Keskvokaal
See artikkel vajab toimetamist. |
Keskvokaal on vokaal, mille hääldamisel on keeleselja kõrgeim punkt keeleselja keskosal ning keel liigub suus tahapoole, kõva ja pehme suulae üleminekukoha suunas.[1]Järelikult, keskvokaal jääb artikulatsioonilt ees- ja tagavokaalide vahele.[2]
Eesti keeles on määratletud /õ/ häälikut kui keskvokaali[3], mis on eesti vokaaldiagrammil märgitud ära /ɤ/ IPA sümboliga. Seda seetõttu, et tema häälduskoht jääb palataalsete ja velaarsete häälikute artikulatsioonikohtade vahele.[4] Kuna keskvokaalid on põhivokaalide (ees- ja tagavokalide) varjundid, siis eesti /õ/ on põhivokaali /e/ varjund ehk /õ/-d hääldades on peaagu kõik sama kui /e/-d hääldades, ent keeleselja esiots ei ole tõusnud, vaid keskosa.[4]
Lõuna-Eesti murdeala kaguosas võib kohata ka vene keskvokaali [ɨ], sõnades siis ja mõõk.[4] Lõuna-Eesti murretele on ka omane taga-e, mis sõna moodustumisel ei ole päris sama kui eesvokaal /e/ kui ka keskvokaal /õ/, sest keeleselja tõus jääb nende kahe hääliku moodustumise vahele.[4]
Eestile lähimale sugulaskeelele, vadjale, on omane kesk-ɑ.[4]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ "Keskvokaal". Foneetika sõnastik. Vaadatud 15. novembril 2023.
- ↑ "Keskvokaal". EKI Ühendsõnastik 2023. Vaadatud 15. novembril 2023.
- ↑ Eva Liina Asu, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras (2016). Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 20.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Ariste, Paul (1953). Eesti keele foneetika. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Lk 63–65.