Amadiinlased
Amadiinlased (Estrildidae) on liigirikas linnusugukond värvuliste seltsist.
| Amadiinlased | |
|---|---|
 Punakulm-amadiin | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Amadiinlased Estrildidae |
Amadiinlaste hulka on arvatud 135–140 liiki, mis on liigitatud 33–35 perekonda.
Mõned liigid, näiteks sebra-amadiin, on ilulinnupidajate seas oma ilusa kirju sulestiku pärast väga populaarsed.
Nomenklatuur ja süstemaatika muuda
Sugukonna autor on Johann Karl Wilhelm Illiger (1811).
Levila muuda
Amadiinlaste loomulik levila on Austraalia, Aafrika ja Aasia väga soojadel aladel. 78 liiki elutseb Aafrika mandril Mustas Aafrikas ja Madagaskaril. 43 liiki elab Australaasia riikkonnas ning mõnedel Vaikse ookeani saartel. 19 liiki esineb Indo-Malai riikkonnas.
Mõned liigid on inimene viinud teistesse piirkondadesse. Äärmine näide on riisiamadiin, kes algselt elas ainult Jaava, Bali ja Baweani saarel, kuid on seal praegu haruldane liik[1]. Praegu elutseb ta paljudes troopikamaades ja esineb muu hulgas Kolkatas, Chennais, Hongkongis, Miamis ja Bangkokis, Sumatral, Hawaii saartel, Maluku saartel, Malaisias, Singapuris, Fidži saartel Viti Levul ja Vanua Levul, Filipiinidel, Indohiina lõunaosas ja Taiwani saarel; asurkondi on ka Ida-Aafrika rannikul ning Sansibaril ja Saint Helena saarel[2] Uus-Guineal tungivad madalatelt aladelt pärit olevad sooamadiinid, tuhk-amadiinid, tulisaba-amadiinid, roostepugu-amadiinid ja tõmmuamadiinid kui inimkaaslejad saare kõrgematele aladele, tõrjudes välja muu hulgas arfaki amadiini, kes on ohustatud liik ja üks haruldasemaid amadiinlasi[3].
Alates 1980. aastatest elab üks liik amadiinlasi ka Euroopas: Toscanas saab märgalade roostikes näha maasik-amadiinide parvi.
Välimus muuda
Amadiinlased kasvavad 8–17 cm pikkuseks. Pikimate seas on pahlsaba-amadiin, kes on nii pikk ainult sabapiikide tõttu. Enamikul liikidel on kehapikkus kuni 11–13 cm.
Amadiinlastel on enamasti terav nokk ja kiilukujuline saba. Noka kuju vastab mõnikord toitumisnišile. Peamiselt putukatest toituvatel amadiinlastel on pikem ja peenem nokk kui nendel, kes toituvad seemnetest.
Kõik amadiinlased kaaluvad väga vähe, nii et nad saavad süües rohukõrtel istuda.
Enamikul liikidel puudub väljendunud sooline dimorfism. Emastel on küll mõnikord tuhmim sulestik, aga isaseid saab üheselt ära tunda ainult laulu järgi. Üks erand on maasik-amadiin: isase keresulestik on punakas, emase sulestik on põhiliselt hallikaspruun. Maasik-amadiin on ka ainus amadiinlane, kelle isasel on hundsulestik: ta vahetab igal aastal punase hundsulestiku lihtsa hallikaspruuni sulestikuga, mis sarnaneb emaslinnu sulestikuga.
Elupaigad muuda
Enamik amadiinlaste liike elutsevad rohtlas, savannis, metsaservadel ning põõsastega põldusel ja karjamaadel. Üksikud liigid ehisamadiinid elavad ka poolkõrbes; nende seas on ilusad värvilised ehisamadiinid, rohuamadiinid ja pahlsaba-amadiinid. Mõned liigid, näiteks kõrkja-amadiin ja karmiinamadiin, elavad pilliroo-, papüürus-lõikheina- või loatihnikutes. Mustamadiin, kes väikese levila tõttu kuulub ohustatud liikide hulka, pesitseb meeleldi Uus-Guinea ühe pikema jõe Fly jõe ujuvatel rohusaartel.[4]
Metsas elavaid liike on amadiinlaste seas vähe. Samuti on vähe liike, kes elavad täiesti puudeta ja põõsasteta piirkondades; nende seas on niidu-vuttamadiin ja puna-vuttamadiin. Neile liikidele on tüüpiline, et nad tõusevad lendu harva ja nad peidavad end ohu korral rohu sisse. Nad toituvad eelkõige rohttaimede seemnetest ja väiketest putukatest ja leiavad selle peaaegu ainult maapinnalt või nokivad allarippuvatelt pööristelt.
Käitumine muuda
Enamik amadiinlasi liigub maapinnal ainult hüpates ning hüppab paremal juhul polkasammutaoliselt, puudutades maad eri jalgadega pisut eri aegal. Erandiks on niidu-vuttamadiin, kes on amadiinlaste seas kõige rohkem maapinnalind. Ta võib peaaegu kana moodi joosta. [5]
Paljud amadiinlaste liigid on väga seltsilembesed. Inimeste hoole all olevate hallpea-amadiinide juures on täheldatud, et sageli ööbib mitu täiskasvanud lindu ühes pesas. Seda on märgatud ka teistel liikidel, näiteks punakulm-amadiinidel ja võrkamadiinidel. Viimastel liikidel esineb seda käitumist ainult väljaspool haudeaega, hallpea-amadiinidel aga isegi haudeajal.[6] Pronksamadiinide puhul, kelle seltsinguline käitumine on vähem väljendunud, on selgunud, et seltsingulise käitumise puhul on määrav sugulus.
Paljudele liikidele on tüüpiline kontakt-istumine ja sotsiaalne sulestikuhoole. Kontakti otsivad aafrika leetamadiinid lendavad kontaktipartnerist umbes 15 cm kaugusele, lähenevad talle küljelt tibades ülespoole väljasirutatud kehahoiakuga, pöörates noka tema poole. Juba istuv lind ei lahku oma istekohalt, vaid ainult sirutab end pisut välja. Kui saabuv lind tuleb lähemale, puhkeb lindude vahel nokavõitlus, mille ajal linnud nihkuvad teineteisele lähemale. Alles siis, kui nad loobuvad sirgest kehahoiakust, läheb nokavõitlus üle vastastikuseks sulestikusügamiseks[7]
Toitumine muuda
Amadiinlased toituvad peamiselt seemnetest ja putukatest. Mõned liigid, näiteks puna-vuttamadiin, vajavad ilmselt eriti väikesi rohuseemneid, teised söövad ka suuremaid seemneid, näiteks riisi ja maisi. Ainult malai roheamadiin sööb ainult seemneid; enamik liike vajab putukaid eelkõige poegade kasvatamise ajal.
Paljunemine muuda
Amadiinlased pesitsevad enamasti okaspõõsastes, vähesed liigid kõrges rohus või kõrgetes puudes. Mõned liigid ehitavad pesa allüürnikena röövlinnupesasse, termiidipesasse või inimkaaslejatena maja lähedale või majja, näiteks räästa alla või müürilõhesse. Ühtedel liikidel koguvad pesamaterjali mõlemad partnerid, teistel ainult isaslind. Viimase juhul ehitab pesa emaslind. Pesa on kerakujuline või piklik, sissekäigu juures on sageli lühike toru. Eriti stabiilne pesa, mis koos sissepääsutoruga võib olla kuni 40 cm pikkune, on pärlamadiinil. Ta ehitab selle kuni 2000 detailist, kusjuures materjali toob isane ja ehitab emale. Pärlamadiini pesa peab olema eriti hoolikalt ehitatud ja vastupidav sellepärast, et nad pesitsevad 8–30 m kõrgusel. Nad ehitavad pesa enamasti eukalüptide ladvaokstele, mida ohustavad tormid.[8]
Kui pesa on valmis, muneb emane iga päev muna. Mune on kokku 4–6. Munad on valged. Munasid hauvad mõlemad partnerid, öösel ainult emane, ka juhul, kui pesas on ka isane. Pojad kooruvad üldiselt lühikeste intervallidega 11–16 päeva pärast. Neid kasvatavad mõlemad vanemad. Veel 9–12 päeva hoiavad nad poegi veel tiiva all.
Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Jürgen Nicolai (koostaja), Joachim Steinbacher (koostaja), Renate van den Elzen, Gerhard Hofmann. Prachtfinken – Australien, Ozeanien, Südostasien, Eugen Ulmer Verlag: Stuttgart 2001, ISBN 3-8001-3249-4.