Afanassi Ordin-Naštšokin

Afanassi Lavrentjevitš Ordin-Naštšokin (vene keeles Афанасий Лаврентьевич Ордин-Нащокин; u 1605 – 1680 Pihkva) oli Venemaa diplomaat ja riigitegelane, kes suunas tsaar Aleksei Mihhailovitši ajal riigi välispoliitikat.

Elulugu

Ordin-Naštšokin sündis Pihkvamaal kehvapoolse mõisniku perekonnas. Ta sai hea hariduse, valdas ladina, saksa ja poola keelt ning tundis lääne kombeid. Keeleoskus ja hea orienteerumine piiriküsimustes tõid talle tsaar Mihhail Romanovi ajal mõjuka bojaari Fjodor Šeremetjevi soosingu ning võimaluse alustada diplomaatilist karjääri. Ta osales 1642. aastal piiriläbirääkimistel rootslastega ja viibis 1642–1643 diplomaatilisel missioonil Moldaavias.

Pärast tsaar Aleksei Mihhailovitši trooniletulekut Ordin-Naštšokini karjäär mõneks ajaks pidurdus. Uuesti pandi teda võimude poolt tähele 1650. aasta Pihkva ülestõusu ajal. Otsustava tähtsusega ta karjääris olid aga 1654. aastal alanud Vene-Poola sõda ja 1656. aastal alanud Vene-Rootsi sõda, mille ajal ta oli vojevoodiks algul Drujas ja hiljem Kokneses. Ordin-Naštšokin osales juhtivalt rahuläbirääkimistel nii Poola kui ka Rootsiga ja saavutas tsaar Aleksei soosingu, tõustes mõnaks ajaks üheks tsaari peamiseks nõuandjaks.

1660. aastate alguses Ordin-Naštšokini mõju taas vähenes. Moskvas oli ta võõras, põlisbojaarid püüdsid oma võimu säilitada ega soosinud uute ja andekate inimeste esilekerkimist. Õukonnaintriigid ei takistanud siiski Ordin-Naštšokinil 1667. aastal pärast edukaid rahuläbirääkimisi Poolaga ja Andrussovo vaherahu sõlmimist tõusmast Saadikute prikaasi juhi kohale. Tsaar andis talle bojaaritiitli ja järgmised kolm aastat oli Ordin-Naštšokini mõju valitsuses väga suur.

Süvenev vastuolu bojaaridega ja tsaar Aleksei taganemine Andrussovo vaherahu tingimusest tagastada Poolale Kiievi linn tõid kaasa Ordin-Naštšokini lahkumise Saadikute prikaasi juhi kohalt 1671. aasta veebruaris. Ühtlasi loobus ta poliitilisest tegevusest ja asus 1672. aasta lõpus Pihkva kloostrisse, kus ka suri.

Poliitilised vaated

Ordin-Naštšokinit peetakse 17. sajandi andekaimaks diplomaadiks, kes üritas suunata Venemaa vallutust Ukraina ja Poola asemel Rootsi vastu, et vabastada vene kaubanduse jaoks teed Läänemerele. Olles ise pärit Pihkvamaalt, seega tollase Rootsi riigi piiri äärest, oli tal hea võimalus piiri- ja kaubandusprobleemide tundmaõppimiseks. Takistuseks Liivimaa vallutamisel kujunes aga 17. sajandi keskel Ukraina küsimus, mis pingestas Venemaa suhteid Poolaga ja tõi kaasa pikaleveninud sõja. Samuti sai Ordin-Naštšokini poliitikale saatuslikuks ta vastasseis tsaar Aleksei õukonnas mõjukate bojaaridega, kes eelistasid näha Venemaa põlisvaenlast Poolas, mitte Rootsis.

Ordin-Naštšokinit on ka peetud tugeva tsaarivõimu toetajaks, mis tulenes ta halvast läbisaamisest Moskva põliste bojaariperekondadega. Kuna ta iss oli Moskvas uustulnuk, pealegi madalast soost, siis sõltus ta karjäär ainult tsaarist. Seega oli paratamatu, et õukonnaintriigides jäi Ordin-Naštšokin lõpuni tsaari poolehoidjaks ja samas bojaarid nägid temas ohtu oma iidsetele õigustele võimuhierarhias. Rohkelt oponente omaval ja seega väga ettevaatlikul Ordin-Naštšokinil on ka korruptsioonivaba poliitiku maine, mis 17. sajandi Venemaal ei ole kuigi tavaline nähtus.

Majanduspoliitikas pooldas Ordin-Naštšokin merkantilismi ja tema juhtimisel võeti 1667. aastal vastu uus kaubandusmäärustik, mis piiras välismaalastest kaupmeeste mõju ning suurendas vene kaupmeeste õiguseid. Samuti püüdis ta takistada rootslaste pingutusi kogu Venemaa läänekaubanduse suunamisel läbi Narva ja Nyeni, eelistades selle asemel vähemalt osa kaupu saata Lääne-Euroopasse läbi Arhangelski sadama.