Kõnekeel ehk argikeel on igapäevases suhtlemises kasutatav keel.[1]

Kõnekeel on kirjakeelega võrreldes vabam ja normilõdvem ning ta ei taotle teadus- või ametikeele täpsust.[1]

Argikeele puhul kasutatakse rohkesti fraseologisme, slängisõnu.[1]

Kõnekeelel on palju varjundeid, mis on tingitud kõneleja haridustasemest, vaimulaadist, murdetaustast, emotsionaalsest seisundist, suhtluspartnerist ja vestlussituatsioonist.[1]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Reet Neithal, Mis on mis kirjanduses: kirjandusterminite leksikon keskkoolile (Tallinn: Koolibri, 1999), lk 81.