François Hennebique
François Hennebique (26. aprill 1842 Neuville-Saint-Vaast, Pas-de-Calais' departemang – 7. märts 1921 Pariis) oli prantsuse ehitusinsener, kes oli üks raudbetooni kasutamise edendajaid Euroopas.
Hennebique'i süsteem muuda
Hennebique patenteeris enda leiutatud raudbetoonkonstruktsioonisüsteemi 1892. aastal. Hennebique töötas välja tänapäevani kasutusel oleva, klassikaliseks saanud rippvahelae tarindi, mille juures ta kasutas esimesena sarrusvarraste ülespöördeid ja range nõndanimetatud põikjõudude vastuvõtmiseks.[1]
Hennebique'i ettevõtlustegevus hakkas laienema. Tema firma algsest 5 töötajaga ettevõttest Brüsselis 1896. aastal sai kahe aasta pärast 25 töötajaga firma Pariisis. Mõne aja pärast loodi firma esindused mitmesse kohta, sealhulgas Venemaale Peterburi.
Esimene hoone, kus Hennebique kasutas oma süsteemi, oli 1897. aastal Weaver Building, mis asus dokkide piirkonnas Walesis Swanseas (tänaseks lammutatud). Säilinud fragmenti algsest ehitisest eksponeeritakse Tawe jõe poolses otsas, kus on üles pandud ka mälestustahvel.
Hennebique'i süsteem levis kiiresti. Kümne aasta jooksul (1892–1902) oli seda süsteemi kasutades ehitatud enam kui 7000 ehitist, sealhulgas veetornid ja sillad. Suur osa neist objektidest ehitasid teised ehitusfirmad, kuid nad omasid seejuures Hennebique'i litsentsi.
Raudbetooni teooria oli tollal veel välja kujunemata, ja ehkki Hennebique oli insenerina tuntud, rajanes suur osa tema ehitistest ja tarinditest ligikaudseil arvutustel ja intuitsioonil. Ta püstitas hooneid, mis tolleaegsete arvutuste kohaselt pidanuksid kokku varisema. Kuid tema intuitsioon ei vedanud teda alt.[1]
Hennebique'i sillad muuda
Hennebique on ise projekteerinud ja ehitanud mitu silda. 1898. aastal ehitas ta Châtellerault's üle Vienne'i jõe 53 meetri pikkuse raudbetoonkaarsilla Pont Camille-de-Hoguesi. Aastal 1905 ehitas ta 55-meetrise avaga raudbetoonkaarsilla üle Outhe'i jõe.
Kuus aastat hiljem võttis Hennebique ette väga julge ja riskantse sammu – ta projekteeris Rooma 1911. aasta maailmanäitusele 100-meetrise sildega kaarsilla jalakäijatele. Silla kaare tõus on vaid 10 meetrit. Riskantseks tegi selle asjaolu, et Hennebique'i käsutuses oli toona üsna nigel arvutusteooria. Järelevalve leidis, et silla projekteerija peab kas arvutustega põhjendama valitud tarindust või tuleb ehitus seisma jätta ning ta avalikuks ohuks kuulutada. Linnavalitsuse määratud komisjon otsustas proovikoormamise kasuks. Katsetulemused olid suurepärased. Risorgimento silla nime all tuntud sild on tänaseni kasutusel.[2]
Kasari sild muuda
Juunis 1903 ilmus kuulutus, et Tallinna–Virtsu postimaanteel on üle Kasari jõe kavandatud betoonsilla ehitus. Firmasid ja isikuid, kes soovivad võtta enesele silla ehitust, palutakse oma hind teatada 1. juuliks. Vaatamata ebaloomulikult lühikesele pakkumise esitamise tähtajale oli pakkujate hulgas ka Belgia Hennebique'i firma peaesindaja Venemaal Monicourt & Egger, kes teatas, et nad on Venemaal ehitanud mitu raudbetoonsilda ning paluvad väljastada lähteandmed hinnapakkumise koostamiseks.[3]
Monicourt & Egger esitas täpselt tähtajaks maailma pikima raudbetoonsilla projekti (296,1 m, 13 ava). Nende hind osutus odavaimaks. Juba aasta pärast oli sild valmis ja avati liikluseks. Kuid detsembris 1904 kutsus tellija ehitaja välja, sest ta oli avastatud betoonpinnal juuspraod. Ilmselt ei jäänud tellija kohale sõitnud firma esindaja selgitustega rahule ja sekkuma pidi François Hennebique ise. On säilinud Hennebique'i allkirjaga kiri 31. jaanuarist 1905, milles ta annab põhjaliku selgituse pragude tekkimise vältimatuse üle. Tal oli õigus, sest mõne aja pärast praod kas ahenesid või sulgusid sootuks.[3]
Kasari silla ametlik vastuvõtuakt kirjutati alla 9. juunil 1905[3].
La maison Hennebique muuda
Aastail 1901–1904 ehitas Hennibique oma perele villa Bourg-la-Reine'is (Pariisi keskusest 9,1 km). See oli raudbetoonist kolmekorruseline unikaalse arhitektuuriga ehitis. 40 meetri kõrgune torn-minarett täitis ka veetorni funktsioone, kust saadi vett kasvuhoonete ja rippaedade kastmiseks. Hoone on aastast 1972 arhitektuurimälestis. See on tuntud nimega La maison Hennebique.