Sebra-amadiin
Sebra-amadiin (Taeniopygia guttata) ehk sebravint on värvuliste seltsi ja vintlaste sugukonda kuuluv linnuliik.
| Sebra-amadiin | |
|---|---|
 Isaslind Mall:Error | |
|
| |
| Kaitsestaatus | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Linnud Aves |
| Selts |
Värvulised Passeriformes |
| Sugukond |
Vintlased Fringillidae |
| Perekond |
Amadiin Taeniopygia |
| Liik |
Sebra-amadiin |
| Binaarne nimetus | |
|
Taeniopygia guttata Vieillot, 1817 | |
Sebra-amadiin on levinud vint Kesk-Austraalias ja elab suuremal osal mandrist, vältides ainult jahedat niisket lõunaosa ja mõnda piirkonda troopilises põhjas. Lindu võib leida ka Timori saarel. Sebra-amadiin on ka sisse toodud Puerto Ricosse ja Portugali.
Elupaik ja levik muuda
Sebra-amadiinide kõige tavalisem elupaik on Austraalia mandriosas, kus elab umber 75% maailma sebra-amadiinidest. Seda liiki rannikutel tavaliselt ei leidu, välja arvatud kuivemas lääneservas. Sebra-amadiine leidub üldiselt kuivades piirkondades, kuid veekogude lähedal ja paikades, kus on sadanud vihma. See on tõenäoliselt seotud pigem taimestiku rohkusega kui vee leidumisega.[1] Sebra-amadiine leidub ka haritud aladel, näiteks riisipõldudel. Pidevalt tugevad sademed on sebra-amadiinidele kahjulikud, sest nende pesa ei varja tibusid ega mune vihma eest. Vihmasadu võib mõnikord põhjustada pesitsimise ärajätmine.
Elukäik muuda
Sebra-amadiini eeldatav eluiga on geneetiliste ja keskkonnategurite tõttu väga erinev. Sebra-amadiin võib oma looduskeskkonnas elada kuni viie aastani. Kui neid peetakse puuris, elavad nad tavaliselt 5–9 aastat, kuid võivad elada kuni 12 aastat, rekord on puuris elava linnu puhul 14,5 aastat. Nad hakkavad sigima juba 70-80-päevaselt ja nende pesas on 2-8 muna, keskmiselt viis muna. Pojad lendavad pesast välja 17-18 päevaselt. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad.
Toitumine muuda
Sebra-amadiin sööb peamiselt rohuseemneid, toitudes enamasti poolküpsetest ja küpsetest seemnetest (kuigi võib süüa ka kuivi seemneid). Lisaks sööb ta mõnikord putukaid (peamiset sipelgaid ja termiite). Puuris peetavate sebra-amadiinide lemmiktoit on hirsiseemned.
Suhted inimesega muuda
Sebra-amadiine kasutatakse sageli teadusprojektideks, et saada teada, kuidas linnud käituvad. Neid kasutatakse ka geeniuuringutes. Need linnud on ka väga head lemmikloomad, elades puuris kuni 9 aastat ja vajades vahepeal vett ja seemneid.