Ava peamenüü

Anthonis van Dyck (ka Anthonys van Dyck; 22. märts 1599 Antwerpen – 9. detsember 1641 London) oli flaami maalikunstnik. Teda tuntakse ka Sir Anthony Vandyke'i nimega. Ta oli Charles I õukonna enimhinnatud kunstnik. Samuti öeldakse, et van Dyck oli 1620. aastatel üks tuntumaid portreemaalijaid Itaalias ning üks mõjukamaid kunstnikke Põhja-Euroopas alates 1630. aastatest kuni 17. sajandi lõpuni. Teda peetakse paraadportree loojaks.[1]

Anthonis van Dyck
Anthonyvandyckselfportrait.jpeg
Autoportree päevalillega, 1633, erakogu
Sünninimi Anthonys van Dyck
Sünniaeg 22. märts, 1599
Sünnikoht Antwerpen, Belgia
Surmaaeg 9. detsember, 1641
Surmakoht London, Inglismaa
Rahvus flaamlane
Tegevusala maal, trükikunst
Kunstivool barokk
Patroonid Charles I
Mõjutatud Peter Paul Rubens

Antwerpen, kus kunstnik üles kasvas, oli 16. sajandil üks Euroopa kunstielu suuremaid keskuseid. Van Dyck oli üks paljudest andekatest kunstnikest, kes selles linnas 17. sajandi alguses töötas. Antwerpeniga olid 17. sajandil seotud veel Peter Paul Rubens, Jacob Jordaens, Jan Bruegel vanem, Frans Snyders, Cornelis de Vos, Adriaen Brouwer ja järgmisest põlvkonnast David Teniers noorem, Jan Fyt ja taanlane Jan Davidz de Heem.[1]

Anthonis Van Dycki kuulsus on läbi ajaloo märkimisväärselt vähe muutunud. Kolmsada aastat pärast tema surma ei ole peaaegu miski tema reputatsiooni ähvardanud ja teda peetakse senini üheks andekamaks portreemaalijaks. Tema graatsilised tööd Genova, Flaami ja Inglise aristokraatidest on läbi kõikide kunstiperioodide ühed meeldejäävamad.[2]

Lisaks kuulsatele paraadportreedele maalis ta ka altarimaale, mille temaatika oli pärit mütoloogiast või piiblist. Lisaks kasutas ta vesivärve ning arendas nn söövitustehnikat. Ta kogus kuulsust juurde oma graafiliste töödega, millest avaldati ka kogumik.

Anthonis van Dycki töid saab iseloomustada järgmiste sõnadega: suurepärane karakteristika, aadellikkus ja tõde. Tema elegantne stiil ja läbitungiv vaatenurk portreeritavate sisemaailma tõi talle eluajal suure edu. Inglismaal autasutas tema suurim patroon, kuningas Charles I, teda isegi rüütliseisusega.[3]

Varane elu ja perekondRedigeeri

Anthonis van Dyck sündis jõukasse perekonda. Tema isa oli Frans van Dyck ja ema Maria Cuypers, kes oli Frans van Dycki teine naine. Nende peres kasvas kaksteist last. Maria Cuypers suri 1607. aastal. Franz van Dyck oli tuntud kaupmees, kes tegeles erinevate tekstiilide müügiga ja Maria Cuypers oli tuntud tikandikunstnik. Van Dyckide pere oli väga usklik. Anthonise üks vendadest oli preester ning tema kaks õde valisid kloostrielu. Anthonis van Dyck oli samuti terve oma elu väga usklik ja jäi vagadusele truuks, kuigi võis oma elus ringreiside tõttu paljusid rahvusvahelisi intriige näha.[4]

Kui van Dyck oli 10-aastane, sai tema õpetajaks Hendrik van Balen, kes oli tol ajal Antwerpeni kunstnikegildi juht. Kuid arvatakse, et van Baleni väikesemõõdulised kompositsioonid ei mõjutanud van Dycki pooltki nii palju kui Rubensi ekstravagantsed ja suurejoonelised tööd.[4]

Varasematel aegadel on väidetud, et ta ei olnud oma elu jooksul kunagi Rubensi õpilane, aga ühes hilisemas uurimuses, mille koostas Margaret Roland, leiti tõendeid, et oma hilises teismeeas puutus van Dyck siiski Rubensiga kokku. Hiljem oli ta ka Rubensi assistent ja 1618. aastaks ka Rubensi töökoja liige.[5]

"Autoportree" 1613–1614

Antonis van Dycki varasemad tööd peegeldavad tugevalt tema päritolu, mis on seotud kunstirikka Antwerpeniga. Rubens viitas van Dyckile 1618. aastal kui oma parimale õpilasele. Rubensi mõju van Dyckile tuleb kõige rohkem välja tema portreedes, kus ta kujutab porteeritavate siseelu äärmiselt suure psühholoogilise täpsusega. See stiil vallutas hiljem kõik tema ajaloolised portreemaalid.[6]

"Rubensile laekus pidevalt uusi telli­musi. Meistri tööhoog ja töötahe haarasid kõiki õpilasi ja abilisi ning Rubens ise oli paljudele kogu oma elulaadiga ihaldatud eeskujuks. Suur töömaht töökojas või­maldas igaühel oma oskusi ja võimeid rakendada. Anthonis van Dyck haaras lennult Rubensi taotlused ning temast sai kohe meistri lemmikõpilane. Töötahtelt ja võimekuselt oli ta Rubensile vääriline kaaslane. Talle usaldati väga vastutusrik­kaid ülesandeid suurte tellimuste täitmi­sel. Nii töötas van Dyck Rubensi ateljees neli aastat. Teoste hulk, mille maalimi­sest ta sel ajal osa võttis või mis ta ise­seisvalt lõi, on aukartustäratavalt suur — neid arvatakse olevat üle saja."[7]

"«Mao ülendamine / Vaskmadu» (Madriid, Prado) on van Dycki tolle aja maalidest üks dünaa­milisemaid ning esitab kõige rohkem eri­nevaid tundeväljendusi. Väga täpselt on näidatud iga üksiku inimese suhtumine toimuvasse müsteeriumi. Maali sügav­punane koloriit omakorda rõhutab sünd­muse erutavust."[8]

Paljude allikate kohaselt, mis kahjuks toetuvaid vaid inimeste mälule ja mitte kinnitatud faktidele, oli van Dyckil isiklik stuudio ja õpilased juba 1615. aastaks, kui ta ise oli vaid 16-aastane. Teda peeti oma aja pintsliga Mozartiks.

Itaalia perioodRedigeeri

Anthonis van Dyck oli Itaalias novembrist 1621 kuni sügiseni 1626. Ta reisis läbi terve poolsaare, et ammutada inspiratsiooni Itaalia kunstikeskustest ja tipptegijatelt, et enda oskusi edasi arendada. Roomas kujutas ta üht oma patroonidest Kardinal Bentivogliot. Öeldakse, et see töö oli inspireeritud kõrgrenessanssi meistritest Raffaelist ja Tizianist. Van Dyckil oli suur ambitsioon suurejoonelist karjääri teha ning seetõttu jäid paljud teised tolleaegsed kunstnikud tema varju. Lisaks tõmbas van Dyck ligi rikkaid ja haritud patroone. Van Dyck külastas ka Veneetsiat, kus sai Tiziani töödest ja sketšidest veelgi enam õppida. Omandatud oskusi kasutas ta hiljem inspiratsiooniks oma töödes. Lisaks viibis ta 1624.-1625. aastal Palermos, kuid tema olulisem reis oli Genovasse, kus ta sai kuulsaks kui oma generatsiooni tuntuim ja andekaim portreemaalija. Van Dycki dramaatilised maalid rikastest ja uhkelt riides aadlikest panid aluse nn "suurejoonelisele stiilile", mis kestis kuni 20. sajandini.[9]

"Kardinal Bentivoglio" 1625

Teine Antwerpeni perioodRedigeeri

"The five eldest children of Charles I" 1637

Van Dyck naasis Antwerpenisse 1627. aasta suvel. Ta lahkus kunagi kodulinnast noore algajana ning naasis suure meistrina, kellel oli juba laialdane kogemus Itaalias. Rubens, kes oli tol ajal üks Antwerpeni kuulsamaid meistreid, oli tihti Antwerpenist eemal diplomaatilistel missioonidel. Seetõttu oli van Dyckil rohkem tööpakkumisi kui varem. Ja kuna van Dyckil oli suur ambitsioon karjääri teha, siis sobis see talle hästi ning ta rakendas oma uusi oskuseid järgnevates töödes. Näiteks Cesare Scaglia Adoring the Virgin and Child (Neitsi Maarja lapsega), kus Van Dyck kombineeris oma portreemaalija oskused õppetundidega kompositsioonilisest puhtusest ja vagast emotsionaalsusest, mida ta oli õppinud vastureformatsioonide-aegsest Itaalia maalikunstist. Antwerpenis tagasi olles alustas ta ka graafikaga, selleks et oma töid veelgi enam levitada ja kuulsust koguda. Tal olid ühendused Londoni ja Haagi õukondadega ning sellest perioodist pärineb ka mitmeid diplomaatilisi kirju, mis tõestavad tema rahvusvahelise kuulsuse levikut. Van Dyck lahkus Inglismaale ning tuli kodumaale veel ainult 1633.-1635. aastate vahel. Nendel aastatel maalis ta peamiselt Brüsseli õukonda. Londonisse Charles I õukonda naasis ta lõplikult 1635. aasta kevadel.[10]

Inglise perioodRedigeeri

"Charles I" 1632

Charles I õukonnas saavutas rahvusvahelise kuulsuse. Ta saabus Londonisse 1632. aastal ning ta määrati kohe kõige tähtsamaks õukonna maalikunstnikuks. Charles I oli suur kunstiarmastaja ning ta tutvustas oma armastust ka ülejäänud Inglismaale, kuna oli suur kunstikoguja. Eriliselt oli fookuses Veneetsia renessanss, mida Van Dyck väga oskuslikult jäljendas. Charles I lõi uusi reegleid õukonnaetiketile, mis jõudsid kõik ka Van Dycki maalidele. Ta segas vanu ja uusi stiile, et väljendada tõetruult tolleaegse Inglismaa kõrgklassi elu ja kombeid. Enim hinnatud on Van Dycki tööd kuningast ja tema perekonnast. Kõrgtasemeliselt organiseeritud suureplaanilised projektid, mida Van Dyck juhtis, võimaldasid luua väga suure hulga portreesid. Nendes töödes kasutas ta tihti oma õpilaste abi. Sellegipoolest lõi Van Dyck ka ise suurejoonelisi ja imetlusväärseid töid, mis kinnitasid tema piiramatut andekust kuni tema enneaegse surmani 1641. aastal.[11]

StiilRedigeeri

Oma Inglismaal veedetud aja jooksul hakkas van Dyck oma töödel maalima kostüüme, mis udustasid faktide ja fiktiivse piire. Kuni van Dycki tulekuni maaliti modellide kostüüme alati viimse detailini, aga van Dyck muutis kostüümimaalimise reegleid terves Põhja-Euroopas. Ta eemaldas moekad aksessuaarid, lisas müstilisi detaile ning maalis oma modelle isegi mitteformaalses riietuses. Riideid maalis ta alati tugevate ja laiade pintslitõmmetega. Selline laad levis lõpuks üle terve Euroopa.[12]

Van Dycki innovatsioonid kostüümimaalimises jätsid tugeva jälje Euroopa maalikunstisse terveks 17. sajandiks. Ta seadis standardid, mida kutsuti tihti rahvusvaheliseks portreestiiliks ("vandyckilik") ja võeti kasutusele õukondades üle terve Euroopa. Paljud Euroopa kunstnikud võtsid 17. sajandi teisel poolel Van Dycki stiili teadlikult omaks. Näiteks olevat maalikunstnik Jan de Baen seda teinud ja öelnud, et : "Tema pintslikunst on kõrgelt hinnatud ja nagu ka Rembrandt, leidnud palju järgijaid." See märkus tõestas, et tema stiili kopeerimine oli tol ajal valiku küsimus ja paljud kunstnikud võtsid üle tema kompositsiooni ning stiili.[13]

Tema portreede laialt levinud kuulsus oli samuti seotud tema graafikaga. Neid töid trükiti palju, mistõttu need laialdaselt levisid. Graafiliste tööde modellideks olid inimesed kõikidest eluvaldkondadest: tema lähedased sõbrad, teised kunstnikud, sõjaväelased, aadlikud. Mitme aasta jooksul trükkisid tema töid erinevad Flaami ja Taani trükikojad. Mingi osa piltidest avaldati 1632. aastal raamatuna, aga kahjuks pole sellest koopiat säilinud. Hiljem, 1645. aastal, loodi teine kogumik, mille avaldas Gillis Hendricz. Tööd, mida trükiti, olid alati valik van Dycki parematest ja kuulsamatest teostest.[14]

Üks van Dycki ikonograafia töödest on nähtaval ka Mikkeli muuseumi kogudes.

KokkuvõteRedigeeri

Anthonis van Dyck oli kindlasti üks oma aja silmapaistvamaid kunstnikke. Kuigi ta tegeles mitme erineva valdkonnaga, sai ta maailmakuulsaks tänu oma paraadportreedele. Ta sündis Antwerpenis, aga jõudis oma elu jooksul läbi reisida Itaalia ning lõpuks kolida Inglismaale, kus temast sai Charles I hinnatuim õukonnakunstnik. Kuna tema graafilisi töid avaldati palju, sai ta seetõttu veelgi kuulsamaks. Lisaks lõi ta mitmeid uuendusi kostüümide maalimisstiilile, mis levisid üle terve Euroopa. Van Dyck oli oma aja üks silmapaistvamaid kunstnikke ning on jätnud kunstiajalukku kustumatu jälje.


ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Walter A. Liedke (1984–1985). "Anthony van Dyck": The Metropolitan Museum of Art Bulletin. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 4. 
  2. Walter A. Liedke (1984–1985). Philippe de Montebello (1984–1985). Eessõna raamatule "Anthony van Dyck: The Metropolitan Museum of Art Bulletin".. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 3. 
  3. Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 7. 
  4. 4,0 4,1 Walter A. Liedke (1984–1985). Anthony van Dyck. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 6. 
  5. Walter A. Liedke (1985-1985). Anthohys van Dyck. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 6–9. 
  6. Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 55. 
  7. A. Kartna, M. Lumiste, E. Pihlak A.Kartna "Flaami maalikunst 17. sajandil". (1978). Madalmaade maalikunst 15.-17. sajandini. Tallinn: Kunst. 
  8. A. Kartna, M. Lumiste, E. Pihlak A. Kartna "Flaami maalikunst 17. sajandil". (1978). Madalmaade maalikunst 15.-17. sajandini. Tallinn: Kunst. 
  9. Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 87. 
  10. Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 103. 
  11. Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 147. 
  12. Emilie E. S. Gordenker (2001). Anthony van Dyck (1599–1641) and the representation of dress in seventeenth-century portraiture. Belgia: Brepols Publishers. Lk 3. 
  13. Emilie E. S. Gordenker (2001). Anthony van Dyck (1599–1641) and the representation of dress in seventeenth-century portraiture. Belgia: Brepols Publishers. Lk 69. 
  14. Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 135. 

VälislingidRedigeeri