Keskvokaal on vokaal, mille hääldamisel on keeleselja kõrgeim punkt keeleselja keskosal ning keel liigub suus tahapoole, kõva ja pehme suulae üleminekukoha suunas.[1]Järelikult, keskvokaal jääb artikulatsioonilt ees- ja tagavokaalide vahele.[2]

Eesti vokaaldiagramm

Eesti keeles on määratletud /õ/ häälikut kui keskvokaali[3], mis on eesti vokaaldiagrammil märgitud ära /ɤ/ IPA sümboliga. Seda seetõttu, et tema häälduskoht jääb palataalsete ja velaarsete häälikute artikulatsioonikohtade vahele.[4] Kuna keskvokaalid on põhivokaalide (ees- ja tagavokalide) varjundid, siis eesti /õ/ on põhivokaali /e/ varjund ehk /õ/-d hääldades on peaagu kõik sama kui /e/-d hääldades, ent keeleselja esiots ei ole tõusnud, vaid keskosa.[4]

Lõuna-Eesti murdeala kaguosas võib kohata ka vene keskvokaali [ɨ], sõnades siis ja mõõk.[4] Lõuna-Eesti murretele on ka omane taga-e, mis sõna moodustumisel ei ole päris sama kui eesvokaal /e/ kui ka keskvokaal /õ/, sest keeleselja tõus jääb nende kahe hääliku moodustumise vahele.[4]

Eestile lähimale sugulaskeelele, vadjale, on omane kesk-ɑ.[4]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. "Keskvokaal". Foneetika sõnastik. Vaadatud 15. novembril 2023.
  2. "Keskvokaal". EKI Ühendsõnastik 2023. Vaadatud 15. novembril 2023.
  3. Eva Liina Asu, Pärtel Lippus, Karl Pajusalu, Pire Teras (2016). Eesti keele hääldus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 20.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Ariste, Paul (1953). Eesti keele foneetika. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Lk 63–65.