Ava peamenüü
Olympic flag.svg
6. koht 1936 kärbeskaal
Europe continents black.svg
6. koht 1937 kärbeskaal
6. koht 1938 kärbeskaal

Evald Sikk (10. veebruar 1910 Võru8. august 1945 Tarassovka, Moskva oblast) oli eesti maadleja[1].

Sisukord

1930Redigeeri

Sikk tuli 1930 Eesti meistriks vabamaadluse kärbeskaalus.[2]

Samal aastal korraldati Helsingis esimene Eesti ja Soome vaheline maavõistlus Kreeka-Rooma maadluses ja Sikk arvati koondisse. Eesti kaotas 6:22 ja eeldatavasti kaotas Sikk mõlemad kohtumised.[3]

1933Redigeeri

22.24. aprillil 1933 toimus Budapestis esimene Turaani turniir maadluses. Sikk osales kärbeskaalus ja koges ka seljakaotusi. Eesti jäi meeskondlikult Soome ja Ungari järel viimaseks.[4]

1935Redigeeri

Sikk tuli 1935 Eesti meistriks Kreeka-Rooma maadluse kärbeskaalus.[2]

15.17. novembril 1935 toimus Tallinnas kolmas Turaani turniir maadluses. Erinevalt teisest Turaani turniirist võeti Sikk taas koondisse ja ta tuli oma kaalus teiseks. Eesti võitis Soomet 5:2 ja Ungarit 6:1 ning võitis turniiri. Kaaludes tuli Eestile 5 võitu, 1 teine (Sikk) ja üks kolmas koht.[5]

1936Redigeeri

Sikk tuli 1936 Eesti meistriks Kreeka-Rooma maadluse kärbeskaalus ja vabamaadluse sulgkaalus.[6]

Sikk saadeti Eesti koondises Berliini 1936. aasta suveolümpiamängudele. Ta esines Kreeka-Rooma maadluse kärbeskaalus, kus oli 18 meest. Avakohtumises sai ta Itaalia maadleja Dante Bertoli vastu suure töökaotuse, aga ülejäänud kohtumised võitis. Teises voorus seljatas ta Austria sportlase Josef Beumbergeri, kolmandas sai suure töövõidu Egiptuse maadleja Erfan Ali üle ja neljandas sai ta suure töövõidu Ungari maadleja Marton Lörinczi üle. Sellega said tal 5 kaotuspunkti täis ja ta langes välja. Viiendasse ringi pääses 5 maadlejat, aga ülejäänutest oli Sikk parim ja ta sai 6. koha. Olümpiavõitjaks tuli lõpuks Lörincz.[7]

1937Redigeeri

Sikk tuli 1937 Eesti meistriks vabamaadluse sulgkaalus.[6]

17. ja 18. märtsil toimus Tallinnas Eesti-Soome maavõistlus, mille Eesti võitis 5:2. Üks kahest kaotajast oli Sikk, kes sai kärbeskaalus suure töökaotuse Väinö Perttuselt. Kaotas ka sulgkaallane Egon Härma, võitsid Voldemar Väli, Edgar Puusepp, Voldemar Mägi, Ago Neo ja Kristjan Palusalu. B-meeskondade matši võitis samuti Eesti 4:3 ja sealgi sai kärbeskaalus Juhan Looaru suure töökaotuse Kauko Kiisselilt.[8]

1937. aasta Euroopa meistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses toimusid Pariisis. Kärbeskaalus oli Siku esimene vastane sakslane Johannes Herbert. Tasavägises kohtumises nägid kohtunikud sakslase suuremat aktiivsust ja andsid talle suure töövõidu. Teine vastane oli ungarlane Imrey, aga nüüd ei jäänud Sikul seljavõidust palju puudu ja suure töövõidu oli ta ära teeninud. Nüüd oli tal aga 4 kaotuspunkti ja edasi võis teda viia vaid seljavõit. Kolmandaks anti talle vastu Tšehhoslovakkia maadleja A. Nić. Sikk oli väga aktiivne ja üritas võtteid, sai Nići süllegi, kuid heitis siis end ise selili! Sellega ta langes välja ja sai 6. koha. Euroopa meistriks tuli Perttunen, Nić sai pronksmedali.[9]

1938Redigeeri

1938 ei osalenud Sikk Eesti meistrivõistlustel Kreeka-Rooma maadluses[10], aga tuli Eesti meistriks vabamaadluse kärbeskaalus[2]. Sikk seljatas kõik vastased, sealhulgas viimases kohtumises Martin Maiste, kes enne seda samuti kõik vastased seljatanud oli[11]. See jäi tema viimaseks, kuuendaks Eesti meistri tiitliks.

1938. aasta Euroopa meistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses toimusid 24.–27. aprillil Tallinnas Estonia teatris[12]. Kärbeskaalus osales 9 võistlejat[13]. Esimeses voorus läks Sikk kokku Läti maadleja Jānis Beinarovicsiga, keda ta seljatada ei suutnud, aga suure töövõidu sai ometi[13]. Teises voorus oli vastas Perttunen, kes pärast väga tasavägist kohtumist sai üksnes väikese töövõidu[13]. Kolmandas voorus sai Sikk suure töökaotuse Taani maadlejalt Eigil Johansenilt, mispeale mõlemad välja langesid ja Sikk sai 6. koha[13].

1939Redigeeri

25. ja 26. märtsil toimus Tallinnas taas Eesti-Soome maavõistlus. Kärbeskaalus pandi A-meeskonnas välja noor Maiste, kes sai Kauko Kiisseli vastu suure töökaotuse. Sikk esines B-meeskonnas ja sai A. Jaskari üle suure töövõidu. Neljas kergemas kaalus oli Sikk A- ja B-meeskondade peale ainus eestlane, kes võitis. Seevastu kolmes raskemas kaalus võitsid eestlased nii A- kui B-meeskonnas ning maavõistlus jäi viiki: A-meeskond kaotas 3:4, B-meeskond võitis 4:3. B-meeskonnas võitsid Voldemar Mägi, Edgar Rohtmets ja Nikolai Karklin.[14]

Selle aasta Euroopa meistrivõistlused toimusid Oslos. Sikku ei võetud koondisse ja tema asemele saadeti Maiste, kes mõlemad kohtumised kaotas.[15]

1943Redigeeri

Maailmasõja alguses mobiliseeriti paljud Eesti maadlejad, nende seas Sikk, Punaarmeesse. 1943. aasta märtsi algul alustas Moskva Kehakultuuri Keskinstituudi juures kümnekuulisi õpinguid 21-liikmeline eesti grupp. See oli mõeldud nende töötajate ettevalmistamiseks, kes pidid pärast sõja lõppu hakkama Eesti NSV-s spordielu taastama. Selles grupis oli hulk maadlejaid, nende seas Sikk.[16]

Maadlejad osalesid ka 1943. aasta Moskva lahtistel meistrivõistlustel. Pealinna meistriks tulid Johannes Kotkas ja Johannes Kaubi, teise koha sai Edgar Puusepp, neljanda koha Boriss Sülluste ja Evald Sikk.[17]

1944Redigeeri

Sikk osales 1944 NSV Liidu meistrivõistlustel maadluses sulgkaalus, aga jäi 10 osaleja seas 9. kohale.[18]

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. https://www.esbl.ee/biograafia/Evald_Sikk
  2. 2,0 2,1 2,2 Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988)". Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk. 316
  3. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 130-131
  4. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 135
  5. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 136
  6. 6,0 6,1 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 316-317
  7. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 139-140
  8. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 143-145
  9. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 146
  10. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 152
  11. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 161
  12. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 151-152
  13. 13,0 13,1 13,2 13,3 "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 153-154
  14. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 164
  15. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 165
  16. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 192
  17. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 193-194
  18. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 196

VälislingidRedigeeri