Ava peamenüü

Avioonika on üldnimetus lennukites, helikopterites, kosmoseaparaatides ja satelliitides kasutatava elektroonika kohta. Avioonika hulka kuuluvad nii põhilised navigatsiooni-, kommunikatsiooni- ja juhtimissüsteemid kui ka õhusõiduki ülesandele vastavad lisaseadmed, näiteks tulejuhtimissüsteemid või taktikalise analüüsi seadmed.

Lennuki Cessna 501 radar ja muu avioonika
F-105, koos eraldi välja tõstetud avioonikaseadmetega

Sisukord

AjaluguRedigeeri

Avioonika on ühend sõnadest aviatsioon (lennundus) ja elektroonika. Selle ühendi pakkus välja ajakirjanik Philip J. Klass.[1]

Suur osa tänapäevasest avioonikast sai alguse või eluõiguse Teise maailmasõja ajal, näiteks leiutati tollal radar, levis autopiloodi kasutamine ja leiutati esimesed lennuinfosalvestid. Avioonika kasutuselevõtt ühtis reaktiivlennukite levikuga, kuna aina suuremate kiiruste ja jõudude juures ei toiminud mehaanilised süsteemid enam rahuldavalt. Lisaks sellele tõusis lennunduse osakaal transpordis väga kiiresti ning aina kitsamaks muutuv õhuruum nõudis täpsemate ja kiiremate süsteemide kasutuselevõttu, vältimaks avariisid ja tõstes lennureisijate mugavust ja ohutust.

Tänapäevastes lennukites moodustab avioonika väga suure osa hinnast, F-15E ja F-14 puhul näiteks ligi 80%. Suuremas osas tänapäevastest helikopteritest on hinnasuhe 60/40 avioonika kasuks.

ÜldavioonikaRedigeeri

RadarRedigeeri

Radar (RADAR, lühend ingliskeelsetest sõnadest RAdio Detection And Ranging) on raadiolainetel töötav seade, mille abil on võimalik tuvastada objektide asukohta, liikumissuunda, kiirust ja kõrgust. Lennuaparaatides on radarit kasutatud Teisest maailmasõjast alates. Radari kasutamine annab meeskonnale infot ümbritseva õhuruumi, aga ka maapinnal asuvate objektide kohta ilma kokpitist välja vaatamata. Sõjalennukitel kasutatakse radarit tihti madallendudel navigeerimiseks, tsiviillennukitel on radarisüsteemid kasutusel ilmaolude jälgimiseks ja õhuruumi turvalisuse tagamiseks.

IlmaradaridRedigeeri

Ilmaradarid on spetsiaalsed radarid, mis aitavad lennuki ümber olevaid ohtlikke ilmastikunähtusi avastada. Selliste radarite abil tuvastatakse sademeid, saju tugevust ja tormimassiivide liikumissuundi. Saju intensiivsuse järgi on võimalik ennustada piirkonnas olevaid olusid, mis annab pilootidele võimaluse äikesetormidest ja tugevast rahest mööda põigata. Praegustes kommertslennukites on levinuimaks ilmaradariks Arinc 708. Seoses lennusüsteemide digitaliseerimise ja integreerimisega on kasutusele tulnud satelliitsidel põhinevad süsteemid (NEXRAD), mille abil näevad piloodid ka teiste samas regioonis olevate õhusõidukite ilmaradari väljundit, mis lihtsustab navigeerimist ja ohtude vältimist.[2]

KommunikatsioonRedigeeri

Kommunikatsiooniseadmed õhusõidukites jaotuvad kaheks: sisekommunikatsioon ehk pardaside meeskonna vahel ning väliskommunikatsioon meeskonna ja teiste lennumasinate või maapealsete sidepunktidega.
Lennuseadmete siseselt kasutatakse tihti nö sisetelefonsüsteemi (interkom) ning teadustamissüsteeme.
Välissuhtlus toimub tänapäeval enamasti VHF-sagedustel vahemikus 118,000 MHz – 136,975 MHz. Euroopas on kanalite sagedusvahed 8,33 kHz, mujal maailmas 25 kHz. Tavaraadiosides levinud FM-modulatsiooni asemel kasutatakse lennunduses amplituudmodulatsiooni (AM). Raadioseadmed on seadistatud enamasti simplekssideks (kahepoolne side, mille puhul teadete edastamine ja vastuvõtmine toimub kummaski suunas kordamööda).
Pikemate lendude puhul kasutatakse ka suurema leviga HF-sagedusi ja satelliitsidet.

NavigatsioonRedigeeri

Tänapäeval kasutatakse lennunduses täpseks navigeerimiseks raadionavigatsiooniseadmeid, mis on kas satelliitsüsteemid (GPS, WAAS) või sõltuvad maapealsetest juhtimisjaamadest (VOR, LORAN). Navigatsiooniseadmete juhtimisel toimib ka tänapäevane autopiloot, mis saab andmed otse navigatsioonisüsteemilt ja võrdleb neid pidevalt programmeeritud lennutrajektooriga. Navigatsioonisüsteem koos radariga võimaldab piloodil lennuki asukohta ja lennusuunda määrata ka väga rasketes ilmaoludes, kus visuaalne vaatlus ei ole võimalik.

JuhtimissüsteemidRedigeeri

Niinimetatud klaaskokpit on kokpit, kus elektromehaanilisi ja analoognäidikuid asendavad CRT- või uuemad LCD-ekraanid, millel kuvatakse piloodile hetkel vajalikud näidikud elektroonilisel kujul. Klaaskokpitis on andmete hoomamine kergem, kuna piloodil on võimalus sisse lülitada ainult need näidikud, mida tal konkreetse lennuetapi ajal vaja on. Kuvarid võimaldavad kogu kokpitti muuta ka kompaktsemaks ja kergemaks.[3]
Lisaks muudatustele kokpitis on muudetud ka lendavate aluste juhtimisseadmeid. Varem kasutusel olnud mehaanilisi ja hüdromehaanilisi süsteeme on täiustatud elektrooniliste juhtimissüsteemidega (Fly-by-Wire), mida on omakorda täiustatud digitaalsete seadmete kasutuselevõtuga, mis omakorda lubab suure osa lennuki juhtimisest automatiseerida. Elektroonilised süsteemid on märgatavalt kergemad ja töökindlamad kui varasemad ainult mehaanilised seadmed, samuti lubab kergus ja suhteline odavus süsteeme ka dubleerida, et suurendada tõrkekindlust ja seega lennuohutust.[4]

AutopilootRedigeeri

Üks varasemaid avioonikaseadmeid on autopiloot, mille leiutas 1912. aastal Sperry Corp. See võimaldas lendu sirgjoonel, etteantud kursil ja muutumatul kõrgusel. Varasemad autopiloodid kasutasid lennuki asendi hoidmiseks pneumaatiliselt või elektromehaaniliselt käivitatavaid güroskoope, mille stabiliseerimisasend kanti tüüridele üle hüdromehaaniliselt. Nüüdisaegsed autopiloodid on enamasti elektroonilised ning vastavalt keerukuse astmele jaotuvad kolmeks:

  • Üheteljelised autopiloodid, mis võimaldavad ainult lennuaparaadi stabiliseerimist.
  • Kaheteljelised autopiloodid, mis tegelevad lennuaegse navigatsiooniga.
  • Kolmeteljelised autopiloodid, mis võimaldavad automatiseerida kõike peale lennurajal ruleerimise.
 
Hawker Siddeley Tridenti pneumo/elektriliste näidikutega kokpit 1970. aastatest
 
Airbus A380 klaaskokpit, kus elektromehaanilisi näidikuid asendavad LCD-ekraanid

Mustad kastidRedigeeri

"Mustad kastid" ehk lennusalvestid on nüüdisaegsetes kommertslennukites kohustuslikud. Erinevates riikides on kohustusliku lennusalvestiga lennukite miinimumsuurused erinevad, kuid pea kõik seadmed vastavad EUROCAE ED-112 standardile.
Lennusalvestid koosnevad enamasti kahest osast, mis võivad olla eraldi korpustes või ühes kestas koos. Esimene osa on lennuandmete salvesti (FDR – Flight Data Recorder), mis salvestab erinevatelt avioonikaseadmetelt tuleva info. Teine nõutav osa on kokpiti helisalvesti (CVR – Cockpit Voice Recorder) mis salvestab pilootide vestluse, seadmete alarmsignaalid, mootori- ja välismüra ning raadioside.

Esimesed katsetused lennusalvestitega tehti Teise maailmasõja ajal, kuid esimese kommerts-lennusalvesti leiutas David Warren 1953. aastal Austraalias. See seade sisaldas nii lennuandmete kui ka kokpitiheli salvestit ja kasutas salvestusmeediumina magnettraati. Hilisemad lennusalvestid kasutasid magnetlinti (nagu helikassettides), kuid see osutus vähevastupidavaks ning on tänapäeval asendatud mälutehnoloogial töötavate seadmetega, mis on väga vastupidavad vibratsiooni, niiskuse, g-jõudude ja temperatuuri suhtes.

Nimetus "must kast" on eksitav ja lennunduses seda ei kasutata. Lennusalvestid on standardi järgi erkoranžid ning nende külgedele on inglise ja prantsuse keeles kirjutatud tekst "Lennusalvesti. Mitte avada!". EUROCAE ED-112 nõuab lennusalvestitel ka veealuse lokaatormajaka olemasolu, mis hakkab avarii korral automaatselt ultrahelisignaali saatma. See võimaldab lennusalvestit märgatavalt kergemini sonari abil leida.

 
Eraldi kestades kokpiti helisalvesti (vasakul) ja lennuandmete salvesti. Mõlema küljes olev hõbedane silinder on veealune lokaatormajakas
 
Ühes kestas olev lennusalvesti

Ülesandepõhine avioonikaRedigeeri

MilitaarsideRedigeeri

Lisaks tavalisele lennunduses kasutatavale VHF-raadiosidele on sõjalennukid enamasti varustatud ka UHF-raadiotega, satelliitsidesüsteemidega ning kiiret üles- ja allalaadimist võimaldavate andmesideprotokollidega. Need võimaldavad maapealsetel toetusüksustel pilootidele teavet edastada ning samuti saada lendavalt aluselt vajalikku taktikalist luureinfot. Samuti toetavad militaarlennunduses kasutatavad sideseadmed tugevaid krüpteerimisalgoritme, mis tsiviillennunduses pole vajalikud.

SonarRedigeeri

Järelveetavad sonarid ja sonopoid (sonarit sisaldavad poid) on merelennunduses kasutusel olnud Teisest maailmasõjast alates, kus neid kasutati allveelaevade vastases võitluses. Tänapäeval on need jätkuvalt allveetõrjehelikopterite ja merepatrulllennukite põhivarustuses, kuid sonopoisid kasutatakse ka merepäästekopteritel ja -lennukitel. Mitut sonopoid kasutades on navigatsiooniarvutil võimalik trianguleerida laevavrakkide asukohti, mis võimaldab täpsemat navigeerimist päästeoperatsioonidel.

Spetsialiseeritud radaridRedigeeri

Lisaks tavapärastele õhuruumiradaritele ja ilmaradaritele kasutavad eriotstarbelised lennuvahendid ka taktikalisi maapinnaradareid, millega on võimalik tuvastada õhutõrjesüsteeme ja vaenulike üksuste asukohti, aga ka näiteks suuri muutuseid maastiku reljeefis, mis võivad kaasneda maavärinatega. Spetsialiseeritud allveetõrjelennukid ja -kopterid kasutavad pinnalähedaste allveelaevade leidmiseks allveetõrjeradareid. Varase eelhoiatuse lennumasinad kannavad ka suuremaid ja pikema otsiulatusega eelhoiatusradareid, mille abil suunatakse maavägede või teiste lennukite tegevust.

 
USA Õhuväe E-3 Sentry varase eelhoiatuse ja juhtimise lennuk. Spetsiaalne varase eelhoiatuse radar asub kere kohal taldrikukujulises kestas

Elektronoptilised seadmedRedigeeri

Lennunduses on kasutusel peamiselt kahte liiki elektronoptilised seadmed:

  1. õhusõiduki juhtimist abistavad seadmed
  2. taktikalised seadmed

Õhusõiduki juhtimist abistavad elektronoptilised seadmedRedigeeri

Põhiline elektronoptiline seade, mida lennumasinate piloteerimisel kasutatakse on HUD (Heads-Up Display). HUD-seade võimaldab piloodil lennukit juhtida nii, et ta ei pea suunama pilku alla näidikute armaruurlauale, vaid saab vaadata otse ja samaaegselt kuvatakse talle läbipaistvale HUD-ekraanile põhilised lennuandmed – teave kiiruse ja liikumissuuna jms kohta. Sõjalennukitel ja -kopteritel kuvatakse HUD-ekraanile ka andmed relvastuse kohta ja sihik. Lisaks sõjalennundusele kasutatakse HUD-seadmeid ka muudes head vaatevälja ja kiiret otsustamist nõudvates lennumasinates, näiteks päästekopterites, vigurlennukites jne.

 
C-130J kaaspiloodi HUD vaade

Taktikalised elektronoptilised seadmedRedigeeri

Pilootidele taktikalise eelise andmiseks kasutatakse FLIR (Forward-Looking InfraRed) ja PIDS (Passive Infrared DeviceS) seadmeid. Infrapunaseadmeid kasutatakse nii vaenulike vägede liikumise jälgimiseks ja rakettide sihtimiseks kui ka SAR (Search-And-Rescue) operatsioonidel kadunud inimeste otsimisel. Infrapunase sagedusvahemiku seadmete kasutamise eelis on see, et kuna enamik objekte kiirgavad ka soojust, mida inimsilm tavaliselt ei erista, siis infrapuna sagedusvahemikus on näha ka objekte, mis muidu jääksid märkamatuks. Suur osa tänapäeva sõjalistel lennuvahenditel kasutatavaid rakette on varustatud infrapunasensoritega, mis võimaldab väja tulistatud raketil n-ö lukustuda sihtmärgi soojusjäljel.

Elektroonilised toetusmeetmedRedigeeri

Elektroonilisi toetusmeetmeid kasutatakse sõjaväe lennumasinate turvalisuse suurendamiseks lahingolukorras. Sellesse kategooriasse kuuluvad väga erinevad seadmed, näiteks raadiosegajad, elektroonilised soojustundlikud raketiavastamis-seadmed, mis tuvastavad n-ö raketilukustust.

Lennuseadmete sidevõrgudRedigeeri

Suurem osa sõjaväelennukitest, aga ka suured reisilennukid ja kallimad eralennukid on siseseadmetega, omavahel, maapealsete toetussüsteemidega ja satelliitidipõhiste toetusseadmetega võrku ühendatud. Lennunduses kasutatakse mitut võrguprotokolli, millest tuntumad on:

  • Aircraft Data Network (ADN) – kommertslennunduses kasutatav Etherneti derivaat
  • Avionics Full-Duplex Switched Ethernet (AFDX): ARINC 664 (ADN) – eriversioon kommertslennunduses kasutamiseks
  • ARINC 429 – üldotstarbeline keskmise kiirusega andmesidevõrk era- ja kommertslennunduses kasutamiseks
  • ARINC 664 – üks ADN-standardeid
  • ARINC 629 – kommertslennunduses kasutatav ADN
  • ARINC 708 – ilmaradarite ja nende omavahelise suhtluse standard
  • ARINC 717 – lennuandmete salvesti sidestandard
  • IEEE 1394b – laua- ja sülearvutites tuntud Firewire-standard, mida kasutatakse USA sõjalennukites
  • MIL-STD-1553 – sõjaväelennukite sidestandard (jadavärat)
  • MIL-STD-1760 – sõjaväelennukite sidestandard
  • TTP – Time-Triggered Protocol – Boeing 787 Dreamlineri, Airbus A380 ja teiste lennukite puhul kasutatav modulaarse avioonika võrgustandard
  • TTEthernet – Time-Triggered Ethernet – NASA Orioni kosmoseaparaadis kasutatav võrgustandard

Päästekopterite ja -lennukite avioonikaRedigeeri

Päästetööde lihtsustamiseks on paljudes päästelennukites ja -kopterites kasutusel samasugused seadmed nagu sõjalennunduses. Levinud on infrapunaseadmed, helgiheitjad (ka automatiseeritud) ja erilised autopiloodid, mis peavad lennuvahendit õhus stabiilsena hoidma ka väga rasketes oludes. Suurt osa päästelennunduses kasutatavast avioonikast, eriti sensoritest, peeti alles hiljuti ainult sõjalennunduse pärusmaaks.

Avioonika tarkvaraRedigeeri

Avioonika tarkvara on tarkvarakomplekt, mida kasutatakse digitaalsetes avioonikakomponentides või ka täisdigitaalsetes ja modulaarsetes avioonikakomplektides. See tarkvara on siiani olnud igale avioonikapaketile eraldi toodetud. Viimase kahe kümnendi jooksul on hakatud tootma ka modulaarseid avioonikapakette, mis sobivad erinevatesse lennukitesse. Sellise süsteemi puhul on uue lennuki ehitamisel vaja läbi viia vaid kalibreerimis- ja testifaas, mis vähendab töömahtu ja seega ka hinda.
Avioonikatarkvara on üks enim testitud tarkvaraliike, kuna tarkvara tõrgeteta tööst sõltub paljude inimeste elu ning väga kallite lennukite ja kopterite töökorras olek.

Vaata kaRedigeeri

ViitedRedigeeri

  1. McGough, Michael (26. august 2005). "In Memoriam: Philip J. Klass: A UFO (Ufologist Friend’s Obituary)". Skeptic. Vaadatud 26.04.2012. 
  2. Ramsey, James (1. august 2000). "Broadening Weather Radar's Scope". Aviation Today. Vaadatud 25. jaanuar 2012. 
  3. Avionics: Development and Implementation by Cary R. Spitzer (Hardcover – Dec 15, 2006)
  4. By Jeffrey L. Rodengen. ISBN 0-945903-25-1. Published by Write Stuff Syndicate, Inc. in 1995. "The Legend of Honeywell."

VälislingidRedigeeri