Broom
 |
See artikkel räägib elemendist; molekulaarse broomi kohta vaata artiklit Dibroom |
| 35 |
7 18 8 2 |
| Br 79,909 |
|
| Broom |
Broom on keemiline element järjenumbriga 35.
Broom esineb kahe stabiilse isotoobina, mille massiarvud on 79 ja 81, mida leidub looduses vastavalt 50,69% ja 49,31%.
Keemilistelt omadustelt on broom halogeen. Metallidega reageerides tekitab ta bromiide.
Molekulaarne broomRedigeeri
Pikemalt artiklis Dibroom
Ta moodustab kaheaatomilisi lihtaine molekule ja on tavatingimustel pruun vedelik tihedusega 3,1 g/cm³, mis keeb temperatuuril 58 °C ja külmub temperatuuril –7 °C.
Broom on tugev oksüdeerija ning reageerib paljude liht- ja liitainetega. Seetõttu on broom nii vedeliku kui ka auruna inimkehale (nii kopsudele kui ka teistele limaskestadele ja nahale) söövitav ja ärritav.
Broomil on tugev lõhn.
AvastusluguRedigeeri
Broomi avastasid teineteisest sõltumatult Prantsusmaa keemik Antoine Jérôme Balard ja Saksamaa keemik Carl Jacob Löwig.
Balard eraldas broomi 1826. Lähteainena kasutas ta Montpellier' lähedalt soolakutelt korjatud adrut. Tema eesmärk oli adrust eraldada joodi, aga adru sisaldas pisut ka broomi. Ta põletas adru tuhaks, lisas siis vett ning destilleeris broomi küllastunud joodilahusest. Ta sai aine, mille omadused olid joodi ja kloori vahepealsed. Balard järeldas algul, et on saanud joodmonokloriidi ja püüdis seda tõestada, aga ei suutnud seda. Sellest järeldas ta, et on saanud uue elemendi. Esialgu nimetas ta selle muriidiks. Nimetus tuli ladinakeelsest sõnast muria, mis tähendas soolvett.
Löwig eraldas broomi 1825 mineraalveest, mis pärines tema kodulinna Bad Kreuznachi ühest allikast. Selle mineraalvee soolad olid klooriga küllastunud. Broomi eraldamiseks kasutas ta dietüüleetrit. Pärast eetri aurustamist jäi järele pruunikas vedelik. Seda vedelikku oma võimete näitena kasutades kandideeris ta tööle Heidelbergis Leopold Gmelini laboratooriumis. Avastuse avaldamine aga viibis ja Balard jõudis selle enne avaldada.
Prantsuse keemikud Louis Nicolas Vauquelin, Louis Jacques Thénard ja Joseph-Louis Gay-Lussac kordasid Balardi katseid ja jäid nendega rahule. Neid tulemusi esitleti Prantsuse Teaduste Akadeemia loengul ja avaldati aastaraamatus "Annales de Chimie et Physique". Aastaraamatus teatas Balard, et otsustas M. Anglada soovitusel muuta elemendi nimetuse broomiks. Teistel andmetel soovitas elemendi nimetust muuta Gay-Lussac, et rõhutada selle auru iseloomulikku lõhna.
Broomi ei toodetud suures koguses enne 1860. aastat.
Broomi esimene äriline kasutus, kui välja jätta mõned meditsiinilised rakendused, oli dagerrotüüpias. 1840 avastati, et broomil on mõningaid eeliseid varem kasutatud joodiauruga võrreldes, kui on tarvis moodustada valgustundlikku hõbehalogeniidikihti.
Kaaliumbromiidi ja naatriumbromiidi kasutati 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses antikonvulsantide ja rahustitena, kuni nende asemel võeti kasutusele 2,2,2-trikloroetaan-1,1-diool ja barbituraadid.
Vaata kaRedigeeri
 |
Vikisõnastiku artikkel: broom |