Aedmajoraan
Aedmajoraan ehk vorstirohi (Origanum majorana, ka Majorana hortensis) on huulõieliste sugukonda, pune perekonda kuuluv Eestis üheaastase taimena kasvatatav rohttaimeliik. Aedmajoraani kasutatakse nii maitse-, ravim- kui ka meetaimena.[1][2][3]
| Aedmajoraan | |
|---|---|
 | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Katteseemnetaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Iminõgeselaadsed Lamiales |
| Sugukond |
Huulõielised Lamiaceae |
| Perekond |
Pune Origanum |
| Liik |
Aedmajoraan |
| Binaarne nimetus | |
|
Origanum majorana L | |
| Sünonüümid | |
|
Majorana hortensis Moench | |
Taime algne kodumaa on Väike-Aasia või Põhja-Aafrika.[4][5]
Aedmajoraani perekonna nimetus Origanum tuleneb kreekakeelsest sõnast oregano, mis tähendab mägede rõõmu, kuid liigiepiteedi majorana tähendus araabia keeles on püsiv, kadumatu (viidates aedmajoraani tugevale lõhnale).[1]
KasvukohadRedigeeri
Aedmajoraan on kodutaim, mida Eestis kasvatatakse üheaastase maitse- ja ravimtaimena.[1][2] Taim on tundlik öökülmade suhtes varasel arenguetapil, mistõttu tuleb kesk- ja põhjavööndi aladel taimi ette kasvatada. Soojemates piirkondades on aedmajoraan mitmeaastane taim.[6] Aedmajoraan nõuab kasvuks valgust ja kerget toitaineterikast mulda.[5][6]
Botaaniline kirjeldusRedigeeri
Aedmajoraan on püstise varrega 30–60 cm pikkune intensiivse aroomiga poolpõõsas.[2][6]
Taime lehed on ovaalsed, tömbi tipuga ning kaetud viltjate hallide karvakestega. Õie moodustavad õisikutesse harunenud valged või helelillakad/roosakad väikesed õied.[6]
Keemiline koostisRedigeeri
Aedmajoraani ürt sisaldab 1–2% eeterlikke õlisid, sabineeni ja selle derivaate (sabineenhüdraat, sabineenhüdraatatsetaat), õies on õlide sisaldus 3%.[1][2] Lisaks eeterlikele õlidele sisalduvad taimes ka flavonoidid, bioflavonidid, polüsahhariidid, tanniinid, trierpeenid, lihtfenoolid ja kohvhappe derivaadid.[2] Noored aedmajoraanivõrsed sisaldavad ka askorbiinhapet (~44 mg) ja karoteeni (5,5 mg).[6]
DroogRedigeeri
Aedmajoraani droogiks on ürt Majoranae herba, mida kogutakse õitsemise ajal (juulis ja augustis).[1][2] Kuivatamise eel eemaldatakse taimelt varred ning pannakse hea õhuvahetusega hämarasse ruumi kuivama. Selleks, et droogi värvus mustjaks ei muutuks, tuleks droogi kuivatada temperatuuril 35–40 kraadi.
Kuivatatud lehtede ja õite segust droogi kasutatakse salvide, tõmmiste ja vannide tegemiseks.
VannidRedigeeri
- 50 g droogi segatakse ämbritäie kuuma veega.
- Droogiseguga anum tuleb sulgeda ning lasta lahusel tõmmata umbes tund. Seejärel lisatakse saadud tõmmis vanniveele.
Aedmajoraani droogi sisaldavaid vanne kasutatakse reuma, liigesepõletike ja podagra raviks, antibakteriaalse toime tõttu põletike ja valu leevendamiseks.[1][2]
SalvRedigeeri
- 20 osale peenestatud ürdile lisatakse 1 osa ammooniumhüdroksiidi lahust (triviaalnimetusega nuuskpiiritus), 10 osa piiritust (sobib ka vein).
- Saadud segu jäetakse tunniks seisma, seejärel lisatakse 100 osa vaseliini ning soojendatakse kõrgel temperatuuril piirituse ja ammoniaagi aurustumiseni (iseloomuliku lõhna kadumiseni).
- Viimase etapina salv filtreeritakse.
Aedmajoraani ürdist valmistatud salvi kasutatakse närvivalude ja nahapõletike leevendamiseks.
VesitõmmisRedigeeri
- 1–2 tl purustatud droogile lisatakse 1 klaas keevat vett ja jäetakse tõmbama 10–15 minutiks.
- Enne tarbimist tuleb saadud tõmmis kurnata.
- Toime suurendamiseks võib tõmmisesse lisada ka alkoholi[2]
Aedmajoraani vesitõmmist tarbitakse 1–2 klaasi päevas maomahla soolhappesisalduse tõstmiseks, kõhupuhituse, spasmide lõõgastamiseks, valu leevendamiseks, söögiisu tekitamiseks, seedimise soodustamiseks, röga lahtistamiseks. Vesitõmmis omab ka antibakteriaalset toimet.
Muud kasutusviisidRedigeeri
Aedmajoraani kasutatakse eesti jõuluroa verivorsti tegemisel.[1] Maitsetaimena võib taim olla nii värskel kui ka kuivatatud kujul, sageli kasutatakse majoraani liha-, kala- ja konservitööstuses, kuid taime on lisatud ka karastusjookidesse ja likööridesse.[3]
Antiikajal lisati taime ka õlle ja veini sisse, uskudes, et see annab armujõudu.
Taime on tugeva aroomi tõttu on seda kasutatud ka lõhnaainena viiruki kujul armastusjumalanna Aphrodite auks. Lõhnasisalduse tõttu on aedmajoraani kasutatud ka pesuvee lõhnastamiseks, mööbli poleerimiseks ja puukoide tõrjumiseks.[1]
Aedmajoraan on tuntud ka hea meetaimena.[3]
OhutusRedigeeri
Võimalike ohtude vähendamiseks on aedmajoraaniürti soovitatav lisada teesegudele väikestes kogustes.
Taime pole soovitatav tarvitada üle 2–3 nädala ning ületada maksimaalset soovituslikku kogust päevas, milleks on 2–4 tl droogi.
Aedmajoraan võib olla toime poolest tervisele ohtlik, rasedatel ning imikutel ja väikelastel vastunäidustatud.
Ühtlasi pole taime raviomadusi veel teaduslikult tõestatud, kuid välistatud pole ka nende eksistents.[1][2]
Vaata kaRedigeeri
- Harilik pune (Origanum vulgare)
ViitedRedigeeri
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Ain Raal (2013). 101 Eesti Ravimtaime. Tallinn: Varrak. Lk 134–135.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 Ain Raal (2003). Taimedes talletuv tervis. Tallinn: Valgus. Lk 101–103.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 "Egiptuse salv Colocynth". Originaali arhiivikoopia seisuga 24.04.2018. Vaadatud 24.04.2018.
- ↑ Majoran (Majorana hortensis Moench.)
- ↑ 5,0 5,1 Aedmajoraan (vorstirohi) Majorana hortensis
- ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 "Aedmajoraan (vorstirohi) Baical Majorana hortensis (Origanum majorana)". Originaali arhiivikoopia seisuga 23.04.2018. Vaadatud 23.04.2018.
VälislingidRedigeeri
- Aedmajoraan andmebaasis eElurikkus
