Vikipeedia

Enesetapumõtted

oma elu lõpetamisele mõtlemine

Enesetapumõtted ehk suitsiidimõtted on mõtteprotsess, mille käigus tekivad ideed või mõtted oma elu lõpetamisest.[1] See ei ole diagnoos, vaid mõne psüühikahäire või psühhoaktiivsete ravimite tarvitamise sümptom. Enesetapumõtted võivad ilmneda ka ilma psüühikahäireta, reaktsioonina rasketele elusündmustele.[2]

"Sappho", Ernst Stückelberg, 1897

Enesetapumõtted võivad ulatuda põgusatest mõlgutustest kuni üksikasjaliku planeerimiseni. Passiivne enesetapumõte on elutüdimusest mõtlemine või enese surnuna kujutlemine.[3][4] Aktiivsed enesetapumõtted hõlmavad enesetapuks valmistumist või selle kavandamist.[3][4]

Enamik enesetapumõtetega inimesi ei tee enesetapukatset, kuid neid mõtteid peetakse siiski ohuteguriks. 2019. aastal mõtles 12 miljonit USA täiskasvanut tõsiselt enesetapule, 3,5 miljonit kavandas enesetapukatset, 1,4 miljonit tegi enesetapukatse ja enam kui 47 500 suri enesetapu läbi.[5][6] Enesetapumõtted on levinud kõigis vanusegruppides, alates teismelistest kuni eakateni.[7][8]

Suitsiidimõtted on seotud depressiooni ja muude meeleoluhäiretega, samuti võivad paljud muud vaimsed häired, elusündmused ja perekondlikud sündmused suurendada enesetapumõtete riski. Vaimse tervise teadlased viitavad sellele, et tervishoiusüsteemid peaksid suitsidaalsete tegude ja enesetapumõtetega seotud korduvate probleemide tõttu pakkuma ravi suitsiidimõtetega inimestele sõltumata diagnoosist.[9][10] Enesetapumõtetega inimestele on palju ravivõimalusi.

Enesetapumõtete tunnused

muuda

Võimalikud tunnused:

  • räägib ja naljatab enesetapust
  • avaldab selliseid mõtteid, et oleks parem, kui teda poleks
  • räägib surmast positiivses ja lootusrikkas toonis, kirjutab surmateemalisi jutte ja luuletusi
  • käitub enda suhtes hoolimatult, satub sageli tõsiste vigastustega õnnetustesse
  • annab või viskab ära väärtuslikke esemeid
  • jätab perega ja sõpradega hüvasti tavapärasest erineval moel
  • varub relvi, ravimeid või muid enesetapuvahendeid
  • kirjutab enesetapukirju
  • teeb arusaamatuid või veidraid mõtteavaldusi[11]

Definitsioonid

muuda

RHK-11 kirjeldab enesetapumõtteid kui ideid või mõtisklusi oma elu lõpetamise võimalustest, alates mõtlemisest, et oleks parem surra, kuni põhjalike plaanide koostamiseni.[1]

DSM-5 defineerib neid kui enesevigastamise mõtteid, mille käigus kaalutakse või kavandatakse tahtlikult oma surma põhjustamise viise.[12]

Terminoloogia

muuda

Kui keegi, kellel pole varem esinenud enesetapumõtteid, kogeb järsku selget mõtet sooritada tegu, mis paratamatult tooks kaasa tema surma, nimetavad psühholoogid seda pealetükkivaks mõtteks. Selle üks ilming on kõrge koha efekt ,[13] mida nimetatakse ka sügaviku kutseks – ootamatu soov hüpata kõrgest kohast alla.[14]

Riskitegurid

muuda

Suitsiidimõtete riskitegurid võib jagada kolme kategooriasse: psühhiaatrilised häired, elusündmused ja perekondlik soodumus.

Psühhiaatrilised häired

muuda

Enesetapumõtted on paljude psüühikahäirete sümptom, aga need võivad ilmneda reaktsioonina ebasoodsatele elusündmustele ka ilma psüühikahäireta.[2]

On mitmeid psühhiaatrilisi häireid, mis näivad kaasuvat enesetapumõtetega või suurendavad märkimisväärselt enesetapumõtete tekkimise riski.[15] Näiteks esineb paljudel piirialase isiksusehäirega inimestel korduvat suitsidaalset käitumist ja enesetapumõtteid. Ühes uuringus leiti, et 73 protsenti piiripealse isiksusehäirega patsientidest on proovinud enesetappu teha, kusjuures keskmine patsient on teinud 3,4 katset.[16]

Järgmine loend sisaldab häireid, millega on enesetapumõtted tugevaimalt seoses, kuid need ei ole ainsad häired, mis võivad suurendada enesetapumõtete riski. Häired, mille puhul risk on kõige suurem, on järgmised: [17]

Ravimise kõrvaltoimed

muuda

Mõõduka kuni raske kliinilise depressiooniga patsientide sümptomite vähendamiseks kasutatakse tavaliselt antidepressante, aga mõni uuring näitab seost enesetapumõtete ja antidepressantide tarvitamise vahel:[22] need võivad mõnel patsiendil enesetapumõtete riski hoopis suurendada.[23]

Mõne ravimi (nagu selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, SSRI-d) kõrvaltoimena võivad patsiendil tekkida enesetapumõtted. Lisaks võib nende ravimite kavandatud toimel endal olla kõrvaltoimena suurenenud individuaalne risk ja suitsidaalse käitumise määr: ravimeid võtvate inimeste hulgas tunneb mõni end piisavalt halvasti, et tahab enesetappu proovida (või ihaldab enesetapu oletatavaid tagajärgi), kuid depressiooni põhjustatud sümptomid, nagu energia- ja motivatsioonipuudus, pärsivad enesetapukatset. Selle alamrühma hulgas võib leiduda n-ö ala-alarühm, kellel ravim leevendab füsioloogilisi sümptomeid (nt energiapuudus) ja sekundaarseid psühholoogilisi sümptomeid (nt motivatsioonipuudus) enne või väiksemate annuste korral, kui see leevendab nende esmaseid psühholoogilisi depressiivse meeleolu sümptomeid. Selle grupi hulgas püsib enesetapu- või selle mõjude soov ka siis, kui on kõrvaldatud peamised suitsidaalse tegevuse takistused, mistõttu enesetappude ja -katsete esinemissagedus suureneb.[24]

2003. aastal andis USA toidu- ja ravimiamet (FDA) välja rangeima hoiatuse kõigi antidepressantide (sh tritsükliliste antidepressantide [TCA] ja monoamiini oksüdaasi inhibiitorite) tootjatele,[25] kuna need on seotud enesetapumõtete ja -käitumisega.[26] Edasised uuringud ei toeta hoiatust, eriti kui ravimid väljastatakse täiskasvanutele, väites, et uuemad uuringud on ravimite ja enesetapumõtete vahelise seose asjus ebaselged.[26]

Enesetapumõtete tõenäosus võib suurem olla ärevushäiretega inimestel, kes püüavad ärevust leevendada uimastite või alkoholiga.[27]

Elusündmused

muuda

Elusündmused suurendavad tugevalt enesetapumõtete riski. Lisaks võivad elusündmused põhjustada või olla kaasuvad eelnevalt loetletud psühhiaatrilistele häiretele ja suurendada nende vahenditega enesetapumõtete ohtu. Elusündmused, millega täiskasvanud ja lapsed kokku puutuvad, võivad olla erinevad, mistõttu võib ka riski suurendavate sündmuste loetelu täiskasvanutel ja lastel erineda. Elusündmused, mis suurendavad riski kõige märkimisväärselt, on järgmised.[28]

  • Alkoholism
    • Uuringud on näidanud, et inimestel, kes joovad alkoholi mitteseltskondlikult, on suurem enesetapumõtete määr.
    • Mõnes uuringus seostatakse neid, kes kogevad enesetapumõtteid, suurema alkoholitarbimisega.[29]
    • Mõni uuring näitab, et üksinda alkoholi tarvitamine võib suurendada enesetapumõtteid ja et on ka vastupidine seos – need, kellel on rohkem enesetapumõtteid, tarbivad üksinda päevas rohkem alkoholi.[30]
  • Vähendatud sooline väljendus ja/või seksuaalsus[31]
  • Töötus[29]
  • Krooniline haigus või valu[32]
  • Pereliikmete või sõprade surm
  • Suhte lõpp või romantilise huvi tõrjumine
  • Suur elumuutus (nt välismaale kolimine)
  • Suitsetamine (korrelatsioonis depressiooni ja enesetapumõtetega)[33]
  • Sotsiaalne isolatsioon
  • Soovimatu rasedus
  • Kiusamine, sealhulgas küberkiusamine[34][35] ja töökiusamine[36]
  • Eelnevad enesetapukatsed
    • Varasem enesetapukatse on üks tugevamaid tulevaste enesetapumõtete või -katsete soosijaid.[30]
  • Sõjakogemus
    • Sõjaväelastel, kellel on PTSD, depressioon, alkoholitarbimise ja üldised ärevushäire sümptomid, on kõrgem enesetapumõtete tase.[37]
  • Kogukondlik vägivald
  • Soovimatud muutused kehakaalus[38]
    • Naised: suurenenud KMI suurendab enesetapumõtete tekkimise võimalust.
    • Mehed: KMI tugev langus suurendab enesetapumõtete tekkimise võimalust.
      • Üldiselt on rasvunud elanikkonnal suurenenud suitsiidimõtete tõenäosus võrreldes keskmise kehakaaluga inimestega.
  • Kokkupuude enesetapuga seotud piltide või sõnadega ja neile tähelepanu pööramine

Perekondlik soodumus

muuda
  • Vanemad, kellel on esinenud depressioon
    • Valenstein et al. uurisid 340 täiskasvanut, kelle vanemad olid kogenud depressiooni. Nad leidsid, et ainuüksi eelneval kuul oli seitsmel protsendil järglastest esinenud enesetapumõtteid.[39]
  • Väärkohtlemine
    • Lapsepõlves ja noorukieas füüsiline, emotsionaalne ja seksuaalne väärkohtlemine.[40]
  • Lähisuhtevägivald
  • Ebastabiilsus lapsepõlves
    • Mõnes uuringus seostatakse enesetapumõtetega inimesi perekonna lagunemisega.[29]

Suhted vanemate ja sõpradega

muuda

Ruth X. Liu uuringuga leiti märkimisväärne seos varases, keskmises ja hilises noorukieas olevate noorukite ja nende vanemate ning laste enesetapumõtete tõenäosuse vahel. Uuring hõlmas emade ja tütarde, isade ja poegade, emade ja poegade ning isade ja tütarde vaheliste suhete mõõtmist. Isade ja poegade vahelised suhted varases ja keskmises noorukieas näitavad pöördvõrdelist seost enesetapumõtetega. Lähedus isaga hilises noorukieas on enesetapumõtetega väga seotud.[41] Samuti leiti, et poisid on enesetapumõtete eest paremini kaitstud, kui nad on emaga lähedased läbi varajase ja hilise noorukiea, samas kui tüdrukuid kaitsevad paremini lähedased suhted isaga keskmises noorukieas.

Zappulla ja Pace'i 2010. aastal avaldatud artiklis leiti, et teismeliste poiste enesetapumõtteid võimendab nõrk side vanematega, kui lapsel on juba eelnevalt depressioon. Suitsiidimõtete eluaegne levimus noorukite mittekliinilistes populatsioonides on üldiselt vahemikus 60–75 protsenti, paljudel juhtudel suurendab nende raskusaste enesetapuriski.[42]

Ennetamine

muuda

Varajane avastamine ja ravi on parim viis, kuidas enesetapumõtteid ja enesetapukatseid ära hoida. Kui avastada tunnused, sümptomid või riskitegurid varakult, võib inimene enne endalt elu võtmise katset otsida ravi ja abi. Uuringus enesetapu teinud inimestest oli 91 protsendil tõenäoliselt üks või mitu vaimuhaigust, kuid ainult 35 protsenti neist isikutest olid ravil (nt vaimuhaiguse tõttu).[43] See rõhutab varajase avastamise tähtsust: kui avastatakse psüühikahäire, saab seda ravida ja kontrollida, et vältida enesetapukatseid.

Teises uuringus uuriti enesetapumõtteid ainult noorukitel. Selles uuringus leiti, et juba üheksanda klassi noorukite depressioonisümptomid ennustavad enesetapumõtteid. Enamik pikaajaliste enesetapumõtetega inimesi ei otsi professionaalset abi.

Nimetatud uuringutes tõsteti esile probleemid, miks on vaimse tervise spetsialistidel raske motiveerida inimesi ravi otsima ja jätkama. Ravile pöörduvate isikute arvu suurendamise viisid võivad hõlmata järgmist:

  • terapeutilise ravi kättesaadavuse suurendamine varases staadiumis
  • avalikkuse teadlikkuse suurendamine sellest, millal võib neile psühhiaatrilisest abist kasu olla
  • neil, kellel on rasked elutingimused, näib olevat sama suur enesetapurisk kui psüühikahäirega inimestel[43]

Austraalia teadlaste uuringu eesmärk oli määrata kindlaks teismeliste enesetapumõtete varajase avastamise viis. Selles väideti, et "suitsidaalsusega seotud riskid nõuavad viivitamatut keskendumist enesevigastuslike mõtete vähendamisele, et tagada ohutus enne haigusliku käitumise aluseks oleva etioloogiaga tegelemist". Psühholoogilise stressi skaalat, mida tuntakse kui K10, kasutati iga kuu juhuslikul valimil. 9,9 protsendist inimestest, kes teatasid psühholoogilisest stressist (kõik kategooriad), oli enesetapumõtteid 5,1 protsendil. Osalejad, kes said psühholoogilise stressi skaalal väga kõrge hinde, teatasid enesetapumõtetest 77 korda tõenäolisemalt kui madala kategooria osalejad.[44]

Soomes läbi viidud üheaastases uuringus pöördus tervishoiutöötaja, enamasti psühhiaatri poole 41 protsenti hiljem enesetapu tagajärjel surnud patsientidest. Neist vaid 22 protsenti rääkis oma viimasel külastusel enesetapukavatsusest. Enamasti toimus külastus nädal enne enesetappu, enamikul oli diagnoositud depressiivne häire.[45]

On palju keskusi, kus saab abi enesetapumõtete ja enesetapu vastu võitlemisel. Hemelrijk jt (2012) leidsid tõendeid selle kohta, et enesetapumõtetega inimeste abistamine interneti kaudu võrreldes otsesemate vormidega, näiteks telefonivestlustega, avaldab suuremat mõju. 2021. aasta uuringus leidsid Nguyen jt (2021), et võib-olla on eeldus, et enesetapumõtted on teatud tüüpi haigus, olnud takistuseks suitsiidimõtetega tegelemisel.[46] Nad kasutasid Bayesi statistilist uuringut koos mõttekäsna teooriaga,[47] et uurida protsesse, kus psüühikahäired on mänginud väga väikest rolli, ja järeldasid, et on palju juhtumeid, kus enesetapumõte kujutab endast teatud tüüpi kulude-tulude analüüsi elu/surma kaalutlusel – neid inimesi ei tohiks nimetada patsientideks.

Hindamine

muuda

Hindamisel püütakse isikut mõista, integreerides teavet mitmest allikast, näiteks kliinilised intervjuud, meditsiinilised läbivaatused ja füsioloogilised meetmed, standardiseeritud psühhomeetrilised testid ja küsimustikud, struktureeritud diagnostilised intervjuud, dokumentide läbivaatamine ja intervjuud.[48]

Intervjuud

muuda

Psühholoogid, psühhiaatrid ja teised vaimse tervise spetsialistid viivad läbi kliinilisi intervjuusid, et teha kindlaks patsiendi või kliendi probleemide olemus, sealhulgas isikul esineda võivad haigusnähud või sümptomid. Kliinilised intervjuud on struktureerimata selle poolest, et iga arst arendab küsimuste esitamiseks konkreetse lähenemisviisi, järgimata varem määratletud struktuuri. Struktureeritud (või poolstruktureeritud) intervjuudes on kindlad küsimused, nende esitamise järjekord, sondid (päringud), kui patsiendi vastus ei ole piisavalt selge või konkreetne, ning meetod sümptomite sageduse ja intensiivsuse hindamiseks.[49]

Standardiseeritud psühhomeetrilised meetmed

muuda

Ravi

muuda

Suitsiidimõtete ravi võib olla problemaatiline, sest paljusid ravimeid on seostatud patsientide enesetapumõtete suurendamise või põhjustamisega. Seetõttu kasutatakse enesetapumõtete raviks sageli alternatiivseid vahendeid. Peamised ravimeetodid hõlmavad järgmist: teraapia, haiglaravi, ambulatoorne ravi ja ravimid või muud meetodid.

Teraapia

muuda

Psühhoteraapias uuritakse inimese probleeme, mis tekitavad enesetapumõtteid, ja õpetatakse patsiendile oskusi, mis aitavad emotsioone tõhusamalt juhtida.[51]

Haiglaravi

muuda

Haiglaravi võimaldab patsiendil viibida turvalises keskkonnas järelevalve all, et vältida enesetapumõtete muutumist enesetapukatseteks. Enamikul juhtudel on inimestel vabadus valida, millist ravi nad enda jaoks sobivaks peavad. Siiski on olukordi, kus inimesed võivad haiglasse sattuda enda soovi vastaselt, näiteks siis, kui

  • isik ohustab ennast või teisi,
  • inimene ei suuda enda eest hoolitseda.

Haiglaravi võib olla ka ravivõimalus, kui isikul

  • on juurdepääs surmavatele vahenditele (nt tulirelv või ravimite varu);
  • pole sotsiaalset tuge ega inimesi, kes neid jälgiks;
  • on enesetapuplaan;
  • on psühhiaatrilise häire sümptomid (nt psühhoos, maania).

Ambulatoorne ravi

muuda

Ambulatoorne ravi võimaldab inimestel jääda oma elukohta ja saada ravi vastavalt vajadusele või regulaarselt. Kodus olemine võib mõne patsiendi elukvaliteeti parandada, sest neil on juurdepääs oma isiklikele asjadele ning võimalus vabalt liikuda. Enne ambulatoorse raviga kaasneva vabaduse andmist hindavad arstid eri tegureid, näiteks patsiendi sotsiaalse toetuse taset, impulsside kontrolli ja otsustusvõime kvaliteeti.

Pärast seda, kui patsient läbib hindamise, küsitakse sageli allkirja lepingule, mille järgi ei tohi ennast vigastada. See on leping, mille koostavad arst ja patsiendi perekond. Lepingu raames kohustub patsient end mitte kahjustama, jätkama arsti juures visiite ning võtma vajadusel ühendust arstiga. Seni pole kindel, kas sellised lepingud on tõhusad. Patsiente kontrollitakse regulaarselt, et nad järgiks lepingut ja väldiks ohtlikke tegevusi (alkoholi joomine, kihutamine ja turvavöö kinnitamata jätmine jne).

Ravimid

muuda

Ravimite määramine enesetapumõtete raviks võib olla keeruline, kuna paljud ravimid suurendavad enne tuju tõstmist patsientide energilisust. See tekitab suurema enesetapukatse riski. Kui inimesel on lisaks kaasuv psühhiaatriline häire, võib olla raske leida ravimit, mis aitaks nii psühhiaatrilise häire kui ka enesetapumõtete vastu.

Antidepressandid võivad olla tõhusad. Sageli kasutatakse TCA-de asemel SSRI-sid, kuna neil on üleannustamise korral kahju tavaliselt suurem.[52]

Antidepressandid on osutunud väga tõhusaks vahendiks enesetapumõtete ravimisel. Ühes korrelatsiooniuuringus võrreldi enesetappudest tingitud suremust teatud piirkondades SSRI antidepressantide kasutamisega. Piirkondades, kus SSRI-sid kasutati rohkem, oli enesetappudest põhjustatud surmajuhtumite arv tunduvalt väiksem.[53] Lisaks jälgiti eksperimentaalses uuringus depressiooniga patsiente ühe aasta jooksul. Selle aasta esimese kuue kuu jooksul uuriti patsientide suitsidaalset käitumist, sealhulgas enesetapumõtteid. Seejärel määrati patsientidele antidepressandid kuue kuu jooksul pärast esimest kuut vaatluskuud. Kuue ravikuu jooksul leidsid uurijad, et enesetapumõtted vähenesid 47 protsendilt patsientidest 14 protsendini.[54] Seega ilmneb praegustest uuringutest, et antidepressantidel on suitsiidimõtete vähendamisel kasulik mõju.

Kuigi uuringud pooldavad suures osas antidepressantide kasutamist enesetapumõtete raviks, väidetakse mõnel juhul antidepressante olevat enesetapumõtete põhjus. Antidepressantide kasutamise alustamisel märgivad paljud arstid, et mõnikord võivad raviga kaasneda ootamatult enesetapumõtted. Seetõttu väljastas USA toidu- ja ravimiamet (FDA) hoiatuse, et mõnikord võib antidepressantide kasutamine enesetapumõtteid põhjustada.[53] Meditsiiniliste uuringutega on leitud, et antidepressandid aitavad ravida enesetapumõtete juhtumeid ja töötavad eriti hästi psühholoogilise teraapiaga.[55] Liitium vähendab meeleoluhäiretega inimeste enesetapuriski.[56] Esialgsed tulemused näitavad, et klosapiin vähendab skisofreeniaga inimestel enesetapuriski.[57]

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 World Health Organization, ICD-11 for Mortality and Morbidity Statistics, ver. 09/2020, MB26.A Suicidal ideation
  2. ↑ 2,0 2,1 Barry, Lisa C. Passive Suicidal Ideation in Older Adults: Implications for Suicide Prevention, American Journal of Geriatric Psychiatry 27, no. 12 (December 2019): 1411 ("... growing evidence points toward a subgroup of individuals who endorse passive SI [suicidal ideation] in later life outside the context of clinical depression.")
  3. ↑ 3,0 3,1 Falcone, Tatiana; Timmons-Mitchell, Jane (18. mai 2018). "Mood Disorders and Suicide". Suicide Prevention: A Practical Guide for the Practitioner (inglise). Springer. Lk 38. ISBN 978-3-319-74391-2.
  4. ↑ 4,0 4,1 Kumar, Updesh (26. oktoober 2017). "Suicidal Ideation in Adolescents–A Transcultural Analysis". Handbook of Suicidal Behaviour (inglise). Springer. Lk 269. ISBN 978-981-10-4816-6.
  5. ↑ CDC. "Facts About Suicide". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. jaanuar 2022. Vaadatud 9. jaanuaril 2022.
  6. ↑ Substance Abuse and Mental Health Services Administration (2020). "Key substance use and mental health indicators in the United States: Results from the 2019 National Survey on Drug Use and Health". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. oktoober 2021. Vaadatud 9. jaanuaril 2022. {{cite journal}}: viitemall journal nõuab parameetrit |journal= (juhend)
  7. ↑ Uddin, R; Burton, NW; Maple, M; Khan, SR; Khan, A (2019). "Suicidal ideation, suicide planning, and suicide attempts among adolescents in 59 low-income and middle-income countries: a population-based study" (PDF). The Lancet Child & Adolescent Health. 3 (4): 223–233. DOI:10.1016/S2352-4642(18)30403-6. PMID 30878117. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 18. veebruar 2020. Vaadatud 29. novembril 2019. {{cite journal}}: parameeter |hdl-access= nõuab parameetrit |hdl= (juhend)
  8. ↑ ERR (22. september 2020). "Dementsusega vanurid päästab enesetapumõtetest arstide tähelepanu". ERR. Vaadatud 16. septembril 2023.
  9. ↑ Griffin, E.; Kavalidou, K.; Bonner, B.; O'Hagan, D.; Corcoran, P. (2020). "Risk of repetition and subsequent self-harm following presentation to hospital with suicidal ideation: A longitudinal registry study". eClinicalMedicine. 23: 100378. DOI:10.1016/j.eclinm.2020.100378. ISSN 2589-5370. PMC 7280762. PMID 32529177.
  10. ↑ Kleiman, Evan M. (2020). "Suicidal thinking as a valuable clinical endpoint". eClinicalMedicine (inglise). 23: 100399. DOI:10.1016/j.eclinm.2020.100399. ISSN 2589-5370. PMC 7298405. PMID 32566922.
  11. ↑ Alev, Mariliis (10. aprill 2015). "Enesetapumõtete tunnused". Peaasi.ee. Vaadatud 18. septembril 2023.
  12. ↑ Diagnostic and statistical manual of mental disorders (DSM-5). Arlington: American Psychiatric Publishing. 2013. Lk 830. ISBN 978-0-89042-555-8.
  13. ↑ Adam, David (2014). "How OCD creates prisoners of the mind". New Scientist. 222 (2966): 36–39. Bibcode:2014NewSc.222...36A. DOI:10.1016/s0262-4079(14)60832-0.
  14. ↑ Demont, Marc, and Of Male Friendship. "Gender Studies: Masculinity Studies."
  15. ↑ Hemelrijk, E; Van Ballegooijen, W; Donker, T; Van Straten, A; Kerkhof, A (2012). "Internet-based screening for suicidal ideation in common mental disorders". Crisis: The Journal of Crisis Intervention and Suicide Prevention. 33 (4): 215–221. DOI:10.1027/0227-5910/a000142. PMID 22713975.
  16. ↑ Soloff, PH; Kevin, GL; Thomas, MK; Kevin, MM; Mann, JJ (1. aprill 2000). "Characteristics of Suicide Attempts of Patients With Major Depressive Episode and Borderline Personality Disorder: A Comparative Study". American Journal of Psychiatry. 157 (4): 601–608. DOI:10.1176/appi.ajp.157.4.601. PMID 10739420.
  17. ↑ Harris, EC; Barraclough, B (1997). "Suicide as an outcome for mental disorders. A meta analysis". The British Journal of Psychiatry. 170 (3): 205–228. DOI:10.1192/bjp.170.3.205. PMID 9229027.
  18. ↑ "The Link Between Suicide and Autism | Psychology Today". www.psychologytoday.com (inglise). Vaadatud 18. aprillil 2022.
  19. ↑ 19,0 19,1 19,2 19,3 19,4 19,5 19,6 19,7 19,8 American Psychiatric Association (2013). Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders, Fifth Edition (DSM-5). Arlington, VA: American Psychiatric Publishing. DOI:10.1176/appi.books.9780890425596. hdl:2027.42/138395. ISBN 978-0-89042-559-6.
  20. ↑ Lemon, TI; Shah, RD (2013). "Needle exchanges – a forgotten outpost in suicide and self-harm prevention". Journal of Psychosomatic Research. 74 (6): 551–552. DOI:10.1016/j.jpsychores.2013.03.057.
  21. ↑ Lemon, TI (2013). "Suicide ideation in drug users and the role of needles exchanges and their workers". Journal Psych Med. 6 (5): 429. DOI:10.1016/j.ajp.2013.07.003. PMID 24011693.
  22. ↑ Teicher, M. H.; Glod, C. A.; Cole, J. O. (märts 1993). "Antidepressant drugs and the emergence of suicidal tendencies". Drug Safety. 8 (3): 186–212. DOI:10.2165/00002018-199308030-00002. ISSN 0114-5916. PMID 8452661.
  23. ↑ Reeves, Roy R.; Ladner, Mark E. (2010). "Antidepressant-Induced Suicidality: An Update". CNS Neuroscience & Therapeutics (inglise). 16 (4): 227–234. DOI:10.1111/j.1755-5949.2010.00160.x. ISSN 1755-5949. PMC 6493906. PMID 20553304.
  24. ↑ "The most commonly prescribed type of antidepressant". Mayo Clinic (inglise). Vaadatud 8. oktoobril 2020.
  25. ↑ Selvaraj, Vithyalakshmi; Veeravalli, Snehamala; Ramaswamy, Sriram; Balon, Richard; Yeragani, Vikram K. (2010). "Depression, suicidality and antidepressants: A coincidence?". Indian Journal of Psychiatry. 52 (1): 17–20. DOI:10.4103/0019-5545.58890. ISSN 0019-5545. PMC 2824975. PMID 20174513.
  26. ↑ 26,0 26,1 Fornaro, Michele; Anastasia, Annalisa; Valchera, Alessandro; Carano, Alessandro; Orsolini, Laura; Vellante, Federica; Rapini, Gabriella; Olivieri, Luigi; Di Natale, Serena (3. mai 2019). "The FDA "Black Box" Warning on Antidepressant Suicide Risk in Young Adults: More Harm Than Benefits?". Frontiers in Psychiatry. 10: 294. DOI:10.3389/fpsyt.2019.00294. ISSN 1664-0640. PMC 6510161. PMID 31130881.
  27. ↑ Bolton, James; Cox, Brian; Clara, Ian; Sareen, Jitender (november 2006). "Use of alcohol and drugs to self-medicate anxiety disorders in a nationally representative sample". The Journal of Nervous and Mental Disease. 194 (11): 818–825. DOI:10.1097/01.nmd.0000244481.63148.98. ISSN 0022-3018. PMID 17102705.
  28. ↑ Fergusson, DM; Woodward, LJ; Horwood, LJ (2000). "Risk factors and life processes associated with the onset of suicidal behavior during adolescence and early adulthood". Psychological Medicine. 30 (1): 23–39. DOI:10.1017/s003329179900135x. PMID 10722173.
  29. ↑ 29,0 29,1 29,2 Valenstein, H; Cronkite, RC; Moos, RH; Snipes, C; Timko, C (2012). "Suicidal ideation in adult offspring of depressed and matched control parents: Childhood and concurrent predictors". Journal of Mental Health. 21 (5): 459–468. DOI:10.3109/09638237.2012.694504. PMID 22978501.
  30. ↑ 30,0 30,1 Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Gonzalez on ilma tekstita.
  31. ↑ McDermott, Elizabeth; Hughes, Elizabeth; Rawlings, Victoria (veebruar 2018). "Norms and normalisation: understanding lesbian, gay, bisexual, transgender and queer youth, suicidality and help-seeking". Culture, Health & Sexuality. 20 (2): 156–172. DOI:10.1080/13691058.2017.1335435. ISSN 1369-1058. PMID 28641479.
  32. ↑ Smith, Michael (2004). "Suicidal ideation, plans, and attempts in chronic pain patients: factors associated with increased risk". Pain. 111 (1–2): 201–208. DOI:10.1016/j.pain.2004.06.016. PMID 15327824.
  33. ↑ Dugas, E; Low, NP; Rodriguez, D; Burrows, S; Contreras, G; Chaiton, M; O'Loughlin, J (2012). "Early Predictors of Suicidal Ideation in Young Adults". Canadian Journal of Psychiatry. 57 (7): 429–436. DOI:10.1177/070674371205700706. PMID 22762298. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |displayauthors=, kasuta parameetrit (|display-authors=) (juhend)
  34. ↑ "Cyberbullying Research Summary – Cyberbullying and Suicide" (PDF). Cyberbullying Research Center. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 4. september 2012. Vaadatud 3. juulil 2012.
  35. ↑ "The relationship between bullying, depression and suicidal thoughts/behaviour in Irish adolescents". Department of Health and Children. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. september 2014. Vaadatud 3. juulil 2012.
  36. ↑ Hogh, Annie; Gemzøe Mikkelsen, Eva; Hansen, Åse Marie (2010). "Chapter 4: Individual Consequences of Workplace Bullying/Mobbing". Einarsen, Stale; Hoel, Helge; Zapf, Dieter; Cooper, Cary (toim-d). Bullying and Harassment in the Workplace: Developments in Theory, Research, and Practice. Boca Raton, Florida: CRC Press. ISBN 9781439804896. OCLC 1087897728.
  37. ↑ Richardson, JD; St Cyr, KC; McIntyre-Smith, AM; Haslam, D; Elhai, JD; Sareen, J (2012). "Examining the association between psychiatric illness and suicidal ideation in a sample of treatment-seeking Canadian peacekeeping and combat veterans with posttraumatic stress disorder PTSD". Canadian Journal of Psychiatry. 57 (8): 496–504. DOI:10.1177/070674371205700808. PMID 22854032.
  38. ↑ Carpenter, KM; Hasin, DS; Allison, DB; Faith, MS (2000). "Relationships between obesity and DSM-IV major depressive disorder, suicidal ideation, and suicide attempts: Results from a general population study". American Journal of Public Health. 90 (2): 251–257. DOI:10.2105/ajph.90.2.251. PMC 1446144. PMID 10667187.
  39. ↑ Valenstein, Helen (2012). "Suicidal ideation in adult offspring of depressed and matched control parents: Childhood and concurrent predictors". Journal of Mental Health. 21 (5): 459–468. DOI:10.3109/09638237.2012.694504. PMID 22978501.
  40. ↑ Briere, John (1986). "Suicidal thoughts and behaviours in former sexual abuse victims". Canadian Journal of Behavioural Science. 18 (4): 413–423. DOI:10.1037/h0079962.
  41. ↑ Liu, Ruth X. (detsember 2005). "Parent-Youth Closeness and Youth's Suicidal Ideation; The Moderating Effects of Gender, Stages of Adolescence, and Race or Ethnicity". Youth & Society. 37 (2): 160–162. DOI:10.1177/0044118X04272290.
  42. ↑ Zappulla, Carla. "Relations between suicidal ideation, depression, and emotional autonomy from parents in adolescence". Journal of Child and Family Studies. Springer Science + Business Media LLC. 19 (6): 747–756. DOI:10.1007/s10826-010-9364-9. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2023. Vaadatud 10. aprillil 2012.
  43. ↑ 43,0 43,1 Cavanagh, JO; Owens, DC; Johnstone, EC (1999). "Life events in suicide and undetermined death in south-east Scotland: a case-control study using the method of psychological autopsy". Social Psychiatry and Psychiatric Epidemiology. 34 (12): 645–650. DOI:10.1007/s001270050187. PMID 10703274.
  44. ↑ Chamberlain, P; Goldney, R; Delfabbro, P; Gill, T; Dal Grande, L (2009). "Suicidal Ideation: The Clinical Utility of the K10". Crisis. 1. 30 (1): 39–42. DOI:10.1027/0227-5910.30.1.39. PMID 19261567.
  45. ↑ Halgin, Richard P.; Susan Whitbourne (2006). Abnormal psychology: clinical perspectives on psychological disorders. Boston: McGraw-Hill. Lk 267–272. ISBN 978-0-07-322872-3.
  46. ↑ Nguyen, MH; Le, TT; Nguyen, HKT; Ho, MT; Nguyen, TTH; Vuong, QH (2021). "Alice in Suicideland: Exploring the Suicidal Ideation Mechanism through the Sense of Connectedness and Help-Seeking Behaviors". Int. J. Environ. Res. Public Health. 7. 18 (7): 3681. DOI:10.3390/ijerph18073681. PMC 8037954. PMID 33916123.
  47. ↑ Vuong, QH; Napier, Nancy K. (2015). "Acculturation and global mindsponge: an emerging market perspective". International Journal of Intercultural Relations. 49: 354–367. DOI:10.1016/j.ijintrel.2015.06.003.
  48. ↑ Coaley, Keith, "Introduction: Individual Differences and Psychometrics", chap. 1 in An Introduction to Psychological Assessment and Psychometrics, 2nd ed. (London: Sage, 2014), 1–34. ISBN 978-1-4462-6714-1
  49. ↑ Rogers, Richard. Handbook of Diagnostic and Structured Interviewing. New York: Guilford, 2001.
  50. ↑ Harris, K. M.; Syu, J. J.; Lello, O. D.; Chew, Y. L. E.; Willcox, C. H.; Ho, R. H. M. (2015). "The ABC's of suicide risk assessment: Applying a tripartite approach to individual evaluations". PLOS ONE. 10 (6): 6. Bibcode:2015PLoSO..1027442H. DOI:10.1371/journal.pone.0127442. PMC 4452484. PMID 26030590.
  51. ↑ "Suicide and suicidal thoughts - Diagnosis and treatment - Mayo Clinic". Mayo Clinic. Originaali arhiivikoopia seisuga 5. juuni 2016. Vaadatud 3. juunil 2016.
  52. ↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega Gliatto1999 on ilma tekstita.
  53. ↑ 53,0 53,1 Simon, GE (2006). "How can we know whether antidepressants increase suicide risk?". American Journal of Psychiatry. 163 (11): 1861–1863. DOI:10.1176/APPI.AJP.163.11.1861. PMID 17074930.
  54. ↑ Mulder, RT; Joyce, P. R.; Frampton, C. M. A.; Luty, S. E. (2008). "Antidepressant treatment is associated with a reduction in suicidal ideation and suicide attempts". Acta Psychiatrica Scandinavica. 118 (12): 116–122. DOI:10.1111/j.1600-0447.2008.01179.x. PMID 18384467.
  55. ↑ Zisook, S; Lesser, IM; Lebowitz, B; Rush, AJ; Kallenberg, G; Wisniewski, SR; Nierenberg, AA; Fava, M; Luther, JF (2011). "Effect of antidepressant medication treatment on suicidal ideation and behavior in a randomized trial: An exploratory report from the Combining Medications to Enhance Depression Outcomes Study". Journal of Clinical Psychiatry. 72 (10): 1322–1332. DOI:10.4088/JCP.10m06724. PMID 22075098. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |displayauthors=, kasuta parameetrit (|display-authors=) (juhend)
  56. ↑ "Lithium in the prevention of suicide in mood disorders: updated systematic review and meta-analysis". BMJ. 346 (jun27 4): f3646. 27. juuni 2013. DOI:10.1136/bmj.f3646. PMID 23814104. {{cite journal}}: eiran tundmatut parameetrit |displayauthors=, kasuta parameetrit (|display-authors=) (juhend)
  57. ↑ Wagstaff, A; Perry, C (2003). "Clozapine: in prevention of suicide in patients with schizophrenia or schizoaffective disorder". CNS Drugs. 17 (4): 273–80, discussion 281–3. DOI:10.2165/00023210-200317040-00004. PMID 12665398.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Enesetapumõtted&oldid=6708337"