„Mõiste kooperativism märgib sotsiaalset korda, mis tekib vabade inimeste vabatahtlikust koostööst, mis on tõsi küll tingitud toimetuleku vajadusest metsikus elukeskkonnas. Kuna ühiskonnakorraldust ja poliitilisi ideoloogiaid käsitlevatele terminitele on saanud tavaks lisada lõpuliide -ism, siis tekibki mõistet „kooperativism“. Eesti keeles on kooperativismi sünonüümiks ühistegevus ja selle tulemiks on grupi moodustumine.
Sotsioloogias loetakse grupp moodustunuks, kui see täidab järgmisi tunnuseid:
grupis valitseb ühise liikmeksoleku ehk meie-tunne;
liikmete vahel valitsevad grupile ainuomased sotsiaalsed suhted;
liikmed on üksteisest vastastikuses sõltuvuses;
grupis valitseb arusaamine, et iga liikme käitumine mõjutab teisi grupi liikmeid.[1]
Mõiste „kooperatsioon“ (ingl. co-operation) ehk ühistegevus märgib üksikute, olemuslikult iseseisvate organismide tava moodustada üksikutest indiviididest koosnev grupp, mis hakkab tegema koostööd
enda ellujäämise kindlustamiseks ja mastaabiefektist täiendava kasu saamiseks, konkureerides oma liigi või teiste liikide isenditega;
vastastikuse kasu põhimõttel, vahetades oma elutegevuse produkte teise liiki kuuluvate organismidega (sümbioos, mutualism).
Kooperatsioon lähtub olemuslikult vabadest inimestest, kes loodusjõududega ja kiskjatega vastamisi olles on ellujäämise nimel sunnitud tegema koostööd. Üksik inimene ei suuda 24 tundi 365 päeval valvel olla ega kaitsta end väljastpoolt tulevate rünnakute eest, varustada end toidu ja riietega ning rajada ulualust, mis kaitseks teda ilmastiku mõjude eest. Kuid koostööd tehes on see võimalik, ning mida suurem arv inimesi koostööd teeb, seda suuremaid asju suudavad nad korda saata. Seega võib väita, et kooperativism on inimkonna algne ja kõige enam levinud ühiskondliku olemise vorm.
Kooperativismi kui sotsiaalse kord tekib kahe vastandjõu põrkumise käigus. Protsessi liikumapanevateks jõududeks on inimese
vabadus rahuldada oma füüsilisest kehast tulenevaid objektiivseid ning hingest ja vaimust (tundekehast ja minateadvusest) tulenevaid subjektiivseid vajadusi;
võrdne õigus kasutada ühistegevuse läbi loodud, kogukonna (KOV, riigi) ühisomanduses olevaid ressursse (maad, loodusvarasid jms) ning osaleda otsustusprotsessis, millega määratakse kogukonna kui terviku ühishuvi ja selle rahuldamise viis.[2]
Inimese loomulikud vajadused väljenduvad egoistlikus ja tema võime näha toimuvat väljastpoolt oma keha ilmneb altruistlikus käitumises. Inimese vaimse arengu käigus väheneb tema kehast tulenevate loomalike instinktide rahuldamise vajadus ning kasvab eneseteostuse tung, mis nõuab suuremat vabadust. Kuid inimese vabadus on täielik vaid siis, kui ta alistab kõik teised oma vajaduste teenimisele ja seda pole võimalik saavutada vägivalda rakendamata. Ja kui kõik inimesed lähtuvad oma egoistlikest vajdustest, siis puhkeb võitlus, milles kõik võitlevad kõigiga ning inimene võib selle käigus kaotada mitte üksnes oma vabaduse, vaid ka elu.
Nii ilmneb, et eneseteostuse vabadus võib kasvada, kui inimene asub läbirääkimisse teiste inimestega, et otsida kokkuleppe võimalusi, mis tagaksid eneseteostsue vabaduse mõlemale. Kuid läbirääkimise alustamise eelduseks on kõigepealt inimese valmidus anda järele oma egoistlikes eesmärkides, seejärel sallivus teiste ja teistsuguste inimeste suhtes ning lõpuks vastastikune valmidus teist poolt ära kuulata, mõista tema vajadusi ja leida kompromiss, mis tagab mõlema osapoole ellujäämise ning võimalikult suure tegevusvabaduse. Seda läbirääkimise protsessi ja otsustusviisi nimetatakse demokraatiaks või siis halvustavalt „lehmakauplemiseks“. Läbirääkimise tulemus sõltub sellest, kui paljud inimesed suudavad vaadata asju oma nahast kaugemalt ja kõrgemalt. Viimasega märgitakse võimet, näha kogukonda tervikuna ja selles toimuvaid arenguid ajas ja ruumis.
Ühesõnaga – kooperativismi tegevusväljaks on üksikisiku erahuvi ja kogukonna kui terviku ühis- või avaliku huvi vastuolu lahedamine ning see kuidas (s.t millist demokraatia vormi rakendades) kogukond selle vastuolu lahendab, määrab tema ühiskonnakorralduse vormi.
Kaasamise viis
Demokraatia vormid võrdsuse teljel
Sõltuvalt sellest, kuidas grupi liige osaleb otsustusprotsessis, võib need liigitada:
Otsedemokraatiaks ehk vahetuks demokraatiaks, milles inimesed osalevad isiklikult igas arutelu ja otsustusprotsessis;
Volitusdemokraatiaks (ingl. Delegative democracy) s.h huvigrupi põhine demokraatia - vaid need, keda arutelu objektiks olev probleem puudutab, osalevad aktiivselt grupipõhises arutelus ja otsuse langetamises, kuid delegeerivad hääletusõiguse valitud isikule, kes esindab neid KOV volikogus või Riigikogus. Sotsiokraatlikus mudelis võib neid olla rohkem kui üks;
Esindusdemokraatiaks, mis on olemuslikult kaudne demokraatia, s.t inimestel on õigus valida määratud perioodiks enda huve esindama isik, keda ta usaldab, kuid tal endal puudub õigus ja võimalus osaleda õiguskorda sätestavas protsessis.
Osalusdemokraatia ehk partitsipatoorne demokraatia – kõigil huvitatud isikutel on õigus avaldada oma arvamust ja võimu teostavad ametnikud võivad neid võtta arvesse, kuid ei pea lähtuma arvamusavalduste tulemusest.[2]
Arvamuse arvestamine
Demokraatia vormid vabaduse teljel
Sootsiumis valitsevat vabaduse astet saab hinnata selle järgi, millisel määral arvestatakse otsuse langetamisel osalenud inimeste tahteavaldust. Sellest määrast lähtudes võib demokraatiad jagada:
Enamusdemokraatiaks, mille puhul otsus langetatakse, kui vähemalt 51% on ettepaneku poolt. See loob olukorra, milles väike enamus kehtestab oma tahte suure vähemuse üle ja lõhestab sellega ühiskonna.
Leppedemokraatiaks, mille puhul on seadusega sätestatud, et poolt hääletanute arv peab olema vähemalt 2/3 või vahemikus 66-89%.
Konsensusdemokraatiaks, mille puhul poolt hääletanute arv peab olema suurem kui 90%. Seda põhimõtet rakendatakse enim ühistulises ettevõtluses äriühingu poolt kõige olulisemate otsuste langetamisel ning oluliselt harvamini avalikku ruumi sätestavas seadusloome protsessis.[2]
Kooperativismi tekkepõhjused
Üksik inimene on kaitsetu nii metsikus looduses kui ka oma egoistlike liigikaaslaste seas. Inimene sünnib ja saab kasvada vaid teiste inimeste keskel. Juba ürgajast peale pidi inimene kuuluma kogukonda, mis ühtse jõuna maandas keskkonnast tulenevaid riske. Kui inimene ei kuulunud gruppi ja ei kandnud hõimumärki, oli ta üksikuna abitu. Hõimumärk saatis potentsiaalsele ründajale teate, et kättemaks ei jää saabumata. Ellujäämise ja turvalisuse eelduseks oli ühtehoidmine ja vastastikku abistav koostöö.
Kooperatsioon lähtub olemuslikult vabadest inimestest, kes loodusjõududega ja kiskjatega vastamisi olles on ellujäämise nimel sunnitud tegema koostööd. Üksik inimene ei suuda 24 tundi 365 päeval valvel olla ega kaitsta end väljastpoolt tulevate rünnakute eest, varustada end toidu ja riietega ning rajada ulualust, mis kaitseks teda ilmastiku mõjude eest. Koostööd tehes on see võimalik, ning mida suurem arv inimesi on hõivatud ühistegevusse, seda suuremaid asju suudavad nad korda saata. Seega võib väita, et kooperativism on inimkonna algne ja kõige enam levinud ühiskondliku olemise vorm.
Üksinduses elanud inimeste, sh hooletusse jäetud või kadunud laste (näiteks Rudyard Kiplingi „Mowgli“) ja isolatsiooni sattunud inimeste lood (Daniel Defoe „Robinson Crusoe“) on ikka ja jälle näidanud, et inimolend peab ellujäämiseks ning enda toitmiseks ja kaitsmiseks tegema koostööd teistega. Soolise olendina ei saa ta paljuneda ega rahuldada oma emotsionaalseid vajadusi ilma teiste hingelisteta. Ja mis kõige olulisem – vaimne eneseteostus on võimalik vaid kogukonnas, milles tegutsedes ja mille liikmetelt saadud tagasiside ja tunnustuse saamine annab rahulolu tunde.
Kooperativismi tunnused
Kooperativismi tunnuseks on ühtne iseorganiseeruv kogukond, mis lähtub kollektiivsest tarkusest („targa parve“ fenomen) ja langetab otsuseid demokraatlikult. Mõiste „kogukond“ (ingl „community“) märgib käesolevas kontekstis inimgruppi, millele on omane ühine eluviis, mille abil kindlustatakse majanduslik toimetulek metsikus või ohtlikus elukeskkonnas. Samas on see mõiste arenenud ajaloolises kontekstis ning omandanud erinevates keskkondades ja erinevatel ajaloojärkudel erinevaid tähendusi. Üldistades võiks kogukonna tunnusena välja tuua järgmised asjaolud:
võrgustik, mis tekib gruppi moodustavate isikute vahelistest vastasmõjudest, kusjuures need suhted läbivad kogukonda risti-rästi ja tugevdavad üksteist vastastikku (erinevalt vaid kahe isiku omavahelisest või ketilaadsest toiduahela suhtest);
oma keelel ja oma tavadel põhinev kultuur, mis lähtub ühiste väärtushinnangute, tähenduste ja õigusnormide kogumist, mida seob ühine ajalugu ning sellest sündiv identiteet.
Ameerika ühiskonnateadlane David E. Pearson (s 1953) märkis „Majandussotsioloogia entsüklopeedias“, peatükis kommunitarism (International Encyclopedia of Economic Sociology), et „kogukonna nimetuse saavutamiseks peab see inimeste grupp olema võimeline kehtestama moraalseid keeldusid ja saavutama sellise olukorra, kus grupi liikmed hakkavad neid järgima. See tähendab aga õiguskorra kehtestamist ja võimekust karistada reeglite rikkujaid sanktsioonidega, samas kui reegleid järgivad grupi liikmed saavad preemiaks kindla ja stabiilse elukeskkonna.”
Kooperativismi arengut mõjutavad tegurid
Juba primitiivsed inimesed mõistsid, et grupp on tugevam kui selle üksikliikmed eraldi võetuna. Kuid koostöö ei ole egoistlikule, oma füüsilise keha elavana hoidmise nimel tegutsevale inimesele loomuomane. Vaid surmahirm sunnib inimesi loobuma egoistlikust omakasust ja otsima ühistegevuse võimalusi.
Inimestevahelisest koostööst väljaarenev grupp on igas võimalikus mõttes tugevam ja edukam kui üksikisik. Mida suuremaks grupp kasvab, seda suurema potentsiaali ta omandab, kuid see potentsiaal võib jääda kasutamata, kui grupp ei suuda oma liikmete vajadusi rahuldada. Vabad inimesed suudavad teha efektiivset koostööd vaid siis, kui grupp arvestab otsuste langetamisel oma liikmete huvidega. Kogukond säilitab oma ajas ja ruumis püsiv, s.t säilitab oma jätkusuutlikkuse vaid siis kui:
grupi liikmed on jätkuvas suhtluses ja hõlmatud ühistesse tegevustesse, mis neid liidab,
kõigile grupi liikmetele on tagatud toimetuleku võimalused,
grupp on inimestevaheliste konfliktide lahendamisel õiglane,
grupi liikmete vahel valitseb solidaarsustunne,
grupi liikmed on valmis käituma altruistlikult väljast tuleva ohu korral.
Kuid koostöö ei ole inimestele loomuomane. Väga tihti korratakse mõtet, et „inimene on inimesele hunt“, s.t et igaüks lähtub oma huvidest ja ei arvesta teiste huvidega. Kuid kujutagem näiteks ette kahte jalgpallimeeskonda, millest ühe liikmed keskenduvad vaid eneseteostusele ning milles igaüks üritab haarata palli enda valdusse, et see siis efektselt vastaspoole väravasse lüüa ja seejärel vaatajate tormilisi vaimustusavaldusi ja üleüldist imetlust nautida, ja teist meeskonda, mille liikmed on õppinud tegema koostööd ja tegutsevad koordineeritult, söödavad palli üksteisele nii, et see oleks selle meeskonnaliikme käes, kellel on kõige suurem tõenäosus läbi murda vastaspoole kaitsest ja lüüa värav.
Ilmselt pole raske arvata, kumb meeskondadest mängu suure ülekaaluga võidab. Soleerijate meeskonna liikmed võivad olla omas valdkonnas maailma parimad, aga kui igaüks tegutseb vaid omakasust ja isiklikust heaolust lähtudes, siis võivad nad palli sisselöömiseks olla küll suurepärastel positsioonidel, kuid jääda ikkagi ilma võidule viivast väravast, sest keegi ei sööda neile sobival hetkel palli ette. Meeskond, mis koosneb keskpärastest mängijatest, kuid rajab oma mängustrateegia sihtmärki kõige tõenäolisemalt tabavale meeskonnaliikmele ning söödab talle pidevalt palle ette, võidab palju suurema tõenäosusega. Ja selline koostöö on võimalik, kuna võidust saadavatest hüvedest saavad osa kõik grupi liikmed.
Eduka koostöö eelduseks on üksikisiku valmidus teha ohverdusi ja käituda altruistlikult. Samavõrd oluline on ka see, et grupp arvestaks oma liikmete huvisid ning ei kahjustaks oma tegevusega liikmete toimetulekut ega heaolu, sest muidu võivad nad lihtsalt lahkuda. Grupiliikmete „valuläve“ ületamist tuleb vältida, sest muidu nad lahkuvad grupist ja see nõrgestaks grupi toimetulekuvõimet ja jätkusuutlikkust. Tänapäeva maailmas ilmneb lahkumine esmajoones noorte ja kõige paremas tööeas olevate inimeste soovina riigist lahkuda. Liikumapanevaks jõuks on seejuures soov leida eneseteostuseks parem riik ja ühiskond.
Ühiskond, mille liikmed väärtustavad vaid isiklikku heaolu ja naudinguid ning pole valmis midagi ohverdama, asub enesehävituse teele ja kaotab kõik. Suutmatus kohaneda ja tahtmatus reageerida õigel ajal elu- ja majanduskeskkonna muutustele on põhjustanud tervete rahvaste ja riikide kadumise ajaloo areenilt. Kooperativismi tugevus ja jätkusuutlikkus sõltub ühiskonna liikmete võimest mõista olukorda ja langetada otsuseid demokraatlikult ehk rakendada kollektiivset tarkust.
