Vikipeedia

Aseri tsemendivabrik

Aseri tsemendivabrik oli vabrik Virumaal Aseris, mis tootis eeskätt tsementi.

Aseri tsemendivabrik muuda

Vabriku asutas 1899 Aseri ja Koogu mõisa omanik, maanõunik parun Hermann Otto von Schilling[1] (1839–1902). 1902 andis vabrik esimese toodangu.[2]

 

Aseri mõisa maale, Meriküla oja kaldapealsele püstitati vabrikuhooned, elamud ja jõujaam, seati sisse veevarustus, rajati paekivikarjäär ja Kambriumi sinisavi savivõtukoht ning Sonda–Aseri raudteelõik Sonda raudteejaamani. Raudteeharu põhiroll oli tsemenditehase toodangu väljavedu suurele Tallinna–Narva raudteele, et kaup edasi viia.[3]

Aseri töölisasula muuda

Asutati Aseri tsemendivabriku algkool. 1905.–1922. aastani pidas Aseri tsemendivabrik kahe õpetajaga kooli omal kulul üleval. Kalvi valla Aseri tsemendivabriku töölistele ehitati Aseri paekalda paljandi servale Tsemendi tänava äärele, ühiskondlikud hooned ja vabriku ametnike ning juhtkonna hooned ehitati lõuna poole, loodud Aseri pargi taha Pargi tänava äärde. Paisuga tõkestatud Meriküla oja moodustas paisjärve. 1905. aastaks oli asulasse ehitatud 16 tööliselamut, sh kolm mahukat 32 korteriga kahekorruselist elamut, kolm 16 korteriga kahekorruselist elamut ja neli kahekorruselist elamut. Pargi tänaval asus kirik, koolimaja, haigla-polikliinik, 3 tehase juhtkonna elamut ja hotell-võõrastemaja, Kordoni tänava ja Pargi tänava ristmikul.

 
 

Aseri tsemendivabriku toodang "Asserian cement" kaubamärgi all saavutas rahvusvahelise tunnistuse oma kõrge kvaliteedi eest ja oli enne Esimest maailmasõda suure nõudlusega, kuna suurriigid teostasid suuri sõjalisi militaarkaitseehitiste rajamist, milles kasutati ohtralt tsementi. Aastatel 1910–1913 viidi läbi tehase moderniseerimine. Enne Esimest maailmasõda saavutas tehas oma kõrgpunkti, tootes ligi 300 000 tuhat tonni tsementi aastas ning tehases töötas 900 töölist[4]. Põletusahjude juures asetsesid 10 punastest tellistest laotud, kuni 65 meetrist korstent.

 
 
 
 
 
 

1917. aasta revolutsiooniga muutus Aseri tsemenditehase seesmine elu põhjalikult. Võim võeti revolutsioonilisel teel oma kätte, asutati ajutine revolutsiooniline komitee, ajutine revolutsiooniline kohus ja valiti miilits ning toitlusamet. Meistritelt konfiskeeriti sõjariistad, Tallinnast jõudis kohale sõjariistade saadetis, 25 püssi ja seati sisse rahvamiilits[5].

1917. aasta aprillis moodustati vabrikus VSDTP organisatsioon, mille esindajateks valiti Anton Lillakas ja 1917. aastal moodustati Aseris, Aseri vabriku punakaardi salk. Aseri bolševik, tsemendivabriku elektrik ja Virumaa Punakaardi ülem Leopold Linder oli 1917. aastal Virumaa Virumaa Töörahva Nõukogu TK Administratiivosakonda juht[6]. Peale taganemist Jamburgi, aprillis 1918 liitusid Aseri ja Kunda punakaardisalgad Rakvere partisanisalgaks. Ühinenud Rakvere partisanisalga juhtimiseks loodi viieliikmeline komitee, kuhu kuulusid Aseri töölised Anton Lillakas ja August Tedlo, raudteemehhaanik Karl Lillepea, lipnik Georgi Andrejev ning Jõhvi jaoskonna miilitsaülem Richard Majak. Jamburgis liitus Rakvere partisanisalgaga ka Anton Lillakase noorem vend August Lillakas, salga komandöri abina[7].

Aseri tellisetehas muuda

Eesti iseseisvumine ning Venemaa turu kadumine mõjutas otsustavalt vabriku saatust. Vabrik lõpetas tegevuse 1927. aastal. Vältimaks konkurentsi, maksis Kunda tsemenditehas Aseri tsemendivabriku omanikele mittetöötamise eest, töölistele anti tasuta korter ja maa. Kunda tsemenditehas ostis Aseri vabriku 1934. aastal, vabriku hooned lammutati. 1922 loodi vabriku baasil O/Ü Telliskivitehas "Saue", 1927. aastal valmis Aseri tellisetehas, hiljem lisandus toodangusse põllutorude ja katusekivide tootmine. 1936. aastal loodi Riiklik A/S "Riiklikud Tellisetehased".[8], telliskivitehas "Saue" hoonetes Aseri sadama lähedusse. 1939. aastal alustas Aseri tehas lisaks välismaal juba kindla turu soetanud kärgtelliskivile valmistama uut telliskivi liiki, uus telliskivi on eriline laekivi, mille peamiseks paremuseks raudbetooniga võrreldes oli, et uus laekivi ei vajanud nii tugevaid terastugesid kui betoon, mille tõttu kivi oli odavam. Peale selle oli uus laekivi soojuse- ja helikindel. Kavandati ka Aseri sadama arendamist, mille lõpulejõudmisel pidid kaduma rasked ja kulukad ümberlaadimised, sest selle ajani ei pääsenud ükski laev otse sadamasse, vaid pidi lasti peale võtma eemal merel, kuhu telliskivid veetakse mootorpaatidega ja praamidega[9].

1940. aastate alguses tehas natsionaliseeriti ja ehitati lõpuni nõukogude võimu poolt, rajati uus ringahi ja kuivatiplokk, lisaks raudteeharu materjalide transpordiks. Vabriku väljaehitamiseks kasutati ajavahemikus 1946–1953 vange. Tänapäeval Aseris kõrguvad tellisetehase korstnad on ehitatud 1947. aastal. Algsed Aseri tsemendivabriku korstnad lammutati 1939. aastal. Tänapäevani on säilinud vangide ehitatud Tsemendi tänava ääres Aseri tellisetehase veetorn[10], ringahjude korsten, vangide saun ja paekividest laotud ellipsikujulise võlvlaega Aseri raudteesild. Aseri tellisetehase tegevus taastati 1947. aastaks. 1960-1970 aastatel uuendati tehast, laiendati tellisetehase tootmist ja ehitati uued mahukad tootmishooned. 1965. aastal rajati vana tsemenditehase kohale, uus drenaažitorude tsehh. Alles jäid vaid, tänapäevaks kultuurimälestiseks tunnistatud endisaegsed vabrikuhooned - pöördahjude hoone[11] (59° 27′ 14″ N, 26° 51′ 45″ E) ja silohoone[8] (59° 27′ 14″ N, 26° 51′ 41″ E), Aseri tsemendivabriku korsten[12] (59° 27′ 19″ N, 26° 51′ 52″ E) varemed.

1993. aastal andis Vabariigi Valitsus loa moodustada rahvusvahelise firma AS Aseri Tellis, kus osanikeks olid Rudus Oy (69%) ja RAS Aseri Tehas (31%).

2006. aastal avas Wienerberger AG 3 Aseris uue tellisetehase. Austrias paiknev Wienerberger AG investeeris Aseris avatud uude tehasesse veerand miljardit krooni. Tehase käivitamisega lisandus 30 töökohta. Tööle jäi ka vana tellisetehas, kus toodeti umbes 18 miljonit tellist aastas. Uues tehases hakkas Wienerberger Eesti AS valmistama kõrgekvaliteedilist fassaaditellist. Vanas tehases jätkus nii fassaaditelliste kui eritelliste ja käsitsi vormitud telliste tootmine[13].

Alates 31. augustist 2023 peatatakse töö Aseri tellisetehase põhiliinil, kuna pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse on kadunud Venemaa turg ning ettevõte pole suutnud leida piisavalt alternatiivseid turge, et tootmist samas mahus jätkata.[14]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Eesti Entsüklopeedia. 1. köide: A–Chamdi. Tartu: Loodus, 1932, lk 594.
  2. ↑ https://web.archive.org/web/20160924064329/http://www.aserivv.ee/ajalugu (vaadatud 23.09.2016)
  3. ↑ "Ajalugu – Aseri Vald". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 15. augustil 2020.
  4. ↑ Aseri endise tsemendivabriku hooned ja rajatised, https://register.muinas.ee/
  5. ↑ Eesti rahvas võitluses nõukogude võimu eest, Postimees (1886-1944), nr. 259, 4 november 1945
  6. ↑ Teineteisest saja meetri kaugusel valitsesid konkureerivad võimud, Virumaa Teataja, nr. 229, 23 november 2017
  7. ↑ 50 aastat tagasi, "Punane Täht", 17.10.1968
  8. ↑ 8,0 8,1 Aseri tsemendivabriku silohoone kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 23.09.2016)
  9. ↑ Aseri hakkas tootma uut kiviliiki, Postimees (1886-1944), nr. 185, 14 juuli 1939
  10. ↑ ASERI TELLISETEHASE VEETORNI EKSPERTHINNANG, Eesti XX sajandi (1870-1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs, Tallinn 2012
  11. ↑ Aseri tsemendivabriku pöördahjude hoone kultuurimälestiste riiklikus registris
  12. ↑ Aseri tsemendivabriku korsten kultuurimälestiste riiklikus registris
  13. ↑ WIENERBERGER AVAS ASERIS UUE TEHASE, Aseri Valla Leht, nr. 8, 1 detsember 2006
  14. ↑ "Aseri tellisetehase põhiliin jääb seisma, ettevõte koondab" ERR, 1. juuni 2023

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aseri_tsemendivabrik&oldid=6619626"