Euroopa Liidu ametlikud keeled

Euroopa Liidu ametlikud keeled on Euroopa Liidu liikmesriikide poolt liitumisel valitud keeled. Euroopa Liidu kodanikel on õigus suhelda Euroopa Liidu institutsioonidega ametlikes keeltes. Ametlikke keeli on alates 2013. aastast 24.

Keel Kus ametlikuks keeleks
(de jure või de facto, ka piirkondlikult)
EL-i ametlik
keel alates
bulgaaria keel  Bulgaaria 2007
eesti keel  Eesti 2004
hispaania keel  Hispaania 1986
hollandi keel  Belgia
 Holland
1958
horvaadi keel  Horvaatia
 Austria (Burgenland)
2013
iiri keel  Iirimaa
2007
inglise keel  Iirimaa
 Malta
1973
itaalia keel  Horvaatia (Istra maakond)
 Itaalia
 Sloveenia
1958
kreeka keel  Küpros
 Kreeka
1981
leedu keel  Leedu 2004
läti keel  Läti 2004
malta keel  Malta 2004
poola keel  Poola 2004
portugali keel  Portugal 1986
prantsuse keel  Belgia
 Prantsusmaa
 Itaalia (Valle d'Aosta)
 Luksemburg
1958
rootsi keel  Rootsi
 Soome
1995
rumeenia keel  Rumeenia 2007
saksa keel  Austria
 Belgia
 Taani (Lõuna-Jüütimaa)
 Saksamaa
 Itaalia (Lõuna-Tirool)
 Luksemburg
1958
slovaki keel  Slovakkia
 Tšehhi
2004
sloveeni keel  Sloveenia
 Austria
 Ungari (Vasi komitaat)
 Itaalia (Friuli-Venezia Giulia)
2004
soome keel  Soome 1995
taani keel  Taani
 Saksamaa (Schleswig-Holstein)
1973
tšehhi keel  Tšehhi
 Slovakkia
2004
ungari keel  Austria (Burgenland)
 Ungari
 Rumeenia
 Slovakkia
 Sloveenia (Prekmurje)
2004

Lisaks 24 ametlikule keelele on Euroopa Liidus 5 poolametlikku keelt: baski keel, galeegi keel, katalaani keel, gaeli keel ja kõmri keel. Euroopa Liidu kodanikel on nendes keeltes õigus pöörduda Euroopa Liidu institutsioonide poole ja saada vastuseid. [1][2] [3]

Viited

muuda

Välislingid

muuda