Carl Magnus Stuart
Carl Magnus Stuart (1650–1705) oli Rootsi sõjaväelane ja kuningas Karl XII lähikondlane, kes osales Põhjasõjas. Ta oli tuntud fortifikatsiooniekspert. Vabahärra.[1][2]
Õpingud ja esimesed kogemused fortifikatsioonis muuda
Carl Magnus Stuart sündis 1650. aasta 6. detsembril Grumsis. Tema vanemad olid David Stuart ja Beata Chesnecophera Lillieram.[2]
Nagu ka mõned teised Rootsi ohvitserid Põhjasõja ajal (Jakob von Kaulbars, Gabriel Horn), asus Stuart õppima Uppsalasse, ta astus sinna kooli 1663. aastal.[3]
1668. aastal reisis ta pootsmanina laeval Lilla Jägeren Inglismaale, kus asus kuninglikku vahtkonda piigimehena teenima. Edasi reisis ta veel Hollandisse, kust naasis Rootsi 1671. aastal. Rootsis astus ta Karl XI õukonda. Seal kohtus Stuart Erik Dahlbergiga, kes hakkas tema õpetajaks. Dahlbergi käe all õppis Stuart matemaatikat, fortifikatsiooni, arhitektuuri ja artilleeriat. Selle kõrvalt õppis ta veel topograafiat ja kaardi joonistamist. Stuart oli saavutanud hea hariduse, mis teda hilisemates ametikohtades väga aitas.[3]
1675. aastal määrati Stuart fortifikatsioonileitnandiks. Tema esimeseks tööks oli Södermanlandi ja Östergotlandi linnade reduutide ja kantside parandamine. Sama aasta novembris taotles Stuart oma parandusplaanid, mille koostamisel oli ka Dahlberg abiks olnud. Need plaanid ja joonised võeti vastu. Siiski ei tahtnud Stuart kohe tööga alustada, kuna polnud oma leitnandi-auastmega rahul. Lõpuks ülendati Stuart kapteni auastmesse ning töö algas 1676. aasta sügisel, kuigi Stuarti meeskond oli üpris väike.[3]
1676. aasta suvel asus Stuart uue projekti kallale. Ta määrati juhatama Johannisborgi (Norrköpingis) ja Vadstena lossi kindlustustöid. Nendega ta väga kaua tegeleda ei jõudnud, sest kutsuti sama aasta sügisel Stockholmi sõjakolleegiumisse õppejõuks.[3]
Karjääriredelil tõus muuda
Nüüd oli Stuarti karjäär hoo sisse saanud ning ta oli jätkuvalt fortifikatsioonialades aktiivne. 1677. aastal jätkas ta tööd reduutide rajamisega ja hakkas ka Stockholmi ümbruses kindlustuste rajamist planeerima. Stuart sai ka fortifikatsiooniosakonna inseneriks.[3]
Skane sõja ajal plaanis ta Blekinge kindlustusi, kuid 1680. aastal sai tema peamiseks projektiks kantside ja kindlustuste rajamine Karlskronasse. Selles töös oli tema ülem ja juhataja Dahlberg, siiski süüdistati Stuartit liialt üleolevas ja autoritaarses käitumises, mille eest ta sai kuningalt noomituse. Pärast seda täitis Stuart oma töökohustusi ausalt ning nimetati 1682. aasta veebruaris kindralkortermeistriks. Kuigi Stuart oli ehitusplaanide koostamises suur osaline, ei jõutud nende ehitamisega eriti kaugele.[3]
1685. aasta jaanuaris lahkus Stuart Rootsist, et Ungarisse reisida. Sel ajal käis seal türklastevastane sõda. Stuart viibis Austria keiserlike vägede juures ning jälgis ka mõne linna piiramist. Lisaks külastas ta ka Roomat. Rootsi naasis ta 1687. aasta kevadel.[3]
Samal aastal asus Stuart koos kindralleitnant Lydinghjelmiga olulise Göteborgi linna kindlustustöid juhatama. 1689. aastal naasis ta siiski Stockholmi.[3]
Stockholmis sai temast Rootsi kroonprintsi ja tulevase kuninga, seitsmeaastase Karli õpetaja. Ta õpetas talle samu asju, mida oli õppinud Dahlbergilt: fortifikatsiooni, matemaatikat, joonistamist jms. Karlil olid ka hilisemas elus Stuartiga head suhted ning ta palus talt tihti sõjalisi nõuandeid.[3]
Stuarti õpik muuda
Stuarti üheks suurimaks kontributsiooniks oli tema 1699. aastal välja antud fortifikatsiooniohvitseride edutamise õpik. Selles õpikus määras Stuart reeglid, regulatsioonid ja teadmised, mille põhjal ohvitsere sellesse ametisse võtta tuleks.[3]
Joonestamisoskus muuda
Alama auastme ohvitseridele pani Stuart kohustuslikuks oskuse plaane nii väikeselt kui ka suurelt joonestada. Kõik ohvitserid leitnandist kaptenini pidid oskama mingist perspektiivist struktuure joonestada. Alates majori auastmest pidid ohvitserid oskama juba tervet linna joonestada. Joonised pidid olema selged ja arusaadavad. Kirjad joonisel pidid selgesti loetavad olema.[3]
Linna arhitektuur muuda
Ka linna tsiviil- ja militaararhitektuuris esinevate ehitiste joonestamise oskus pidi ohvitseridel selge olema. Leitnandi auastmes ohvitserid pidid oskama joonestama barakke, arsenale ja magasine. Majori auastmes ohvitserid võisid plaanida terve linna kindlustamist.[3]
Muud oskused muuda
Stuarti arvates pidi ohvitser olema teadlik ka maastiku ja vundamendi oludest, oskama ehitusega kaasnevaid kulusid arvutada ja tundma ehitusmaterjali. Ohvitserid pidid oskama ka tööjõudu hinnata ja raporteid kirjutada. Stuart proovis raportite kirjutamist ja plaanide joonestamist normaliseerida.[3]
Stuarti õpetused olid Rootsis suure olulisusega ning kujundasid suuresti riigi 18. sajandi fortifikatsiooniteadust.[3]
Tegevus vahetult enne Põhjasõda muuda
Kuigi Stuart oli pidevalt oma projektide ja õpetamisega ametis, külastas ta 1698. aastal Holsteini, kus vaatas sealseid kindlusi üle. 1699. aastal külastas ta ka Eestimaad, Liivimaad ja Ingerimaad. Seal asus ta kindlustama Narva ja Nyeni kindlustusi. Viimase tugevdamiseks oli Stuart loonud mitmeid plaane, kuid need käiku ei läinud. Stuart oli hoopis Nyeni kindlustuste suurema laiendamise vastu ja arvas, et vaid tsitadelli tugevdamisest piisab.[3]
Tegevus Põhjasõja ajal ja surm muuda
Põhjasõja algul, 1700. aasta veebruaris tungisid Poola-Leedu väed Riia alla, Rootsile oli sõja kuulutanud ka Taani. Stuart oli sel ajal Liivimaal, kuid ta kutsuti Stockholmi. Olles varem saadud haigusest paranenud, määrati ta Skåne vägede kindralkortermeistriks. Seal juhatas ta Briti ja Hollandi admiralidega läbirääkimisi, kus arutati Kopenhaageni all maabumise võimalusi. Tema plaaniski Humlebæki maabumisoperatsiooni.[3]
Dessandi ajal oli ta noore Rootsi kuninga Karl XII kõrval. Kui viimane küsis talt, mis vihinat ta õhus kuuleb, vastas Stuart selle peale, et see on musketikuulide vihin.[4] Selles operatsioonis sai Stuart musketikuulist reide haavata. Ta viidi raviks Malmösse, kuid oli piisavalt heas seisus, et Kopenhaageni piiramist juhatada. Taani alistumisega ülendati Stuart kindralmajoriks.[3]
Pärast seda jätkas Stuart tööd Rootsis, kuid naasis siis Rootsi peavägede juurde Liivimaal. Stuart koostas Daugava jõe ületamise plaanid, mis viisid suure Rootsi võiduni.[3]
Stuart oli sealsete välivägede juhataja Wolmar Anton von Schlippenbachi sõber. Ta toetas Schlippenbachi tema tegemistes, kinnitades, et teeb seda tema saavutuste, mitte isiklike huvide pärast. Stuart kritiseeris oma kirjas Schlippenbachile ka Karli otsust oma peavägedega Poolasse minna. Tema meelest oleks sõjakäik võidud korraldada Venemaa vastu. Stuart õnnitles Schlippenbachi ka tema õnnestunud rüüsteretkede puhul Pihkvamaale.[5][6]
Pärast Daugava jõe ületamist ja Kuramaa vallutamist määrati Stuart Kuramaa kuberneriks. Selles ametis asus ta sealseid tugipunkte (nt Libau) kindlustama. Lisaks lasi ta luua ka Kuramaa kaardi, aitas kaasa kaubandusele, parandas sealsete kirikute süsteemi ja muutis legislatsiooni, et see oleks Rootsi omaga sarnasem.[3]
Stuarti projektide ja tööde hulk hakkas tema tervisele mõjuma, mille tõttu ei suutnud ta Karlile Leetu järgneda. Siiski jätkas ta oma tööd. Ta rajas Mitaus garnisonirügemendi, tegeles maa kindlustamisega ja võttis endale veel ülesandeid juurde, kui asus pärast Dahlenbergi surma 1703. aastal kindlusehituse ülema ametikohale. Ta jälgis ka sõjategevust Poolas ja suhtles tihti kuningaga, kes suhtus temasse austusega.[3]
.png)
Stuarti tervis läks veel halvemaks. 1703. aastal lubas Karl tal ennast Saksamaale kuumaveevannidega ravima minna. Vannid aitasid ta tervisele vaid natuke kaasa. Siiski plaanis ta Rootsi Saksamaa kindlusi üle vaadata ja alles siis Stockholmi naasta. Sinna Stuart jõudis, kuid Kuramaale reisida enam ei suutnud, sest tema tervis oli nii halvaks läinud. Stuarti viimaseks tööotsaks oli 8. novembril Tallinnas kindlustuste planeerimine. Nüüd halvenes tema tervis järsult. 22. novembril kirjutas ta kuningale kirja, kus määratles oma ametikoha pärija. Kirjale suutis ta vaevu oma allkirja anda.[3]
Carl Magnus Stuart suri 6. detsembril 1705.[1]
Isiklik elu muuda
Carl Magnus Stuart abiellus Margareta Funckiga. Nende abielust sündisid Ulrika Eleonora, Carl, Elisabeth ja Johan Stuart.[1]
Olulisus muuda
Carl Magnus Stuartil oli väljapaistev sõjaväeline karjäär. Ta näitas oma tegevustes üles talenti, lojaalsust ja pealehakkamist. Ta reformis Rootsi fortifikatsiooniõpetust, nii et see vastas ülejäänud Euroopa tasemele. Kuigi ta ei olnud fortifikatsioonikunsti edasi arendaja nagu Vauban või Dahlberg, oli ta sellel alal üks olulisemaid tegelasi ning aitas kaasa Rootsi võimu kindlustamisele selle kuldajal.[3]
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Stuart No. 111". Vaadatud 08.04.2023.
- ↑ 2,0 2,1 "Carl Magnus Stuart". Vaadatud 08.04.2023.
- ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 3,11 3,12 3,13 3,14 3,15 3,16 3,17 3,18 3,19 3,20 3,21 "Carl Magnus Stuart". Vaadatud 08.04.2023.
- ↑ Sitska, Jaan (1928). Ajaloo algõpetus. Lk 28.
- ↑ "Wolmar Anton von Schlippenbach". Vaadatud 08.04.2023.
- ↑ "Schlippenbach and Stuart". Vaadatud 08.04.2023.