Organum
Organum (vanakreeka keeles ὄργανον organon 'instrument', 'tööriist'[1]) on Lääne-Euroopa keskaja muusikas esinev varaseim polüfoonia tüüp. See rajaneb Gregoriuse koraali meloodial, mis on põhiviis (vox principalis) ja millele on lisatud üks või mitu kaunistushäält (vox organalis)[2]. 11. sajandi muusikateoreetilistes teostes nimetatakse neid ka vox praecedens ('eelnev või olulisem hääl') ja vox subsequens ('järgnev või kohanduv hääl')[3].
Muusikaajaloo õpikutes kasutatakse sõna "organum" 10.–13. sajandil loodud mitmehäälse muusika kohta[4]. Organumiks võidakse nimetada ka ajaloolist eeskuju matkivas stiilis loodud heliteost[5].
Mõiste muuda
Sõna "organum" päritolu on ebaselge. Kreekakeelne sõna organon tähendab instrumenti ja 6.–7. sajandi kirjalikes allikais tähendab sõnapaar musica organica pillimuusikat. Võimalik, et varased organumivõtted on seotud instrumentaalmuusika praktikaga. Johannes Affligemensis kirjeldab oma 1100. aasta paiku koostatud teoses "De musica" organumi kui pillide koosmängu järeleaimamist (ilmalikku musitseerimist, kuna liturgilises muusikas pille ei kasutatud):
- Qui canendi modus vulgariter organum dicitur, eo quod vox humana apte dissonans similitudinem exprimat instrumenti quod organum vocatur[6]
- ('selle laulmisviisi kohta öeldakse organum, sest et inimhääl seeläbi sarnaneb pilliga, mille nimi on organum')
Sõna "organum" sidumine oreliga[7] on muusikateadlase T. Siitani arvamuse kohaselt väga vaieldav, sest oreli laiem levik Euroopas algas alles 14. sajandil (varased orelid olid väga primitiivsed ja võimetud keerukat laulumeloodiat saatma[8], kuigi seda pilli tunti varem – esimene bütsantsi orel kingiti Pippin Lühikese õukonda 757. aastal[9] ja esimene kirikuorel ehitati Winchesteris 10. sajandil)[3]. 11. sajandi traktaatides (näiteks "Musica enchiriadis", "Micrologus de disciplina artis musicae" jt) kasutatakse organumi sünonüümina sageli nimetust diaphonia ja selle all mõeldakse kokkukõlavat muusikat üldisemalt[10][11].
Kuigi sõna "organum" säilitas kogu oma käibeloleku aja tähenduse "polüfoonia üldiselt", kasutati seda juba alates 12. sajandist ka kitsamalt sellise polüfoonilise muusika tähenduses, kus gregooriuse koraalist laenatud meloodia kõlas pikemates ja ühetaolisemates vältustes cantus firmus'ena tenoris ning kõrgemates häältes kõlasid lühemates vältustes liikuvad kaunistatud meloodiad.
Ajalugu muuda
Muusikaajaloo käsitlustes eristatakse järgmisi organumi tüüpe:
Paralleelorganum muuda
Varaseim organumi tüüp. Alates 10. sajandist, kaunistushääl vox organalis liigub paralleelselt vox principalis'ega kvindi või kvardi võrra madalamal (puhas parafoonia), lubatud on ka mõlema hääle oktavis dubleerimine. Tegemist oli improvisatsioonilise laulmisega, üleskirjutatud muusikat on noodinäidetena vaid teoreetilistes traktaatides. Allikad: "Musica enchiriadis" 10. sajandist, sama tehnikat kirjeldab ka Guido 11. sajandil koostatud "Micrologus de disciplina artis musicae"
Vaba organum muuda
Organumi tüüp, mida leidub allikais alates 11. sajandi teisest poolest. Vabas organumis on juhthääl vox principalis jäänud alumiseks ja vox organalis ei järgi enam tema meloodiajoonist. Võrdlemisi rangelt on määratud intervallid, põhiliselt kasutatakse ikka kvinti, kvarti ja oktavi, mida peeti täielikeks konsonantsideks, aga kohati juba ka tertsi ja seksti. Sekundit ja septimit on välditud ("... quia male sonant" 'sest kõlavad halvasti'). Vox organalis pole siiski veel iseseisev meloodia, vaid ettekirjutatud vertikaalikombinatsioonide tulemus. Iseloomulik on noot-noodi-vastu tehnika. Allikad: Milano anonüümne traktaat "Ad organum faciendum", Montpellier' traktaat organumist, Johannes Affligemensise "De musica" (nendes on vaid noodinäited) ja esimene suurem kahehäälsete laulude kogu Winchesteri tropaarium aastaist 1000–1050, mille lisa sisaldab 164 kahehäälset organumi.
Melismaatiline organum muuda
Alates 11. sajandi lõpust, kui juhtivaks laulukooliks kujunes Limoges'i St. Martiali klooster Lõuna-Prantsusmaal. Sellise organumi põhitunnuseks on rikkaliku melismaatikaga kaunistatud vox organalis, samas kui vox principalis on jäänud otsekui vundamendiks (cantus firmus) ja kaotanud oma iseseisva tähtsuse, sest ta helide vältused hakkasid sõltuma ülemise hääle melismidest. Erinevalt vabast organumist on kaunistushääl saanud lendleva, elava meloodilise vokaalse karakteri. Allikad: Limoges'i käsikirjad, Codex Calixtinus 12. sajandi teisest veerandist).
12. sajandi lõpul võis organum olla juba ka kolme- või neljahäälne (Notre-Dame'i koolkond). Organume lõid Leoninus (kahehäälsed, väga liikuva ülemise häälega organumid) ja Perotinus (kolme- ja neljahäälsed organumid). Nad on ka esimesed nimepidi tuntud heliloojad.
Viited muuda
- ↑ http://www.perseus.tufts.edu/hopper/text?doc=Perseus%3Atext%3A1999.04.0057%3Aentry%3D%2374753&redirect=true
- ↑ https://www.britannica.com/art/organum
- ↑ 3,0 3,1 T. Siitan. Keskaja muusika enne 1300. Tallinn, 1989
- ↑ Helena Uleksin Varajase muusika terminoloogia, magistritöö 2006
- ↑ https://www.merriam-webster.com/dictionary/organum
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. oktoober 2018. Vaadatud 15. oktoobril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Organum. Grove Dictionary of Music and Musicians
- ↑ http://caslabs.case.edu/medren/medieval-instruments/organ-medieval/
- ↑ The Organ in Western Culture, 750–1250. Cambridge University Press, 1993. lk 140–141
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 11. oktoober 2018. Vaadatud 15. oktoobril 2018.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ https://web.archive.org/web/20181016032532/http://boethius.music.indiana.edu/tml/9th-11th/JOHMU_TEXT.html "De diaphonia, id est organo"