Arutelu:Kõhutants

Varasem redaktsioon:

Kõhutants ehk idamaine tants (inglise keeles belly dance) on Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika rahvatantsul põhinev lavatantsu stiil, mis hoolimata oma nimest kasutab rohkem kere ja puusade kui kõhu liigutusi.

Nimetus "kõhutants" võeti kasutusele 1893 Chicago maailmanäituse (World Columbian Exposition) puhul, sest seda peeti atraktiivsemaks kui neutraalsemat nimetust. Araabia keeles kasutatakse nimetust raqs sharqi 'idamaine tants', prantsuse keeles danse orientale 'idamaine tants'. Inglise keeles on hakatud kasutama ka nimetust Middle Eastern Dance (Lähis-Ida tants).

Kõhutantsu kõige tõelisem vorm on sooloimprovisatsioon, mis väljendab muusika olemust.

Kõhutantsus on mõjutused Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika rahvatantsust segunenud Vene balleti ja Hollywoodi fantaasiatega. Selle varasem ajalugu kaob aegade hämarusse.

Ühe versiooni järgi on kõhutants seotud mõne jumalanna austamisega või riitusega, mis aitab kaasa laste saamisele ja hõlpsale sünnitusele. Teise versiooni järgi on asi lihtsalt meeste erutamises. Kolmanda versiooni järgi on kõhutants algselt olnud naiste omavaheline asi.

Tänapäeval on kõhutants läänemaades väga levinud. Peale Lähis-Ida tantsu jäljendamise on tekkinud uusi suundi.

Tavaliselt arvatakse, et kõhutantsu puhul on kohustuslik paljas kõht ja kõlisevad münditaolised litrid. Kuigi sageli tõesti kasutatakse bedlah 'i (kaunistatud rinnahoidja ja vöö, sageli helmeste ja narmastega), võib tantsija täiesti vabalt kanda õhturiietust, tuunikat, laiu pükse või mittetraditsioonilist kostüümi.

Kõhutantsu puhul on määravaks liigutuste stiil. Rõhku ei panda mitte jalgade, vaid kere (eriti puusade) liikumisele. Kõhutants põhineb üksikute lihasegruppide liikumisel, mis võib olla väga peen. Peenus, keha valitsemine ja hoiak, mille omandamine nõuab aastaid, eristavad kõhutantsu rahvatantsust.

Peale raqs sharqi kuuluvad laiemas mõttes idamaise tantsu alla veel erilisi stiile:

• puusi vibutav ja jalgu trampiv Egiptuse Ghawazee stiil;
• hobuse moodi kepsutav ja kepiga rapsiv Egiptuse Saidii style;
• Tuneesia tvist veenõudega pea peal;
• filigraanne Liibanoni debke;
• keevaline õõtsuv beledi bint.

Paljud tantsijad õpivad ka neid stiile ja kümneid muid kohalikke tantsulaade.

Mõned tantsijad spetsialiseeruvad konkreetsele stiilile.

---

Kas folktantsude all mõeldakse rahvatantse? Andres 8. oktoober 2007, kell 09:44 (UTC)

---

Varasem redaktsioon:

Kõhutants (inglise keeles belly dance, pr. k danse du ventre) on traditsioonilise Egiptuse tantsu läänelik nimetus. See on tantsustiil, mille alla loetakse tänapäeval nii mõningaid Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Anatoolia piirkondade folktantse kui ka nendest välja kujunenud lavatantse.

Termini teke

Jean-Léon Gérôme 1863

19. ja 20. sajandi kunstis domineeris romantism. Paljud Euroopa ja Ameerika kunstnikud (näiteks Eugène Delacroix, Jean-Léon Gérôme jne) sõitsid "müstilisse itta", et maalida eksootilisi stseene valgusküllastest tänavatest, haaremitest ja kanapeedel lamasklevatest odaliskidest; ning paljud kirjanikud kirjutasid samadel teemadel. Idamaine ehk orientaalne tähendas tol ajal sisuliselt kõike, mis jäi Inglismaast ja Lääne-Euroopast ida poole.

Toomaks oma kodanikeni tükikest eksootikat, millest nad seni ainult lugenud olid, ja tõestada, et ka "idamaalased" on inimesed nagu me kõik, oma kultuuri ja kommetega, korraldati 1889. aasta Pariisi maailmanäitus, kus oli esmakordselt võimalik näha Prantsuse koloniseeritud alade Maroko, Alžeeria ja Tuneesia rahvatantse. Nende esitamisel oli rõhk folkloori tõepärasel edasiandmisel, mitte meelelahutusel. Tants võlus vaatajaid eelkõige oma erilisuse poolest. Peagi oli vastavatud vodevilliteatris Moulin Rouge´is võimalik näha idamaiselt rõivastatud tantsutüdrukuid, kes maailmanäitusel esinenud Ouled Naili tantsijaid jäljendada püüdsid. Nende tantsu hakati rahvasuus kutsuma danse du ventre ehk kõhutantsuks.

Pariisi maailmanäitust väisanud ameeriklane Sol Bloom kutsus kogu alžeerlaste küla endaga kaasa Ameerikasse, kus neil avanes võimalus esineda 1893. aasta Chicago maailmanäitusel. Sol Bloom avas terve tänava Midway Plaisance, kus erinevad rahvad ja kultuurid oma muusikat, tantsu ja muid kunste demonstreerisid. Kõik esinejad olid tulnud kohale oma kodumaalt ning paljud olid juba varem üles astunud 1889. aasta Pariisi maailmanäitusel. Publik ei olnud piisavalt huvitatud ja Sol Bloom pidi leidma võimaluse, kuidas tähelepanu tõmmata. Ta kutsus kohale tantsijad Pariisi tantsuteatritest, pani nad tööle ühes Pärsia paleed jäljendavas teatris ja hakkas nende "idamaiste tantsude" eest piletiraha küsima. Publikule mõjusid šokeerivalt korsettideta naiste julged liigutused ja etendusel oli tohutu menu. Sol Bloom võttis eeskuju Prantsusmaal saadud kogemustest, tõlkis prantsuskeelse kõlava väljendi danse du ventre inglise keelde ning nimetaski oma edukat tantsuetendust belly dance ehk kõhutantsuks.

Pärast idamaiste tantsude edu mõlemal maailmanäitusel ilmus kõhutantsijaid erinevatesse lokaalidesse ja vodevillidesse nagu seeni pärast vihma. Paar tantsijat said kuulsaks nimega Little Egypt, kuna nende araabia päritolu eesnimesid oli ameeriklastel raske meeles pidada. Neid peeti parimal juhul julgeteks, halvimal vulgaarseteks. Idamaine folkloor ja rahvatantsud, millest uus moesuund kunagi tekkis, jäid meelelahutuse ja seksiäri varju. Seda tendentsi on märgata veel tänapäevalgi.

Raks Sharki ehk idamaine tants ehk kõhutants

Kõhutants (inglise keeles belly dance / oriental dance / middle eastern dance) tähendab põhimõtteliselt sama, mis kabaree kõhutants (inglise keeles cabaret belly dance). Lähis-Idas mõeldi selle all esialgu raks baladi ja selle variatsioonidega esinejaid, tänapäeval viidatakse terminiga peaaegu alati kabaree kõhutantsule, ehk sellele, mida lääne inimesed tavaliselt “kõhutantsu” all ette kujutavad. Raks sharki arenes eelkõige Egiptuses, aga ka Liibanonis ja Türgis. Raks Sharki alla kuuluvad järgmised terminid:

Egiptuse stiilis kõhutants

Egiptuse tantsijatele omane kõhutantsustiil. Egiptuse kõhutants õitses aastatel 1940–1990, pärast seda perioodi on stiili populaarsus, eelkõige sünnimaal, kahanenud, peamiselt islami fundamentalismi populaarsuse kasvu tõttu, aga ka huvi tõttu lääneliku kultuuri (muusika, tants, riietus) vastu noorte seas. Seetõttu on tänapäeval enamus egiptuse stiili kõhutantsijaid mitteegiptlased. Tantsitakse kas orkestri (ja laulja) või salvestatud muusika saatel. Muusikaks on tihti ühe kuulsa artisti või helilooja (tavaliselt kas Omm Kalthoum, Abdel Halim Hafez või Farid el Atrash) loomingu adapteeritud ja tantsuks kohandatud variant. Paljud uuemad lood on juba originaalis tantsuks sobivad. Kuid kasutatakse ka folkloori, instrumentaalmuusikat ja popmuusikat.

Kostüümid on läbi ajastute pisut muutunud, kuid domineerib kaheosaline kostüüm, mille seelik liibub ülevalt tuharate ja puusade ümber ja altpoolt kas rohkem või vähem laieneb. Egiptuse kõhutantsu on tavaline tantsida ka kaunistatud pikas kleidis, mis jätab kõhu kaetuks. Liigutused on orienteeritud muusikaliste filigraansuste ja arabeskide peegeldamiseks keha kaudu, oluline roll on miimikal ja tantsija tõelistel emotsioonidel, mis tekivad muusikapala sõnade tõlgendamisel. Palju mängitakse vaatajaga, hoitakse teda pidevas janus rohkema järele.

Türgi stiilis kõhutants

Oryantal dansı on Türgi tantsijatele omane kõhutantsustiil. Neid võib näha peamiselt turistidele korraldatud “Türgi õhtutel”, kus nad on osa tihedast programmist, kus astub üles ka türgi folktantsijaid ja tantsuansambleid. Türgi kõhutantsijad on tihti mittetürgi päritolu, muusikud tihti roma päritolu, türgi traditsioonilise muusika järgi kõhutantsu tantsimine on suhteliselt harv nähtus, kasutatakse pigem salvestatud egiptuse instrumentaalmuusikat või türgi araabiapärast instrumentaalmuusikat, tihti ka trummisoolosid, araabia popmuusikat.

Kostüüm on paljastavam kui näiteks egiptuse kõhutantsukostüüm: vööni ulatuvad lõhikud, mis paljastavad mõlemad jalad, rikkalik narmaskaunistus liigutuste maksimaalseks rõhutamiseks. Liikumise poolest on türgi kõhutantsustiil nagu egiptuse stiilgi, pisut balletist mõjutatud (pöörded, kehahoid, käed jne.), kuid liigutused on pigem orienteeritud maksimaalsusele ja vaatajale oma keha võimete demonstreerimisele, näiteks hämmastatakse vaatajat järjestikuste tugevate löökidega erinevates keha piirkondades, näiteks: puus, rind ja pea, või pikkade intensiivistuvate väristustega. Samuti kasutatakse tihedamini põrandal (isteasendis, põlvili vms) tantsimist, sügavaid seljast tahapaindumisi, tsimbaleid.

Liibanoni stiilis kõhutants

Raks Sharqi Lubnani on Liibanoni tantsijatele omane kõhutantsustiil. Nii nagu geograafiliselt asub Liibanon Egiptuse ja Türgi vahel, nõnda on sealne kõhutantski mõjutatud mõlemast n-ö suuremast õest. Geograafilisest asukohast on tingitud ka peamine erinevus: liibanoni traditsioonilise tantsustiili dabke mõjud. Dabkes on selgesti eristuv rütm, ning dabket tantsideski märgitakse jalaliikumistega ära rütmiaktsente. Seega on liibanoni kõhutantsijal pisut erinev muusikatunnetus. Samuti on Liibanon võrreldes Egiptuse ja Türgiga lähemal Pärsia lahe piirkonnale ja sealsetele stiilidele (khaliji), seega mängivad liibanoni kõhutantsijad, mõjutatud khalijist, rohkem juustega ja oskavad ära kasutada juuste paeluvast liikumisest tingitud efekti.

Kostüümis kasutatakse küll sügavaid lõhikuid, nagu türgi kõhutantsukostüümiski, kuid mis tavaliselt paljastavad jala ainult teatud liigutusi või pöördeid sooritades. Enamasti tantsitakse kontsakingades, orkestri (ja laulja) saatel või salvestatud araabia muusika taustal. Liikumine on energiline ja dünaamiline, liigutused on tugevalt rõhutatud ja kooskõlas eelkõige rütmi, seejärel meloodiaga.

Kabaree kõhutants

Kabareestiil tähendab põhimõtteliselt sama, mis raks sharki / belly dance / oriental dance. Kabaree on ööklubi, kus õhtu jooksul astub üles mitu esinejat, tavaliselt lauljad-tantsijad. Ameerikas võeti see termin kasutusele 1960. aastatel, kui ameerika tantsijannad hakkasid esinema idamaistes kabareedes San Franciscos, Los Angeleses ja New Yorgis.

Kuid ka Kairos oli juba enne 1960. aastaid tantsijatel kombeks oma publikule meelelahutust pakkuda ning tantsijad esinesid koos orkestri ja lauljaga. Hollywood ja Kairo võtsid üksteiselt pidevalt snitti, Egiptus adapteeris hollywoodiliku nägemuse idamaisest tantsukostüümist ja orkestrimuusikagi oli inspireeritud klassikalisest euroopa muusikast. Ameeriklased tõlgendasid oma kultuurile võõraid liikumisi eksootiliste ja väljakutsuvatena, lisades oma esinemisse näiteks salliga numbreid ning teiste tantsustiilide (jazz, ballett jne) elemente. Nõnda areneski välja kabareestiil, mille tänapäeval tunneme ära nii Egiptuses, Liibanonis, Türgis, Soomes, Brasiilias, paljudes riikides üle maailma, sätendavate kaheosaliste kostüümide, perfektse soengu ja meigi ning kogu etendust ümbritseva glamuurse aura järgi.

Fantaasia

On artisti tõlgendus mingist etnilisest või traditsioonilisest stiilist. Tants valmib vastavalt artisti arusaamadele ja fantaasiale sellest stiilist. Näiteks on paljud mustlastantsud, mida esitavad laval mitteroma päritolu inimesed, täielikult fantaasiatantsud, millel on reaalsusega vähe ühist.

Stiilide sulam ehk fusion

On segu kahest või mitmest stiilist. Nõnda võib segada näiteks flamenkot ja Egiptuse stiili, latiinot ja Aafrikat, Aafrikat ja Egiptust jne.

American Tribal Style (ATS)

On modernne fantaasiastiil, mis tekkis San Fransiscos 1960. aastatel. Kostüümid on inspireeritud lähis-ida, kesk-aasia ja india rahvarõivaist ja ehetest, kasutatakse nii traditsioonilist kui ka tänapäevast lähisida muusikat, keskaasia muusikat, india muusikat, nende omavahelisi ja elektroonilise mikse, ka tekno- ja klubimuusikat. Liigutustes on rõhk konkreetsetel käteliikumistel, puusatööl ja kõhulainetel. Esitatakse tavaliselt grupis ja improviseeritult.

Välislingid

• Eesti Idamaise Tantsu Keskus]