Liverpooli, Manchesteri, Birminghami ja Londonit. Ka seal kohtus ta teiste kirjanikega, sh Elizabeth Gaskelli, Charles Kingsley ja George Eliotiga. Neljal korral külastas ta 1851. aasta maailmanäitust ja kirjutas oma muljetest Aftonbladeti jaoks artikleid.

1851. aasta novembris naasis Bremer Rootsi. Seal üritas ta keskklassi ja kõrgklassi naisi kaasata sotsiaalprobleemide lahendamisse, eeskujuks tõi ta Ameerikas ja Inglismaal nähtu. Pärast 1853. aasta koolerapuhangut asutati tema kaasabil ühing Stockholms Fruntimmersförening för Barnavård, mille raames naised abistasid orvuks jäänud lapsi. Samuti osales ta 1854. aastal naisvangide rehabiliteerimisega tegelenud seltsi Fruntimmersällskapet för Fångars Förbättring moodustamises. 28. augustil 1854 ehk ajal, mil Suurbritannia lõi kaasa Krimmi sõjas, avaldati ajalehes The Times (ühes toimetusepoolse kriitikaga) Bremeri üleskutse ülemaailmseks rahuprojektiks. Bremeri nägemuse järgi oleks eri maade kristlike naisühenduste koostöö ühiskonna valupunktide lahendamise nimel viinud rahulikuma ja õiglasema maailmani. Bremer ise nimetas oma tolleaegset ideoloogilist suundumust "kristlikuks sotsialismiks", kuid teda on peetud pigem kristlikuks sotsiaalliberaaliks.

"Hertha"

Bremeri skulptuur Stockholmis Humlegårdeni pargis

1856. aastal ilmus romaan "Hertha", alapealkirjaga "En själs historia, teckning ur det verkliga livet" ("Ühe hinge lugu, pilt päriselust"). Romaan kirjeldab seda, kui oluline on, et naised saaksid ise oma elu üle otsustada. Peategelane Hertha võitleb oma seadusliku eestkostja vastu ja üritab vältida enda mehelepanekut. Järelsõnas andis Bremer ülevaate, kuidas kohtud olid alates 1832. aastast suhtunud naiste juriidilist iseseisvust nõudnud ettepanekutesse. Ta tõi ka välja olukorra muutmise vastaste argumendid ja võrdles neid Ameerika Ühendriikide lõunaosariikide orjapidajate argumentidega, millega nood õigustasid orjandusliku korra jätkamist.

Romaani mõjul tõusis ühiskonnas laialdane arutelu naiste õiguste teemal. Kui liberaalsed väljaanded toetasid Bremeri mõtteid, siis konservatiivsed väljaanded kritiseerisid armutult. 1858. aastal otsustas riigipäev anda 25-aastastele naistele õiguse paluda lähimalt kohtult enda juriidiliselt iseseisvaks kuulutamist. 1863. aastal otsustati, et kõik vallalised 25-aastased naised on automaatselt juriidiliselt iseseisvad, kuid abielludes lähevad abikaasa eestkoste alla. Romaan tõstatas ka naiste kõrghariduse küsimuse. 1861. aastal avati naissoost õpetajate koolitamiseks mõeldud kõrgem õppeasutus Högre lärarinneseminariet.

Bremer ise ei olnud "Hertha" debati ajal Rootsis. 1856–1861 reisis ta Euroopas ja Levandis ja külastas muuhulgas Brüsselit, Pariisi, Šveitsi, Itaaliat, Maltat, Palestiinat, Konstantinoopolit ja Kreekat. Vatikanis olles kohtus ta paavstiga, Jeruusalemmas rändas Jeesuse radadel. Eriliselt meeldis talle Kreeka, kuhu ta jäi mitmeks aastaks. Ühest kohast teise sai ta nii laeva, rongi kui vankriga, vajadusel ka ratsutas. Reisidest avaldati kuueköiteline reisikirjeldus "Livet i gamla världen" ("Elu vanas maailmas").

Rootsi tagasi jõudnuna väljendas Bremer heameelt "Herthast" ajendatud reformide üle ja tegeles naisõpetajate seminariga. Ta jätkas ka tööd heategevusega ja lõi kaasa vahepeal asutatud Rootsi esimese naisteajakirja töös.

Bremer suri 31. detsembril 1865 Årsta lossis kopsupõletikku. Elu lõpus oli ta seal üürnikuna, kuna loss müüdi pärast Bremeri ema surma uutele omanikele.

Mõju

Bremeri populaarsus välismaal tipnes 19. sajandi keskpaiku ja seejärel Bremeri täht tuhmus. Rootsis on ta jätkuvalt au sees, kuid teda ei loeta kuigi palju. 20. sajandi alguses tekitas tema kirjade avaldamine akadeemilist huvi, kuid pigem isikliku elu ja reiside vastu. 1948. aastal kirjutas Rootsi kriitik Algot Werin, et "Bremer elab edasi ainult nime ja sümbolina... Ei ole oluline, et tema romaanid on unustuse hõlma vajunud". 20. sajandi teises pooles tõusis Bremer Rootsi feministide huviorbiiti. 1985. aastal asutati Bremeri elu ja kirjatööd puudutavate teadmiste levitamiseks ühing Årstasällskapet för Fredrika Bremer-studier.

Teosed

• "Teckningar utur vardagslivet" I, II, III (1828–31)
  • "Familjen H***" (1830–31)
• "Presidentens döttrar" (1834)
• "Nina" (1835)
• "Grannarne" (1837)
• "Hemmet eller familjesorger och fröjder" (1839)
• "Strid och frid" (1840)
• "Trälinnan" (1840)
• "Morgonväckter" (1842)
• "En dagbok" (1843)
• "I Dalarna" (1845)
• "Ett par blad från Rhenstranden" (1846)
• "Syskonlif" (1848)
• "Midsommarresan, en vallfart" (1848)
• "Lif i Norden" (1848)
• "England om hösten 1851" (anti välja 1922)
• "Hemmen i den nya världen" (1853–55)
• "Hertha, eller en själs historia" (1856)
• "Fader och dotter" (1857)
• "Lifvet i gamla världen" (1860–62)

Vaata ka

• Esimese laine feminism

Välislingid

• Fredrika Bremer Förbundet
• Årstasällskapet för Fredrika Bremer-studier