A (häälik)

A [a:] on maailma keeltes tavaliselt kõige loomulikuma keeleasendiga moodustatud vokaal.

Eesti keel

A on eesti keeles ümardamata madal tagavokaal. Keel on jõudeasendist õige vähe tagapool. Keeleselja tagaosa (postdorsum) on üsna pisut tõusnud pehme suulae poole. Huuled on mõnevõrra ettepoole liikunud ja ümardunud.

A on eesti keeles kõige sagedasem täishäälik.

Eesti a-hääliku omapära

Eesti a-häälikut iseloomustab üpris tagapoolne asend ja kerge labialiseeritus. Võrreldes prantsuse ja saksa keelega on a nii labialiseeritud, et prantslasele või sakslasele võib eesti a-häälik tunduda o-häälikuna, eestlasele aga prantsuse ja saksa a-häälik ä-häälikuna. Vene a-häälik sarnaneb eesti omaga.

Eesti a-hääliku varjundid

J-i või peenendatud konsonandi järel on a-l ä-varjund, mis on tugevam läänepoolsetes murretes. Paljudes murretes ongi a nendes positsioonides asendunud ä-ga: jaksama>jäksama, jagama>jägama, jagu>jägu, isegi jalg>jälg.

Variandid

A võib olla lühike või pikk. Pikka a-d märgitakse tavaliselt aa.

Diftongid

A esineb ka diftongides ae, ai, ao, au, ea, oa ja öa.

Häälikumuutused

Tavalisemad häälikumuutused, mis a-häälikuga eri keeltes aset leiavad, on labialiseerumine (labialiseeritud vokaaliks muutumine) ja eespoolsemaks muutumine (tagavokaalist keskvokaaliks või keskvokaalist tagavokaaliks muutumine).

Labialiseerumine

Labialiseerumise põhjustab sageli naabrus labiaalidega (näiteks inglise keele sõnades was ja wall).

Inglise keeles on a labialiseerumise põhjustanud ka järgnev l (näiteks sõnades fall, small, bald).

Ungari keeles on lühike a kõigis positsioonides labialiseerunud (välja arvatud mõned murded; seekelitel jääb a labialiseerumata pikale a-le (á) eelnevates silpides. Murretes esineb ka pika a labialiseerumist.

Rootsi, taani ja norra keeles tähistab labialiseeritud a-d å (varem aa).

Eespoolsemaks muutumine

Eespoolsemaks muutumine on aset leidnud näiteks vanakreeka keele joonia ja atika dialektis. Hiljem muutus see häälik kreeka keeles üha kinnisemaks, kuni sellest sai i. Ka inglise kirjakeeles sai pikast a-st e, mis omakorda muutus diftongiks ei, välja arvatud enne r-häälikut (näiteks r).

Prantsuse keel

Prantsuse keeles eristatakse kinnist ja lahtist a-d.

A-häälikut antakse edasi järgmiste grafeemidega:

• a: kinnine või lahtine a
• aa: kinnine või lahtine a
• oê: [wa], kinnine või lahtine a
• ea: kinnine või lahtine a
• em: [am], kinnine a, näiteks sõnas femme 'naine'
• en: [an], kinnine a, näiteks sõnas solennel 'pidulik'
• oi: [wa], kinnine a
• oî: [wa], kinnine a
• oy: [waj], kinnine a

Saksa keel

A on ümardamata madal eesvokaal. Selle moodustamiseks avatakse huuled laialt ning keel pannakse lamedasse asendisse.

Saksa keeles on kaks a-foneemi: lühike a nagu sõnas satt ning pikk vokaal, mis moodustatakse tagapool (nagu sõnas Rat). Võõrsõnades ja naisenimede lõpus esineb lühike a, mis on tämbrilt nagu pikk a (poolpikk a).

Hääliku pikkust tähistatakse kirjas mitut moodi. Pikk a on näiteks sõnades Rat, Aar, Haar, Aachen, Bahre, Bratsche, lühike a näiteks sõnades hat, Matte, Matsch.

Erinevalt saksa ühiskeelest on pikal ja lühikesel a-häälikul piirkondliku värvinguga kõnekeeles enamasti erinevusi, mis võivad olla piirkonniti lausa vastupidised. Lõuna-Saksamaal ning algselt ka Reinimaal on pikk a lahtine ja lühike kõrge nagu ungari ja hollandi keeles. Põhja-Saksamaal aga on pikk a kinnine nagu briti inglise standardkeeles, lühike lahtine. Tänapäeva Reinimaal on nii lühike kui ka pikk a madalad nagu Westfalenis, tüüringi-ülemsaksi murdes on mõlemad kinnised, kuid kvaliteedierinevusega.

Teatud juhtudel moodustub a-st umlaut ä: (hat → hätte, Haus → Häuser). Viimasel juhul on tegemist diftongidega au ja äu.

Vanakreeka keel

Vanakreeka keele lühike a oli ümardamata madal keskvokaal. See häälik on kreeka keeles jäänud praktiliselt muutumata. Pikk a on aga atika ja joonia dialektis muutunud lahtiseks e-ks, mida joonia tähestikus tähistati samamoodi nagu algset e-d. Näiteks meedlaste algne nimetus Madoi (mis säilis Küprose kreeka keeles) sai kuju Medoi lahtise e-ga a asemel.

Kirjandus

• Paul Ariste. Eesti keele foneetika, Tallinn 1953, lk 57–58 (allikas).

Välislingid

• Vikisõnaraamatu artikkel