Kommunitarism

Kommunitarism on poliitiline ideoloogia, mis otsib tasakaalu üksikisiku õiguste ja kogukonna ühishuvi vahel. Kuigi kogukonnaks võib pidada ka perekonda, mõistetakse seda tavaliselt laiemas tähenduses territoriaalse või vajadusest lähtuva ühendusena, mille liikmeid ühendab ühine loomulik huvi.

Kommunitaristlik filosoofia lähtub arusaamast, et individualism on fenomen, mis saab tekkida vaid kogukonnas. Individualism ei ole asi iseeneses – see tekib inimestevahelises suhtluses, mille käigus inimene kujundab välja oma isikupärase olemuse, mis eristab teda teistest inimestest. Kommunitarismi olemuse määrab vabade inimeste omavahelise suhtluse moodus ja otsuste langetamise viis.

Kommunitarism vastandub bürokratismile ja selle pealesurutavale heaoluriigi mudelile (koos selle suure maksukoormusega). Kommunitarismile on omane detsentraliseeritud halduskorraldus, milles ühiskondlikud probleemid lahendatakse võimalikult madalal haldustasandil, eelistatavalt kogukonnasisese läbirääkimise käigus. Lähtudes otsuse langetamise viisist võib eristada otsedemokraatia, kompromissidemokraatia ja konsensusdemokraatia vorme.

Mõiste

Kahemõõtmelises ühiskonnakorralduse mudelis märgib mõiste kommunitaristlik eluviis ühte neljast sotsiaalsest korrast, mis tekib inimeste vabatahtliku organiseerumise tulemina olukorras, kus domineerivad inimlikud vajadused (s.t vajadus ellu jääda metsikus keskkonnas, kus domineerivad stiihiad) ning mis on püsiv läbi aja ja ruumi (nn mesogrupp).

Eesti ajalugu ja siinse elanikkonna kogemusi arvestades ei ole see mõiste hea – see häirib ilmselt paljusid, kuid kui me tahame käia ühte sammu Lääne ühiskonnaga ja mõista, mida nad räägivad, siis me peame õppima kasutama sõnu vähemalt sarnases tähenduses. Seejuures tuleks kommunitarismi eristada selgelt kollektivismist, mille puhul esmatähtis on kollektiivi esindav institutsioon – kommuun (Iisraelis kibuts, Nõukogude Liidus kolhoos), mis koondab ühistegevusest saadud tulu enda kätte ning kasutab seda ühise heaolu (NSVL-is riigi võimsuse) loomiseks.

Kogukondlik eluviis

Kommunitarismi võib nimetada üheks ja tegelikult esimeseks sotsiaalseks korraks, mis tekkis üksikute vabade inimeste ellujäämisvõitluses metsiku looduse keskel. Kommunitaristlikuks võib nimetada naturaalmajanduslikke ühiskondliku olemise vorme: korilusest või karjakasvatusest elavat hõimu ning põllumajanduslikku külaühiskonda. Kõigile nendele ühendustele on iseloomulik see, et inimesed tegutsevad vabatahtlikult ühiselt, et hankida toitu, karjatada loomi või harida maad. Kuna üksik inimene ei suudaks alistada ei loomakarja ega raadata metsast maad ning samal ajal tagasi tõrjuda kiskjate rünnakuid, siis on ühistegevus kogukonna vormis ellujäämise vältimatuks tingimuseks. Seejuures teevad kogukonna kõik liikmed kõiki tõid ise ning spetsialiseerumine kas puudub üldse või siis on minimaalne (reeglina perekonnasisene).

Kodanikuühiskond

Kommunitaristliku eluviisi (spiraalses arengus) kõrgemaks olekuvormiks võib nimetada (rikka keskklassiga) kodanikuühiskonda, mille liikmed peavad oma heaolu kaitsma turumajanduslikes stiihiates, mis kapitalistlikust ahnusest ajendatuna püüab ümber jagada rikkusi (n-ö alt üles) ja tekitades seejuures perioodilisi majanduskriise.

Kogukondlik eluviis laguneb individualistliku eluviisi põhjustatud tehnoloogilise arengu tagajärjel (ühe traktori ja kombainiga ettevõtja suudab harida enam, kui varem terve küla). Kuna viimased ei suuda enam konkureerida selle ettevõtjaga, siis peavad nad lahkuma linna uut tööd ja eluviisi otsima.

Uues turumajanduslikus olukorras, kus domineerivaks jõuks on kasuahnus, peavad lihtsad inimesed tegema koostööd oma majandusliku toimetuleku ja jätkusuutlikkuse kindlustamiseks. Kui turul valitseb trend, et töötajate palgad langevad ja omanike kasumid suurenevad, siis saavad kodanikud kaitsta ennast ühise majandustegevuse läbi. Praktikas tähendab see, et inimesed ostavad eelistatult kaupu ja teenuseid ettevõtetelt, mille omanikud nad ise on. Kui selline ettevõte taotleb kõrgema hinnakujunduse läbi kasumit omanikele, siis tekib olukord milles inimene maksab eelnevalt kõrgema hinna toote eest ning saab seejärel selle sama summa pärast ülekande- ja halduskulude ning tulumaksu tasumist tagasi oluliselt väiksemas väärtuses. Selline majanduskäitumine oleks rumalus. Seetõttu koguvad ühistud kasumit vaid ulatuses, mis on vajalik ettevõtte likviidsuse suurendamiseks või siis investeeringuteks ning ettevõtte osanike kasu tekib säästu vormis (mis ei ole tulumaksu objekt). Ühises majandustegevuses sünnib inimeste vahel usaldus ning nendest tekib võrgustunud ühiskonnakorraldus. Inimeste vaheline koostöövõime ja majanduslik ressurss, mida nad valitsevad teeb võimalikuks koordineeritud tegevuse ametnike koostatava seadusloome ja poliitiliste otsuste mõjutamiseks. See omakorda aitab kaasa kodanikuühiskonna tekkele.

Kuna kommunitarismi põhiprobleemiks on tasakaalu leidmine üksikisiku vabaduse ja kogukonna kui terviku jätkusuutlikkuse vahel, siis on selle keskseks probleemiks sobiva otsustuste langetamise lahendi leidmine. Kõige neutraalsem selline on otsedemokraatia, mida praktiseeritakse ka tänapäeva Šveitsi kantonites. Kompromissdemokraatia oli omane keskaegsetele parlamentidele, kus seisuste esindajad üritasid leida kõiki osapooli rahuldavat kompromisse. Konsensusdemokraatia (või vähemalt 90% poolthäälte osa) on omane ühistulisele ettevõtlusvormile mitmes Euroopa riigis ja ka väljaspool neid. Konsensuslikul alusel langetati otsuseid Vabariigi Valitsuses Andrus Ansipi peaministriks oleku perioodil ning langetatakse Euroopa Komisjonis ka edaspidi.

Muid mõisteid

Kommunitarismi mõiste formuleeris 1841 aastal John Goodwyn Barnby, kes oli Briti tšartistide juht ning kes kasutas seda mõistet märkimaks utopistlikke sotsialiste ja teisi, kes praktiseerisid ebatavalist ühist eluviisi.

Dorothy Day (ameerika ajakirjanik, sotsialist ja vaga katoliiklane, 1897–1980) diskuteeris ajalehes Katoliiklik-Töölisliikumine teemal, kas esimeste kristlike munkade organisatsioone tuleks nimetada kommunitaristlikeks (või kollektivistlikeks), sõnastades seejuures selle tegevuspõhimõtete filosoofilised alused. Ka Emmanuel Mounieri (prantsuse filosoof, 1905–1950) on seostatud kommunitaristliku ideoloogiaga, kuna ta arutles palju üksikisiku ja kogukonna suhte üle.

Mitmete varaste sotsioloogide töödes ilmnes tugevaid kommunitarismi elemente. Selles kontekstis võib nimetada Ferdinand Tönniet (1855–1936, saksa sotsiaalfilosoof), kes võrdles Gemeinschaft'i (vabadusi piiravat, kuid oma liikmeid kasvatavat kommuuni) ja Gesellschaft'i (vaba, kuid isikupäratut ühendust) ning Émile Durkheimi (1858–1917, prantsuse sotsioloog), kes uuris ja kirjeldas põhjalikult sotsiaalsete väärtuste integreerivat rolli ning üksikisikute ja ühiskonna vahelisi suhteid. Mõlemad autorid rõhutasid anoomia (normide kadumise) ja võõrandumise ohtusid ja kirjeldasid ühiskonda, kus üksikisikud on saavutanud täieliku vabaduse, kuid kaotanud kõik sotsiaalsed sidemed.

Kaasaegsed sotsioloogid ongi saanud kogeda massiühiskonna tõusu ning nii inimestevaheliste sidemete kui ka traditsionaalsete väärtuste ja autoriteedi kadumist Ameerika Ühendriikides alates 1960. aastatest. Sama teemat on käsitlenud ka Robert Nisbet ("Twilight of Authority"), Robert Bellah ("Habits of the Heart"), ja Alan Ehrenhalt ("The Lost City: The Forgotten Virtues Of Community In America"). Oma raamatus "Bowling Alone" (2000) on Robert Putnam kirjeldanud "sotsiaalse kapitali" kadumist ning rõhutanud, kui tähtis on "siduv sotsiaalne kapital", mis oma sidemetega seob ühiskonna erinevaid sotsiaalseid gruppe.

Vastates kriitikale, et mõiste "kogukond" on liiga ebamäärane või et seda ei saa defineerida, rõhutas Ameerika kommunitaarse liikumise üks juhte Armitai Etzione, et kogukondi on võimalik määratleda piisava täpsusega lähtudes kahest tunnusest:

• võrgustik, mis tekib vastasmõjudest gruppi moodustavate isikute vahel, kusjuures need suhted läbivad kogukonda risti-rästi ja tugevdavad üksteisi vastastikku (erinevalt vaid kahe isiku omavahelisest või siis ketilaadsest suhtest)
• oma eriline kultuur, mis sünnib ühiste väärtuste,tähenduste ja normide kogumist, samuti ühisest ajaloost ning sellest sündivast identiteedist.

Lisaks väitis David E. Pearson, et "kogukonna nimetuse saavutamiseks peab see inimeste grupp olema võimeline kehtestama moraalsed keelud ja saavutama olukorra, et grupi liikmed hakkavad neid järgima. See tähendab aga, et kogukond tõepoolest kehtestab oma liikmetele moraalsed piirangud, ähvardab reeglite rikkujaid sanktsioonidega ning pakub nende järgijatele preemiaks kindlust ja stabiilsust.

Samal ajal varieerub "kogukonna" mõiste tähendus kommunitarismi kontekstis suuresti nii eri autorite kui ka eri perioodide vahel. Ajalooliselt olid kogukonnad väikesed ja kohaliku tähtsusega. Kuid koos majanduse ja tehnoloogilise arenguga hakkasid kasvama ka kogukonnad ning tekkis vajadus kehtestada nende kontrolli all hoidmiseks tõhusad normatiivid ja poliitilised suunised, mis viis lõpuks keelel põhinevate kogukondade tekkeni Euroopas 17. sajandil. Kuid 20. sajandi lõpus on hakatud kogema, et isegi need kogukonnad pole piisavad, kuna aatomisõja oht, keskkonna ja majanduslikud kriisid on hakanud mõjutama palju suuremaid inimgruppe kui ühe riigi ühiskond. See on pannud aluse uute kogukondade loomise otsingutele, mille üheks ilminguks ongi Euroopa Liit. Samas pole selge, kas rahvuste või riikideüleste kogukondade teke on võimalik.

Kaasaegsed kogukonnad võivad ilmneda väga erinevates vormides, kuid on enamasti väga piiratud arvu ja ulatusega. Näiteks ühe asumi elanikud on samal ajal ka teiste kogukondade liikmed, milles ühendavaks teguriks on töö, rahvus või usk. Seega kuuluvad tänapäeva inimesed samaaegselt erinevatesse kogukondadesse ning kui mõni nendest hakkab inimest ahistama, siis tavaliselt ta lahkub sellest ja liitub mõne muu kogukonnaga.

Kommunitaristlik filosoofia

Kommunitaristlik filosoofia, nagu ka teised kaasaegse poliitfilosoofia koolkonnad, määratleb ennast kõige täpsemalt reageeringutes John Rawlsi (ameerika moraali ja poliitika filosoof, 1921–2002) teosele "A Theory of Justice". Kommunitaristid kritiseerisid Rawlsi loodud pilti inimesest kui üksikust aatomist ning rõhutasid, et inimesed kes on hästi integreerunud kogukonnaga suudavad paremini asjade üle järele mõelda ja tegutseda vastutustundlikumalt, kui isoleeritud üksikisikud. Samas nad siiski tunnistasid, et kui surve kõike kooskõlastada kogukonna teiste liikmetega kasvab liiga suureks, siis hakkab see kahjustama inimese eneseteostuse võimet.

Kommunitaristid rõhutavad sotsiaalsete suhete tähtsust eriti kogukonna sees, kuigi samas üksikisiku vabaduse astme ja isiklike õiguste osas nende seisukohad varieeruvad oma ulatuselt kui ka kontseptsioonilt. Kuid nii nagu teistegi mõttevoolude puhul on ka kommunitaristide hulgas erinevaid koolkondi. Need koolkonnad erinevad üksteisest erakordselt palju ning neid võib nimetada: akadeemiliseks kommunitarismiks, autoritaarseks kommunitarismiks (mida mõnikord nimetatakse ka Asia või Ida-Aasia kommunitarismiks) ning vastutustundlik kommunitarism.

Võtted, kuidas kogukond püüab ohjeldada ja maha suruda liigseid individualistlikke arenguid, varieeruvad suuresti. Ruth Benedict eristas selles kontekstis

• "süülisusel" (guilt) põhinevaid kogukondi, mida kasutati keskaegses Euroopas ja mis põhines nn "sisemise soovituse standardil" ja
• "häbistamisel" (shame) põhinevaid ühiskondi, nagu näiteks Jaapan, kus tunti "häbi oma esivanemate ees" ning
• "välise osutaja standardil" põhinevaid gruppe, milles inimesed jälgivad oma eakaaslaste reaktsioone ning teevad selle põhjal järeldusi, kas tegevus sai "tunnustust" või mitte (seda nimetatakse ka grupimõtlemiseks).

Akadeemiline kommunitarism

Kui valgustusajastu klassikalist liberalismi võib mõista kui reaktsiooni sajanditepikkusele autoritarismile, rõhuvale valitsemiskorraldusele, ennast pealesuruvatele kogukondadele ja rangetele dogmadele, siis modernset kommunitarismi võib mõista kui reaktsiooni liigsele individualismile, üksikisiku õiguste ülemäärasele rõhutamisele, mistõttu inimesed on muutunud liiga enesekeskseteks ja omakasupüüdlikeks.

Üksikisiku ja kogukonna vahelisi seoseid on teoreetilisel tasandil põhjalikult käsitlenud paljud kommunitarismist huvitatud akadeemikud, sealhulgas Michael Sandel (ameerika poliitikafilosoof, sünd. 1953) ja Charles Taylor (Kanada filosoof, sünd. 1931). Seejuures on nad eriti keskendunud liberalismi filosoofia, eriti aga John Rawlsi ja saksa valgustusaja filosoofi Immanuel Kanti (1724–1804) tööde kriitikale. Seejuures toovad nad välja, et kaasaegne liberalism ja libertarianism lähtuvad eeldusest, et üksikisikud eksisteerivad väljaspool ja lahusolevana kogukonnast, mitte selle loomuliku osana selle sees. Kuid samas väidavad nad vastuoluliselt, et tegelikult pole olemas ka üksikisikuid kui asi iseendas, vaid nad on kas sakslased või venelased või berliinlased või moskoviidid, s.t mingite erinevate eriliste kogukondade liikmed. Kuna üksikisiku identiteet on tulem tema kultuurilisest keskkonnast ja sotsiaalsetest suhetest, siis ei ole võimalik sidusalt sõnastada abstraktselt üksikisiku õigusi või ilma sotsiaalse kontekstita. Seetõttu ei ole nende kommunitaristide meelest mõtet luua õigluse põhimõtete teooriat, nagu seda üritas teha Rawls teadmatuse loori kujul (veil of ignorance), kuna ükski inimene ei suudaks elada sellises abstraktses riigis, isegi mitte põhimõtteliselt.

Akadeemilised kommunitaristid väidavad samuti, et liberalistid pole mõistnud poliitilise kogukonna olemust. Liberalistlikud filosoofid kirjeldavad riigikorda kui olemuslikult neutraalsete õigusreeglite raamistikku, mille sees võivad samaaegselt koos eksisteerida erinevad moraalsed väärtused, millega inimene võib ennast siduda. Kommunitaristlikud akadeemikud taas on seisukohal, et poliitilisest kogukonnast tulenevate arvukate kohustuste alahindamine on empiiriliselt eksitav ja normatiivselt ohtlik. Nende autorite meelest põhineb hea ühiskond palju enam ühisel moraalikultuuril kui neutraalsetel reeglitel ja protseduuridel. Mõned akadeemilised kommunitaristid on oma esitlustes rõhutanud selliste eriliste väärtuste tähtsust vihjates seejuures, et vaid teatud väärtustel on mõju ning igasuguste tõeliselt universaalsete moraalsete väärtuste postuleerimine on tõsine filosoofiline eksitus.

Lisaks eespool nimetatud Taylorile ja Sandelile võiks lugeda akadeemilisteks kommunitaristlikeks teadlasteks veel Michael Walzerit, Alasdair MacIntyret, Seyla Benhabibi ja Shlomo Avinerit.

Sotsiaalne kapital

Alates 20. sajandi lõpust on paljud autorid hakanud tähele panema sotsiaalsete suhete nõrgenemist ja sotsiaalsete võrgustike kadumist Ameerika Ühendriikides. Oma raamatus "Üksi keeglisaalis" (eesti keeles 2008) kirjeldas Robert Putnam (ameerika politoloog, sündinud 1941), kuidas praktiliselt kõikides kodanike vabatahtlikul osalusel põhinevates organisatsioonides on liikmesus hakanud vähenema, ning tõi näite, et bowling'u-saalide külastatavus on tänapäeval palju suurem kui 1950. aastatel, samas kui keegliklubide arv on dramaatiliselt vähenenud.

Eelöeldu põhjal järeldas Putnam, et "sotsiaalne kapital", mida ta kirjeldas kui "kollektiivset turvavõrku, mis tekib sotsiaalsetest võrgustikest ning valmisolekut teha asju teiste eest, on hävimas koos nende sidemete kadumisega. Samal ajal on Putnami ja tema poolehoidjate arvates sotsiaalne kapital võtmeteguriks, millele ehitatakse ja hallatakse demokraatiat.

Seetõttu üritavadki kommunitaristid edendada kodanikuühendusi, et seeläbi suurendada kogukonnasisest sotsiaalset kapitali: "Paljude sotsiaalsete eesmärkide saavutamise eelduseks on … partnerlus avalike ja eragruppide vahel. Seetõttu ei peaks valitsused püüdma elimineerida kohalikke kogukondi, sest nende toetus võib osutuda vajalikuks planeeritud eesmärkide saavutamisel, näiteks praktiline abi vormis maksutulude kasutamisel. Nii oleks hädasti vaja uurida ja katsetada uusi loovaid lahendusi hariduse, tervise edendamise ja sotsiaalsete teenuste osutamise valdkondades kaasates selleks kodanikuühendusi ning avaliku ja erasektori koostööd."

Positiivsed õigused

Kommunitaristliku filosoofia keskmes on positiivsete õiguste idee, s.t õigus või tagatis teatud asjadele. Nendeks võivad olla riigi finantseeritud tasuta haridus, riigi doteeritavad eluasemed, ohutu ja puhas keskkond, üldine tervishoiuteenus või isegi õigus tööle, mis praktikas tähendaks valitsuse või üksikisikute kohustust seda pakkuda. Seetõttu pooldavad kommunitaristid sotsiaalkindlustuse- ja elamuehitusprogramme ning õiguslikke piiranguid keskkonda reostavatele tegevustele.

Kommunitaristide vastased väidavad, et selliste õiguste andmine rikub kodanike negatiivseid õigusi – õigust mitte midagi teha. Näiteks eeldab selliste programmide rahastamine suuremat maksukoormust ja see võtab üksikisikutelt ära nende teenitud tulu. Positiivsete õiguste pooldajad omistavad taas negatiivsete õiguste kaitsjatele ennemast ühiskonna kui valitsuse vastutust, kuna olukorras kus pole ühiskonda pole ka üksikisikul mingeid õigusi – see on kommunitaristide keskne juhtmõte – ja seetõttu on igal ühiskonna liikmel ka kohustus anda sellele ka midagi vastu saadud õiguste eest. Mõned on seda väidet käsitlenud kui loomuõiguse rikkumist. Siinkohal tuleks aga küsida, mida tähendab "loomuõigus" ja just see ongi suurimate tülide allikaks kaasaja poliitikas ja tegelikult ka ajaloos. Näiteks kas üldine tervishoiuteenus peaks olema või mitte, kas eraomand peaks olema või mitte ning kas õigus olla kaitstud keskkonna saastajate eest on osa sünniõigusest?

Samal ajal on mõned seisukohal, et valitsus võib rikkuda oma tegevusega üksikisiku negatiivset õigust, kui seeläbi tagatakse inimestele nende positiivsete õiguste realiseerumine. Samamoodi väidavad positiivsete õiguste pooldajad, et negatiivsete õiguste puudumisel või nende rikkumisel pole tähtsust. Enamgi veel, mõned kommunitaristid "ei tunneta niivõrd seda kasu, millest lõppkokkuvõttes saavad kasu teised vaid kogevad seda rohkem viisina kaasa aidata kogukonna ühiste eesmärkide täitumisele, mis on olulised ka temale endale".

Võrdlus teiste poliitiliste filosoofiatega

Kommunitarismi ei ole võimalik paigutada selgelt oma kohale vasak-parem-jaotusel põhinevas poliitilises käsitluses, mistõttu mõned nimetavad nende seisukohti radikaalseks tsentrismiks. Edumeelsed Ameerikas ja sotsiaaldemokraadid Euroopas toetavad reeglina kommunitaristide haridus ja majanduspoliitilisi positsioone, samuti suhtumist keskkonnakaitsesse, kuid vastustavad reeglina nende kultuuripoliitilisi seisukohavõtte. Samas on taas konservatiivid kommunitaristidega ühel meelel kultuuripoliitilistes küsimustes, nagu näiteks toetus erineva raskusastmega ja usupõhistele kooliprogrammidele, kuid erimeelsused on kapitalistliku valitsevad kapitalistliku majandusmudeli osas.

Vastutustundlik kommunitarism

1990. aastate alguses, tajudes ühiskondliku moraali langust, mis seostus ühiskondliku murrangu ja individualismi pealetungiga, hakkasid Amitai Etzioni ja William A. Galstone korraldama töökoosolekuid, kus töötati välja kommunitaristlikud seisukohad ühiskonnas toimuvatele muutustele. Selle käigus uuendati kommunitaristlikku filosoofiat ning hakati tutvustama seda ka laiemale avalikkusele.

See töörühm hakkas end nimetama "vastutustundlikeks kommunitaristideks", et eristuda autoritaarsete kommunitaristide mõttevoolust. Töörühma koosseis muutus aja jooksul, seal lõid kaasa näiteks Mary Ann Glendon, Thomas A. Spragens, James Fishkin, Benjamin Barber, Hans Joas, Philip Selznick ja Robert Bellah. Selle töö tulemusena anti välja "Vastutustundlike kommunitaristide tegevusprogramm", milles selgitati liikumise poliitilisi põhimõtteid. Lisaks arendati neid edasi akadeemilistes ja populaarteaduslikes raamatutes ning ajakirjades, mis oluliselt suurendas nende mõjuvõimu lääne ühiskondade poliitilises elus. Etzioni asutas hiljem ka "Kommunitaristliku võrgustiku", et jätkata ja edendada sotsiaalsete küsimuste läbitöötamist kommunitaristlikust vaatevinklist lähtudes ning saadud materjalide baasil välja andma kord kvartalis ilmunud ajakirja Vastutustundlik Kogukond (The Responsive Community Quarterly), mis ilmus aastatel 1990–2004.

Vastutustundlike kommunitaristide põhitees oli, et inimeste ees on kaks peamist käitumisnormide allikat: ühishüve ning üksikisiku õigused ja sõltumatus, kusjuures kumbki neist ei ole ülimuslik teise suhtes. Seetõttu ta erineb oluliselt teistest poliitilistest ja sotsiaalsetest filosoofiatest, mis lähtuvad ühest põhimõttest ja maksimeerivad seda (nagu näiteks libertaarlastel on selleks vabadus ja sõltumatus). Kommunitaristid postuleerisid, et "hea" ühiskond põhineb omavahel hästi tasakaalustatud vabadusel ja ühiskondlikul korral, üksikisiku õigustel ja sotsiaalsel vastutustundel, pluralismil ja sotsiaalsetel väärtustel.

Vastutustundlik kommunitarism rõhutab kogukonna ning selle institutsioonide olemasolu tähtsust, mis jäävad väljapoole riiki ja turgu. Viimased on taas enamiku teiste poliitiliste filosoofiate keskmes. Samuti rõhutavad nad sotsialiseerumise, moraalse kultuuri ja informaalse sotsiaalse kontrolli võtmetähtsust, eelistades viimaseid riiklikule sunnile või siis turu survele. Sisuliselt pakutakse seeläbi alternatiivi liberaalsele individualismile ja vastandutakse otseselt autoritaarsele kommunitarismile, rõhutades seejuures, et suured õigused eeldavad ka tugevat vastutust, kusjuures mõlemad peaksid olema tasakaalus.

Erinevalt konventsionaalsest sotsioloogiast teadvustavad kommunitaristid, et inimeste kõlbeline tase (moraal) langeb, kuigi selle iseloomu püütakse jätkuvalt ja ühiselt parandada. Seetõttu on nad seisukohal, et kogukonna kõige tähtsam ülesanne on tugevdada ja hoida korras kõlbelist infrastruktuuri, s.t rakendades kogukonna kui terviku "moraali häält" tuleb selle liikmetele jätkuvalt meelde tuletada kehtivaid norme rakendades selles mitteformaalseid sanktsioone, mis põhinevad võrgustikusisestel inimsuhetel ja mõjutavad otseselt üksikisiku käitumist.

Mõjuvõim

Vastutustundlikud kommunitaristid on avaldanud märkimisväärset mõju avalikule poliitikale, esitledes ennast erinevate keskkonnakaitsega tegelevate liikumiste asutajatena ja kogukondade (mitte looduse) kaitsjatena riigivõimu vastustades. Nii nagu keskkonnakaitsjadki on ka kommunitaristid pöördunud oma üleskutsetega avalikkuse poole kogu selles poliitilises spektris ning leides nende hulgast ka toetajaid.

Kuigi kommunitarism on olnud suhteliselt väike filosoofiline koolkond, on sellel olnud siiski märkimisväärne poliitiline mõju avalikele aruteludele ja seeläbi ka poliitikale. Nende kogukondlikus mõtlemismudelis on märkimisväärseid kattuvusi nn kolmanda tee liikumise, Ameerika Ühendriikide Demokraatliku Partei tsentristlike esindajate ning Saksa Neue Mitte esindajatega. Kommunitarismil oli samuti võtmeroll Tony Blairi algatatud Briti Sotsialistliku Töölispartei algatatud New Labori liikumises ja pisut väiksem roll president Bill Clintoni valimiskampaanias. Kommunitaristlikke mõttemudeleid on kasutanud ka Hillary Clinton, kui ta kuulutas, et laste kasvatamises ei osale mitte üksnes vanemad, sõbrad ja naabrid, vaid kogu küla.

Väidetud on samuti, et "osavõtliku kommunitarismi" põhimõtteid kasutas Bush oma 2000. aasta presidendivalimiste kampaanias, kuna see sobis hästi kokku tema konservatiivse mõtteviisiga, kuid need ei leidnud hiljem kohta tema valitsemisprogrammis. Nimetatud juhtum hõlmas majanduslikku ja retoorilist toetust haridusele, vabatahtlikkusele ja kogukondlikele programmidele, samuti rõhutati vajadust tähtsustada perekondlikke ja traditsioonilisi väärtusi, tasemepõhist haridust ja usku edendavaid projekte.

Ka president Barack Obama on levitanud kommunitaarseid mõtteid ja ideaale oma raamatus "The Audacity of Hope", kusjuures oma 2008. aasta presidendivalimiste kampaania ajal kutsus ta korduvalt ameeriklasi "keskenduma poliitikas üksteisest arusaamisele ja ühisele heaolule", rääkis "vastutuse ajastust" ning kogukonda ühendavast poliitikast. Eelöeldule vaatamata seostub paljudele lääne ühiskondades kommunitarism autoritaarsuse ka kollektivismiga, mistõttu väga paljud avaliku elu tegelased ning ka akadeemikud püüavad vältida selle sõna kasutamist.

Kuna Ameerika Ühendriikides domineerivad liberaalid ja konservatiivsed poliitikud, siis pole kumbki parteidest ning vaid üksikud avalikku teenistusse valitud isikud on avalikult propageerinud kommunitarismi. Kuigi konkreetses poliitikas puudub konsensus on siiski mõned kommunitaristide toetatud mõtted jõustunud. Demokraatlikus parteis on samuti väike kommunitaristide fraktsioon, s.h Bob Casey Jr., Joe Donnelly ja Claire McCaskill. Paljud kommunitaristlikud demokraadid kuuluvad Blue Dog Coalitionisse. On siiski vägagi võimalik, et Ameerika Ühendriikide paremlibertaarse ideoloogia mõttekäigud on takistanud kommunitaarse fraktsiooni tõusu. Kommunitariste on samuti sageli süüdistatud oma eesmärkide varjamises ja selles, et tegelikult püüdlevad nad võimsa valitsuse ja hoolekandeühiskonna poole.

Dana Mildbank, kes kirjutas Washington Postis, märkis kaasaegse kommunitarismi kohta muuhulgas, et "Siiani pole olemas selgelt tuvastatavat kommunitarismi ja seetõttu puudub konsensus selle poliitikas. Mõned, nagu näiteks John Diluilo ja Bushi nõunik Marvin Olasky, pooldavad religioosseid lahendusi kogukondadele, sel ajal kui teised, nagu Etzioni ja Galston, eelistavad ilmalikke lahendusi."

Augustis 2011. aastal viis paremlibertaarne Reason Magazine koos Rupega läbi küsitluse, helistades 1200 ameeriklasele. Küsitluse tulemusena selgus, et ameeriklased ei oska eristada "liberaalseid" gruppe "konservatiivsetest". Täpsemas küsitluses pooldas 28% konservatiivseid, 24% libertaarseid, 20% kommunitaristlikke ja 28% liberaalseid vaateid. Veamäär oli ±3.

Analoogses gallupis aastal 2011 saadi tulemuseks, et 17% pooldas konservatiivseid, 22% libertaarseid, 20% kommunitaarseid ja 17% tsentristlikke ja 24% liberaalseid vaateid. Kommunitarismi puhul kasutati märksõna "suurem on parem".

Pakistani Tehreek-e-Insaf, mille asutas ja mida juhib Imran Khan, on ilmselt maailma esimene partei, mis on oma ametlikuks ideoloogiaks kuulutanud kommunitarismi. Euroopas on paljud nn äärmusparempoolsed parteid levitanud kommunitaristlikku ideoloogiat, kusjuures selle käigus on kokku pandud natsionalistlikud, sotsiaalkonservatistlikud, sotsiaaldemokraatlikud ja globaliseerumisvastased ideoloogiad.

Võrdlus teiste poliitiliste filosoofiatega

Varaseid kommunitaristid olid suuresti sotsiaalsed konservatiivid. Samal ajal on uuema aja kommunitaristid, eriti aga vastutustundlikud kommunitaristid määratlenud ennast väga selgelt ja rõhutanud seejuures, et nad ei toeta ega soovi tagasi pöörduda traditsionaalse kogukondliku eluviisi juurde, millele oli omane autoritaarne võimujaotus, jäigalt kihistunud ühiskondlik jaotus ning vähemuste ja naiste diskrimineerimise tava. Vastutustundlike kommunitaristide eesmärgiks olid kogukonnad, mis põhinevad avatud osalemisel, inimestevahelisel dialoogil ja ühistel väärtustel. Linda McClain, kes oli üks kommunitarismi kriitikutest, tunnistas, et "mõned vastutustundlikud kommunitaristid tunnistavad vajadust põhjalikult järele mõelda ja hinnata, millised (spetsiifilised) traditsioonid on head ja millised halvad, ning vajadust hüljata mõned neist". Ning R. Bruce Douglas kirjutas: "Erinevalt konservatiividest on kommunitaristid teadlikud, et ajad, mil kogukonna ees seisvaid probleeme saab lahendada usu baasil ja eliidi poolt, on ammu möödas."

Üks peamisi küsimusi, milles kommunitaristide positsioon eristub selgelt sotsiaalsetest konservatiividest on ideaalse "heaolu ühiskonna" nägemus, mis hõlmab ka erasektorit, kus püütakse viljeldavaid piiratud hulka põhiväärtusi selle asemel, et omada kõikehõlmavat või terviklike normatiivide reglementi (päevakorda). Näiteks Ameerika ühiskond soosib religioossust ateismi ees, kuid on küllaltki salliv selle suhtes, millise religiooni nõudeid konkreetne isik tahab järgida. Samuti pole seal mingeid ettekirjutatud reegleid, kuidas inimene peab riietuma, kui palju peab tal olema lapsi, või kuidas ta peab elama jne. Ehk ühesõnaga on võtmeküsimustes ideaalne kommunitaristlik ühiskond kõrvutatav liberaalse riigiga, nad jagavad arusaama sellest, mis on hea kuid see on siiski piiratum. Eesti ühiskonnas on selliseks piirajaks rahvuskeel ja sellel põhinev kultuurikeskkond.

Autoritaarsed valitsused võtavad sageli omaks äärmuslikud ideoloogiad ja valitsevad toorele jõule ja vägivallale toetudes, piirates seejuures laialdaselt üksikisikute vabadusi, poliitilisi ja tsiviilõigusi. Autoritaarsed valitsused ei varja tavaliselt seda, et nad tahavad valitseda kui diktaator või väejuht. Seetõttu ei sobi see kokku kodanikuühiskonna ja demokraatia põhimõtetega. Nad rõhutavad ja panustavad hoopiski palju enam võimu detsentraliseerimisele ja panustavad valitsusvälistele organisatsioonidele, nagu näiteks eraettevõtted, religioossed kogudused, kodanikuühendused ja ametiühingud. Selles arusaamas sarnaneb kommunitarism rohkem neoliberalismiga, mis panustab kolmanda sektori arendamisse, et pidurdada heaoluriigi kontseptsiooni arengut.

Kriitika

Liberalismi teoreetikud, näiteks Simon Caney, ei ole nõus väitega, et filosoofilisel kommunitarismil puudub põhjus liberalismi kritiseerimiseks. Samuti pole nad nõus väitega, et liberalism eirab kogukondlikke väärtusi ning hoiab üleval vaid atomiseeritud üksikisikutel põhinevat maailmakäsitlust.

Peter Sutchi peamine kriitika kommunitarismi suhtes keskendub sellistele küsimustele nagu:

1. kommunitarism põhjustab ühiskonnas vältimatult moraalset relativismi;
2. see relativism põhjustab vältimatult status quo taaskinnistumise rahvusvahelises poliitikas;
3. selline seisukoht tugineb usalduse kaotanud ontoloogilistele väidetele, mis postuleerib kogukonna või riigi alusepaneva staatuse.

Sealjuures püüab ta näidata, et selliseid väiteid ei saa tasalülitada Michael Walzeri ja Mervyn Frosti kommunitaristlike teooriatega.

Teised kriitikud rõhutavad taas kommunitarismi tihedat sidet neoliberalismiga jms uute poliitikatega, mis püüavad demonteerida heaoluriigi institutsioone kolmanda sektori arendamise kaudu.

Nende autorite kriitikale on ta vastanud oma teostes:

• Bruce Frohnen – "The New Communitarians ja Crisis of Modern Liberalism" (1996)
• Charles Arthur Willard – "Liberalism and the Problem of Knowledge: A New Rhetoric for Modern Democracy", University of Chicago Press, 1996.

Kommunitaristlikke suundumusi filosoofilises mõttes võib leida veel järgmiste autorite teostest, kuigi nad kõik on selgelt distantseerinud ennast kommunitarismist kui poliitilisest ideoloogiast:

• Alasdair MacIntyre – "After Virtue"
• Michael Sandel – "Liberalism and the Limits of Justice"
• Charles Taylor – "Sources of the Self"
• Michael Walzer – "Spheres of Justice"