Vikipeedia

Bipolaarne häire

Vaimuhaigus

Bipolaarne meeleoluhäire ehk bipolaarne häire (varasem nimetus maniakaal-depressiivne psühhoos) on psüühikahäire, mille korral vahelduvad kõrgenenud meeleolu, aktiivsuse ja energiaga vahemikud (maniakaalne episood või hüpomaania) alanenud meeleolu, aktiivsuse ja energiaga (masendus).

Alanenud meeleoluga perioodid sarnanevad bipolaarse meeleoluhäire korral tavalise depressiooniga. Maania ajal on patsient ülienergiline. Sagedasti esineb mõttetulva või endale võimatute ülesannete võtmist ja nende täita üritamist. Sageli loobuvad patsiendid täielikult unest ja söömisest või magavad ja söövad palju vähem kui tavaliselt. See viib üldise kurnatuseni. Kui maaniaga kaasnevad psühhootilised sümptomid, võib patsient meelepetete või luulude ajel olla enesele ja teistele ohtlik ning vajab tingimata haiglaravi.

Sageli esineb maania asemel hüpomaania, mille korral on meeleolu võrreldes tavapärasega vaid pisut tõusnud. Eriti sellistel juhtudel on võimalik, et ümbritsevad ei suuda näiliselt suurenenud töövõimes (mis on sageli sihipäratu) probleemi näha ega häiret ära tunda.

Bipolaarne meeleoluhäire on paljude allikate väitel sügavalt aladiagnoositud haigus. Enamik patsientidest saab diagnoosi 5–7 aastat pärast masenduse diagnoosi.

Esinemine

muuda

I tüüpi bipolaarse häire levimus on üldrahvastikus ligikaudu 0,5–2,4% ja II tüüpi häire levimus 0,2–5,0%.[1] Bipolaarne häire võib avalduda lapsepõlves, teismeeas, varases või hilises täiskasvanueas – keskmiselt 21 aasta vanuselt. Enamasti avaldub häire 15–24 aasta vanuselt.

I tüüpi bipolaarset häiret esineb meestel ja naistel võrdselt; II tüüpi häiret esineb naistel sagedamini. Naistel kirjeldatakse kiiresti vahelduvate meeleoluhäireepisoodidega kulgevat (rapid cycling) häiret, hüpomaaniat ja segatüüpi episoode sagedamini kui meestel.[2]

Bipolaarse häire põhjused

muuda

Bipolaarse häire põhjused ei ole täielikult selged. Pärilikkuse uuringutest on teada, et suur roll on geneetilistel teguritel – häire päritavus on vähemalt 80%.[3]

Häire avaldumine ehk kliiniline pilt

muuda

Bipolaarne häire avaldub väga mitmekesisel moel – eri inimesed kogevad sümptomeid isemoodi ning sümptomid varieeruvad päevade, nädalate, kuude ja aastate vältel. Vähemalt pooled I tüüpi ja enamik II tüüpi bipolaarse häirega inimesed pöörduvad arsti poole esmalt depressiivse episoodi tõttu. Nad ei pruugi ise oma (hüpo)maniakaalsetest sümptomitest rääkida. Seetõttu ei pruugi arst selle kohta küsida ja bipolaarne häire võib jääda esialgu diagnoosimata ning episoodi käsitletakse kui tavalist ehk unipolaarset depressiivset episoodi.

Depressiivne faas

muuda

Depressiivse seisundi kliinilise pildi kesksel kohal on põhimeeleolu langus kurvameelsusse, kusjuures mõttekäik ja kujutluste sisu on depressiivse suunitlusega. Need on seisundi kindlad sümptomid. Ülejäänud sümptomid on haigetel erinevad ja neist juhindub häire konkreetne variant. Meeleolu muutusel on mitmeid varjundeid: mure, pessimism, tujutus, nukrus, ahastus, meeleheide. Meeleolu alanemisega kaasneb tihtipeale ka ärevus- ja pingetunne. Seda põhjendatakse sageli kui aimdust varitsevast ohust, õnnetusest või lähedastega toimuvast katastroofist. Haige tegeleb tihti süngete mälestustega oma minevikust või olevikust. Mõtted varieeruvad oma võimetusest kuni tugeva alavääristamiseni. Endas nähakse vaid vigu, mis võib viia enesesüüdistus- või patuluuluni. Depressiooni korral ei paku haigele miski lohutust ega rahuldust ning millestki ei tunta rõõmu. Armastustunne, hellus ja õrnus lähedaste inimeste vastu on kadunud. Inimeste rõõm ja naer on muutunud vastumeelseks ning neile ei osata kaasa elada. Võimetust teistega rääkida põhjendab haige emotsionaalse tuimusena – kliiniliselt valulik tunnetus. Tahteaktiivsus väheneb erineva intensiivsusega. Kerge depressiooni korral on haigel raske end kogu aeg sisemiselt tegutsema sundida. Ka talle antud ülesandeid võib haige teha osavõtmatult. Raskemal juhul väheneb teotahe niivõrd, et haige tegutseb vaid välisel initsiatiivil. Kõige intensiivsemal juhul istub või lamab haige tundide kaupa liikumatult. Talle ei mõju teiste isikute stimuleeriv kõnelus ega eeskuju. Äreva depressiooni korral on haige meeleolulangusel sisemise pinge ja ärevuse varjund. Ta on kogu aeg pingul, ootab mingit piinlikku situatsiooni, õnnetust või karistust. Tahteaktiivsus on küll vähenenud, kuid tegevustes muutusi ei märgata. Liigutused on vabad ja tempokad. Haige kaebab sisemise piina, vaeva ja halva enesetunde üle. Sage on ängistustunne ja tuim valu rinnus.

Maniakaalne faas

muuda

Maniakaalse seisundi korral on kliinilise pildi kesksel kohal meeleolu kõrgenemine. See võib olla eri intensiivsusega ning esineb püsiva enese ja maailmaga rahuloluna, rõõmsameelsusena, õnnetundena vms. Haige näeb kõike heas valguses ning temas endas on pidu ja kustumatu õnnetunne. Kujutlused ja mõtted on samuti positiivsed, optimistlikud, helged, enesekindlad, julged ning lennukad. Eneseusk ja -kindlus on ülitugevad ja tajutakse endal olevat kõikidel elualadel suuri võimeid. Maania raskema vormi korral kujuneb välja võimekus-, võimu-, rikkus- või suurusluul. Kõige sagedasem maaniatüüp on lõbus maania, mille korral lisandub põhisümptomitele mõttekäigu elavnemine ja suurem tahteaktiivsus. Haige jutt on elav ning võrdlused ja seosed värvikad. Ta räägib spontaanselt, juttu on raske katkestada ja teemad on laialivalguvad. Lobisedes seguneb oluline ebaolulisega, kõik kõrvaline tekitab uusi ideid, loogiline seos kaob. Kõrgenenud maania süvenemisel on haige lakkamatus liikumises. See võib viia pideva kaootilise rabelemiseni, mille korral ei viida alustatud tegevusi lõpuni ja alustatakse pidevalt uusi. Harvemini esineb loid maania, mille korral ilmneb ainult kõrgenenud meeleolu. Ettevõtlikkus pole suurenenud ega mõttekäik kiirenenud. Välimuselt on haige reibas, ülielavate žestidega, säravate silmade ja õhetava jumega ning tema unevajadus on vähenenud.

Segatüüpi episood

muuda

Samal ajal ehk vähemalt ühe nädala vältel esinevad (hüpo)maania ja depressiooni sümptomid sel määral, et saab diagnoosida nii (hüpo)maaniat kui ka depressiooni. Selliseid episoode kogevad naised sagedamini kui mehed ja need episoodid on seotud suurema suitsiidiriskiga.[4]

Kiirelt vahelduvad episoodid (rapid cycling)

muuda

Inimestel, kellel on aastas rohkem kui neli meeleoluhäire episoodi, diagnoositakse bipolaarse häire kiirelt vahelduvate episoodidega alatüüp. Selline alatüüp on raskemini ravitav ja seotud üleüldise kehvema prognoosiga (raskused igapäevaelus lähisuhete ja tööülesannetega hakkamasaamisega, kaasnevate haiguste kehvem ravisoostumus, suurem suitsiidirisk). Kiirelt vahelduvate episoodide tekkes või püsimises mängib rolli ka bipolaarse häire raviks kasutatavate ravimite ebaregulaarne tarvitamine.[4]

Bipolaarne spekter

muuda

Bipolaarse häire spektrisse kuuluvad bipolaarne I tüüpi häire, II tüüpi häire, tsüklotüümia ja teisiti täpsustamata bipolaarne häire.[1]

I tüüpi bipolaarne häire

muuda

Iseloomulik on vähemalt ühe maaniaepisoodi esinemine. Depressiooniepisoodi esinemine ei ole I tüüpi bipolaarse häire diagnoosiks vajalik, kuid depressiooniepisoode kogevad kõik patsiendid ning need on sagedasemad kui maaniaepisoodid.[1]

Maaniaks nimetatakse perioodi, mil meeleolu on ebanormaalselt ja püsivalt kõrgenenud, ekspansiivne või ärritunud ning mis kestab vähemalt ühe nädala (või on niivõrd kõrgenenud, et patsient vajab haiglaravi; sel juhul ei ole episoodi ajaline kestus oluline).

Kolm või enam sümptomit on väljendunud olulisel määral:

  • Ülikõrge enesehinnang või suuruskujutlus.
  • Vähenenud unevajadus (nt väljapuhanud tunne vaid kolme tunni une järel).
  • Suurenenud jutukus või sundus pidevalt rääkida.
  • Kiirenenud mõttelend või subjektiivne mõtete kiirenemise tunne.
  • Tähelepanu säilitamise raskused.
  • Suurenenud aktiivsus või psühhomotoorne rahutus.
  • Ülemäärane kalduvus nauditavatele tegevustele, millel on suur potentsiaal ebasoodsateks tagajärgedeks (nt ostlemishood, riskeeriv seksuaalkäitumine, mõtlematud investeeringud).

Klassikaliselt on maania eufooriline seisund, kuid paljud inimesed tunnevad liigset energiat hoopis ülemäärase ärrituvuse ja kärsitusena. Kriitiline mõtlemine ja otsustusvõime on häiritud. Ligikaudu 2/3 maaniaepisoodide ajal esinevad ka psühhootilised sümptomid (luulud ja hallutsinatsioonid). Maaniaepsioodi ajal ei ole inimene võimeline oma igapäevakohustusi täitma ja sageli vajab hospitaliseerimist.[4]

Bipolaarse depressiivse episoodi korral esinevad samad sümptomid, mis unipolaarse depressiooni korralgi:[5]

  • Põhisümptomid:
    • alanenud meeleolu
    • huvi ja elurõõmu kadumine
    • energia vähenemine
  • Lisasümptomid:
    • tähelepanu ja kontsentratsioonivõime alanemine
    • alanenud enesehinnang ja eneseusaldus
    • süü- ja väärtusetustunne (ka kerge vormi korral)
    • trööstitu ja pessimistlik suhtumine tulevikku
    • enesevigastamise- või enesetapumõtted või nende elluviimine
    • häiritud uni
    • söögiisu alanemine

Sagedamini esinevad nn atüüpilised sümptomid nagu liigunisus ja liigne magamine, kaalutõus, depressiivne luul.[4]

II tüüpi bipolaarne häire

muuda

Iseloomulik on hüpomaania ja masenduse esinemine. II tüüpi bipolaarse häire korral maaniaepisoode ei esine. Kui inimesel, kellel on varem esinenud hüpomaania- ja depressiooniepisoode, tekib maania, diagnoositakse tal I tüüpi bipolaarne häire.

Ka hüpomaania ajal esineb püsivalt kõrgenenud meeleolu ja energilisus, mis erineb tavapärasest mittedepressiivsest meeleolust, ent see pole nii väljendunud kui maania korral ega põhjusta häireid sotsiaalses ega tööalases toimimises. Episood kestab vähemalt neli päeva.

Hüpomaaniaepisoodi ajal esineb vähemalt kolm maaniasümptomit.[1] Psühhootilisi sümptomeid hüpomaania korral ei esine.[4] Kuna hüpomaanias inimesed võivad olla produktiivsemad kui tavapäraselt ja tunnevad end hästi, ei pöördu nad sageli hüpomaania tõttu arsti poole.[4]

Tsüklotüümia

muuda

Vähemalt kahe aasta jooksul on esinenud meeleolukõikumisi, mis ei vasta ei (hüpo)maania ega depressiivse episoodi kriteeriumidele.[1]

Rasedus ja bipolaarne häire

muuda

Rasedus ei kaitse meeleoluhäire episoodide esinemise eest, mistõttu tuleb meeleolu stabiliseerivaid ravimeid tarvitada ka raseduse ajal. Mõned bipolaarse häire ravis kasutatavad ravimid kahjustavad loodet, mistõttu tuleb rasedust planeerides konsulteerida raviarstiga (psühhiaatriga) ja vajadusel ravi muuta. Näiteks põhjustavad valproaat ja karbamasepiin närvisüsteemi arengu häireid (neuraaltoru defekte). Liitiumiga seostatakse vastsündinu lihasenõrkust (lihashüpotoonia), kilpnäärme ületalitlust ja südame arenguanomaaliat (Ebsteini anomaalia). Antipsühhootikumidest haloperidoolil ei ole leitud loodet kahjustavat toimet. Atüüpilised ehk teise põlvkonna antipsühhootikumid võivad soodustada rasedusaegse diabeedi kujunemist, mis põhjustab loote kasvuprobeeme ja rasedal diabeediga seotud tüsistusi. Lamotrigiinil ei ole leitud loodet kahjustavat toimet.[4] Sünnitusjärgses perioodis kogeb meeleoluhäire episoodi 25–40% bipolaarse häirega emadest. Kuni 30 protsendil esineb sünnitusjärgne psühhoos, millele on iseloomulikud meeleolumuutused, hallutsinatsioonid, luulud, käitumishäire. Sellist episoodi kogevad emad võivad olla endale või teistele inimestele ohtlikud ja vajada hospitaliseerimist psühhiaatriaosakonda.[4]

Bipolaarne häire eakatel

muuda

Mõnikord muutuvad meeleoluhäire episoodid eaga kergemaks. Eakatel inimestel ei erine bipolaarse häire ravi põhimõtted nooremate inimeste käsitlusest. Küll aga võib olla vajalik ravimidooside vähendamine, et vähendada kõrvaltoimete tekkeriski.[4]

Kaasnevad haigused

muuda

Paljudel bipolaarse häirega inimestel on lisaks vähemalt üks psüühikahäire, milleks on enamasti ärevushäire (40%) või sõltuvushäire (60%). Kaasnevad probleemid mõjutavad negatiivselt elukvaliteeti ja eluiga.[6] [7] Üldpopulatsiooniga võrreldes esineb bipolaarse häirega inimestel sagedamini suhkurtõbe, maksaprobleeme ja kardiovaskulaarseid haigusi.[8]

Enesetapu risk

muuda

Bipolaarse häirega inimestel on tavaelanikkonnast oluliselt suurem enesetapu risk. 25–50% bipolaarse häirega inimestest teeb elu jooksul vähemalt ühe enesetapukatse ja 11% sureb enesetapu tagajärjel.[4]

Prognoos

muuda

Bipolaarne häire on krooniline häire, mida ei saa välja ravida, kuid mida on võimalik raviga kontrolli all hoida. I tüüpi bipolaarse häirega inimestest 40–50% kogeb pärast esimest maaniaepisoodi teist episoodi kahe aasta jooksul.[2]

Kehvem kontroll meeleolumuutuste üle ehk halvem väljavaade on inimestel, kes

  • ei oma püsivat töökohta;
  • kuritarvitavad alkoholi või uimasteid;
  • kogevad meeleoluhäire episoodide ajal psühhootilisi sümptomeid;
  • kogevad maania- ja depressiooniepisoodide vahel depressiivseid sümptomeid;
  • kogevad meeleolumuutusi mustriga depressioon-maania-eutüümia (ehk normaalne meeleolu);
  • on meessoost.

Parem kontroll meeleolumuutuste üle on seda tõenäolisem, mida

  • hilisemas eas häire avaldub;
  • lühemad on maania episoodid;
  • vähem on enesetapumõtteid;
  • vähem on psühhootilisi sümptomeid;
  • vähem on kaasnevaid terviseprobleeme. [2]

Bipolaarse häire ravipõhimõtted

muuda

Ravi koosneb mitmest aspektist: medikamentoosne ravi meeleolu stabiliseeriva ravimiga (tümostabilisaatoritega), millele mõnikord depressiivse episoodi raviks lisatakse antidepressant; püsiravi meeleolu stabiliseeriva ravimiga; elustiilimuutused; patsiendi enda ning tema lähedaste õpetamine episoode ära tundma, ennetama ja episoodi ajal tegutsema.

Ägeda episoodi ravi

muuda

Äge maania või segatüüpi episood on erakorraline seisund, kuna võivad kaasneda psühhootilised sümptomid, häiritud reaalsustaju ja suur enesetapurisk.

Maania korral tuleb katkestada maaniat soodustavate ravimite, eelkõige antidepressantide kasutamine. Meeleolu stabiliseerimiseks kasutatakse liitiumi, valproaati, karbamasepiini või atüüpilisi antipsühhootikume. On leitud, et kõik nimetatud ravimid on monoteraapiana maania korral efektiivsed, kuid metaanalüüsi põhjal on kõige efektiivsem atüüpilise antipsühhootikumi ja liitiumi või valproaadi kooskasutamine. Sellisel juhul aga on kõrvaltoimete tekkerisk oluliselt suurem.[4]

Ägeda depressiooni korral kasutatakse atüüpilisi antipsühhootikume, näiteks kvetiapiini monoteraapiana või olansapiini koos antidepressandiga (nt sertraliin, fluoksetiin). Bipolaarse depressiooni ravis ei tohi kasutada antidepressanti ilma tümostabilisaatorita, kuna antidepressandid soodustavad (hüpo)maania teket. Efektiivne on ka lamotrigiin monoteraapiana. Veel kasutatakse liitiumi, valproaati kas üksinda või kombinatsioonis serotoniini-tagasihaarde inhibiitorite rühma kuuluva antidepressandiga (nt fluoksetiin) või koos bupropiooniga.[4]

Episoodide ennetamine

muuda

Meeleoluhäire episoodide ennetamises on olulisel kohal meeleolu stabiliseeriva ravimi regulaarne tarvitamine. Enamasti kasutatakse pikaajalises ravis sama ravimit, millel oli ägeda episoodi ravis hea toime, näiteks liitiumi, valproaati, atüüpilist antipsühhootikumi.

Patsiente tuleb õpetada episoodi varaseid märke ära tundma, et nad saaksid kohandada oma käitumist ja hoida sellega ära rasket episoodi. Näiteks võib inimene enne maaniaepisoodi tunda end kergemini ärrituvana (nt ei malda teiste inimeste juttu ära kuulata ega järjekorras seista). Maaniaepisoodi ärahoidmiseks saab vältida alkoholi tarvitamist, piisavalt magada, korrapäraselt süüa ja vältida lisakohustuste võtmist.

Abi võib olla sellistest psühhosotsiaalsetest ravidest nagu interpersonaalne ja sotsiaalsete rütmide ravi, perekeskne ravi, kognitiiv-käitumuslik ravi, mindfullness.[4]

Viited

muuda
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Jaanson, Peeter (2009). "Bipolaarse häire diagnostika ja ravi" (PDF). Eesti Arst. 3: 188–202. Vaadatud 2. jaanuaril 2024.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Soreff, Stephen (13. juuni 2023). "Bipolar Disorder: Practice Essentials, Background, Pathophysiology".
  3. ↑ Cardno, Alastair G.; Marshall, E. Jane; Coid, Bina; Macdonald, Alison M.; Ribchester, Tracy R.; Davies, Nadia J.; Venturi, Piero; Jones, Lisa A.; Lewis, Shôn W.; Sham, Pak C.; Gottesman, Irving I.; Farmer, Anne E.; McGuffin, Peter; Reveley, Adrianne M.; Murray, Robin M. (1. veebruar 1999). "Heritability Estimates for Psychotic Disorders: The Maudsley Twin Psychosis Series". Archives of General Psychiatry. 56 (2): 162–168. DOI:10.1001/archpsyc.56.2.162. ISSN 0003-990X.
  4. ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 4,11 4,12 Connolly, Kevin R; Thase, Michael E (2011). "The Clinical Management of Bipolar Disorder: A Review of Evidence-Based Guidelines". The Primary Care Companion for CNS Disorders. 13 (4): PCC.10r01097. DOI:10.4088/PCC.10r01097. ISSN 2155-7772. PMC 3219517. PMID 22132354.
  5. ↑ [1], RHK-10/V – Psüühika- ja käitumishäired.
  6. ↑ McElroy, Susan L.; Altshuler, Lori L.; Suppes, Trisha; Keck, Paul E.; Frye, Mark A.; Denicoff, Kirk D.; Nolen, Willem A.; Kupka, Ralph W.; Leverich, Gabriele S.; Rochussen, Jennifer R.; Rush, A. John; Post, Robert M. (märts 2001). "Axis I Psychiatric Comorbidity and Its Relationship to Historical Illness Variables in 288 Patients With Bipolar Disorder". American Journal of Psychiatry. 158 (3): 420–426. DOI:10.1176/appi.ajp.158.3.420. ISSN 0002-953X.
  7. ↑ El-Mallakh, Rif S.; Hollifield, Michael (juuni 2008). "Comorbid anxiety in bipolar disorder alters treatment and prognosis". The Psychiatric Quarterly. 79 (2): 139–150. DOI:10.1007/s11126-008-9071-5. ISSN 0033-2720. PMID 18491230.
  8. ↑ Perron, Brian E.; Howard, Matthew O.; Nienhuis, Jenna K.; Bauer, Mark S.; Woodward, Amanda Toler; Kilbourne, Amy M. (15. oktoober 2009). "Prevalence and Burden of General Medical Conditions Among Adults With Bipolar I Disorder: Results From the National Epidemiologic Survey on Alcohol and Related Conditions". The Journal of Clinical Psychiatry (inglise). 70 (10): 15367. DOI:10.4088/JCP.08m04586yel. ISSN 0160-6689.

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Bipolaarne_häire&oldid=6705533"