Vikipeedia

Ökokolonialism

Ökokolonialism (inglise keeles green imperialism, eco-colonialism) on looduskaitses traditsioonilise Lääne paradigma ja võimustruktuuri pealesurumine põlisrahvastele.[1] Seda loetakse üheks postkolonialismi avaldumisvormiks.

Ökokolonialismi avaldumise teeb keerukaks asjaolu, et isegi, kui organisatsioonide eesmärk on looduse hoidmine ning kaitse, jäetakse tähelepanuta teguviisi mõju kohalike heaolule, toimetulekule ja määravatele traditsioonidele. Ökokolonialistliku lähenemise puhul ei võeta arvesse kohalike käsitlust looduskaitsest, mistõttu võidakse kasu asemel tekitada keskkonnale hoopis kahju.[2]

Kontsepti on oma uuringutes tutvustanud näiteks Paul Driessen ja Alfred Crosby, kes on välja toonud ökokolonialismi mõju sihtriikide keskkonnale või majandusele.

Mõiste päritolu muuda

Ingliskeelne mõiste on kasutusel alates 1989. aastast, kui seda seostati laenu vahetamisega looduskaitse vastu (debt for nature swap). Tegemist on algatusega, mis võimaldab arengumaadel vormistada laenuandjaga lepingu, mille alusel vabastatakse riik osaliselt või täielikult välisvõlast. Leping kohustab riiki ellu viima keskkonnakaitsele orienteeritud seadusi ja tegevusprogramme. Selliseid leppeid sõlmitakse üldiselt suurtes võlgades riikidega, mis ei suuda ise oma suurt elurikkust kaitsta.[3]

Ökokolonialism Aafrikas muuda

 
Töölised Lõuna-Aafrika puuvillaistanduses. 19. sajand

Guillaume Blanc kirjeldab oma raamatus “The Invention of Green Capitalism” ökokolonialismi väljakujunemist Aafrika kontinendil. Ta avab perioodi, mil lääne inimesed “avastasid” Aafrika looduse ja fauna ning võtsid fookusse selle säilimise, pööramata aga tähelepanu nendel maadel pikka aega elanud kohalike heaolule. Maadeavastajad uskusid, et pärismaalased ei mõista sellise elurikka keskkonna olulisust ning ei oska sellega õigesti ümber käia. Süüdistatud rahvas tõsteti oma kodupaikadest välja ning elurikkad alad võeti “kaitse alla”. Kolonialistide mõju tekitas erinevaid ühiskondlikke ja keskkondlikke probleeme, kuna kontinendi loomulikku seisundit prooviti liiga palju muuta. Alad, mis varem olid kuivad ja suuresti tühjad, kaeti elustikuga, mis toodi sisse mujalt. Oluliselt suurendati põllumaad, millel kasvatati ekspordi nimel toodangut.[4]

Prantslased võtsid maha massiivselt Aafrika metsa ning rajasid asemele puuvillaistandusi, kus lisaks maale kasutati ära ka odavat kohalikku tööjõudu. Nii suurendati mandri kõrbestumist, kuna rajatud istandused nõudsid hulgaliselt vett. Aafriklastele suruti peale Euroopa põllupidamispraktikaid, mis viis keskkonna laiaulatusliku mandumiseni.[5]

Sõltumine fossiilkütustest muuda

COP26-l lubasid 20 riiki lõpetada igasuguse fossiilkütuste projektide rahalise toetamise. Selle asemel käidi välja idee, et Maailmapank peaks toetama puhtama energia kasutuselevõttu arengumaades. Paraku võib selline plaan liigselt pärssida nende riikide majanduslikku arengut. Ilma fossiilkütuse toeta ei piisa ainuüksi puhtast energiast, et kiirendada või isegi stabiilsena hoida arengumaade progressi. Paljud Saharast lõuna pool asuvad riigid on oma praeguse edu ehitanud fossiilkütustele ning sellest sõltub sealsete inimeste elukvaliteedi arendamine. Praegused energialahendused mõjutavad inimeste olmet, koolikeskkonda, majandust ning mängivad määravat rolli noortele võimalusterohke tuleviku pakkumisel. Moodne põllumajandus ja lisaks sellele kogu transpordisektor sõltub peaaegu täielikult nafta- ja gaasitööstusest.[6]

Piiril kohaldatava süsinikdioksiidi kohandusmehhanism (CBAM) muuda

2023. aasta 1. oktoobril käivitas Euroopa Liidu Nõukogu piiril kohaldatava süsinikdioksiidi kohandusmehhanismi (The Carbon Border Adjustment Mechanism – CBAM). Regulatsiooni eesmärk on vähendada ja vältida suuremat süsinikulekke probleemi.[7] Selle raames on koostatud esialgne süsteem, millega maksustatakse ettevõtteid, mis impordivad ELi mittekuuluvatest riikidest CO2-mahukaid tooteid.[8] Protsessis määratakse tootmise käigus õhku paisatud süsinikdioksiidile õiglane hind. Selle mehhanismi abil loodetakse soodustada puhtamat tööstust ka kolmanda maailma riikides.[9]

CBAMi kriitikana tuuakse välja, et sellel on negatiivne mõju maailma lõunapoolsetele riikidele, mille majandused sõltuvad tugevalt ekspordist Euroopa Liitu. Tagajärjena ei pruugi nende riikide toodang enam konkurentsivõimeline olla. Määrusega kaasnevad maksutulud suunatakse Euroopa ettevõtete toetamiseks rohelise jalajälje vähendamisel, mis suurendab omakorda raskusi, millega mainitud riigid juba silmitsi seisavad.[7]

Süsinikuturg muuda

Aafrika riikide jaoks mõjub potentsiaalselt negatiivselt ka COP27-l käivitatud Aafrika süsinikuturu algatus (ACMI). Selle initsiatiivi alusel on suurema süsinikureostusega riikidel võimalik osta Aafrika riikidelt süsinikukrediiti, et tasakaalustada oma heitkoguseid, mis ületavad Euroopa Liidu seatud piiranguid.[10] Our World in Data arvutuste järgi annab kogu Aafrika manner vaid 2,73% globaalsetest heitkogustest,[11] mis annab neile võimaluse müüa süsinikukrediiti riikidele, kes annavad ülemaailmsesse keskkonnareostusse lubatust suurema panuse. Nii antakse jõukamatele riikidele ebaproportsionaalselt mõjujõudu Aafrika süsinikuturu üle ja ebavõrdsus lääne ja Aafrika vahel süveneb veelgi.[10]

 
Ülemaailmsed süsinikdioksiidi heitkogused regiooniti inimese kohta. Graafik illustreerib Aafrika kontinendi osakaalu globaalsetes CO2 heitkogustes

Ökokolonialism Euroopas – saamid muuda

 
Saami perekond 20. sajandi alguses

Euroopa tasandil leidub näiteid ökokolonialismist põhjamaadest, kus saami põhjapõdrakasvatajad võitlevad kliimamuutuse tagajärgedega. Saami maad ulatuvad Norra, Rootsi, Soome ning Venemaa aladele. Igal territooriumil seisab põlisrahvas oma pärandi säilimise eest. Arktika soojeneb ning rohelus on loomulikku tundrat üle võtmas. Ülemaailmne võitlus pöördumatute kliimakahjudega on toonud saamidele uusi väljakutseid.

Saami maad on tohutult mineraalirikkad – ning neid loodusvarasid vajatakse uute keskkonnasõbralike tehnoloogiate (näiteks elektriautode akud) tootmisel aina enam. Saami maid kasutatakse ka tuuleparkide rajamiseks. Taoliste projektide hulk aina suureneb. Põhjapõtrade karjad vajavad ellujäämiseks suurt maa-ala, kuid alates kolonialismi hakust 16. sajandil nõutakse üha rohkem põlisrahva aladest, et täita kiriku, riigitööstuse, turismi, hüdroenergia vajadusi.[12] 2015. aasta seisuga oli saami maadel 40 aktiivset kaevandust, kuid see arv järjest suureneb.[13]

 
Saamide protestimiiting Jokkmokkis 2005. aastal

Pajala, Rootsi muuda

Rootsi kaugemas põhjaosas, Pajala omavalitsuses, on kogunenud grupp aktiviste, kes osutavad rahumeelset tsiviilvastupanu ning seisavad saamide õiguste eest, tõstes häält Arktika soojenemise teemal. Kogukond veedab oma päevad looduses ning protestib uute kaevanduste rajamise vastu. Aastal 2022 alustati projekti rauakaevanduse asutamiseks Jokkmokki linna lähedale.

Paljud saamid ja nende toetajad olid sellele ideele vastu, kuna rajatis segab loomade tavalisi rändeteid ning avaldab kahjulikku mõju saami kogukondadele. Sellegipoolest otsustas Rootsi valitsus projektile tegutsemisloa anda, sest see soodustab jätkusuutlikku rauatöötlust ning aitab vähendada süsiniku heitkoguseid. Saamid on mures, et kliimaeesmärkide saavutamise nimel ohverdatakse põlisrahvaste heaolu ning arktikakeskkonda.[14]

Foseni tuulepark muuda

Norras algatasid 2016. aastal kolm ettevõtet (StatKraft, Nordic Wind Power, TronderEnergi) ühiselt projekti Fosen Vind. Selle raames planeeriti rajada kuus tuuleparki, milles kokku 278 tuuleturbiini. Parkidele ligipääsemiseks on ehitatud 241 kilomeetrit uusi teid.[15] Suur osa kasutusele võetud aladest on saamide territoorium, mida on põlisrahvas kaua kasutanud põhjapõtrade karjamaana. Juhtum jõudis ka kohtusse, kus lõplik otsus tehti saamide kasuks ning kohus tunnistas saamide eluolule ja kultuurile tehtud kahju. Foseni tuuleparkide projekt valmis aga enne kohtuotsust ning 2023. aasta märtsi seisuga ei ole leitud sobivat lahendust ega abinõud saamidele tehtud kahjude heastamiseks. Foseni tuulepark on töös ning saamid on kaotanud suure osa endale kuuluvast maast.[16]

Markbygdeni tuulepark muuda

Aktuaalsem tuuleparkide ja põlisrahva konflikt on Rootsis, kus on töös projekt Markbygden 1101. Tegemist on Euroopa suurima tuulepargi ehitusega, mis peaks lõpule jõudma 2025. aastal. Tuuleparki on planeeritud rajada 1101 tuuleturbiini ning selleks on eraldatud 450 km2 maad ja ligipääsetavuse tarbeks on ehitatud 700 km teedevõrgustikku. Kuigi prognoositakse, et tuulepark võib vähendada süsinikuheitkogused pea 8 miljonit tonni aasta kohta,[17] on jälle jäetud käsitlemata põlisrahva küsimus. Ehitus toimub valdavas osas saami maadel ja segab loomade rändeteid ning kohalike normaalset eluolu ja karjakasvatust.[18]

Kiruna linna ümbertõstmine muuda

 
Kiruna linna kirik. Taustal on näha kaevandust ja selle aherainemägesid
 
Kiruna kaevanduse areng ja sügavused aastatel 1900–2005

Rootsis valmistab saamidele raskusi ka Kiruna linna ümberpaigutamine. Linn paikneb suure rauasisaldusega maal ning 1898. aastal loodi sinna (nüüdseks maailma suurim) rauakaevandus. Paraku on kaevandamise tagajärjel linn hakanud vajuma, mistõttu tuleb asula liigutada algsest asukohast kolm kilomeetrit eemale. Kiruna on koduks kaheksale saami kogukonnale, kes nüüd viiakse oma praegustest kodudest ära. Linna ümbertõstmine otsustati 2004. aastal, osa elanikkonnast on juba ümber paigutatud ja tühjaks jäänud hooned ka lammutatud. Uus asukoht tungib aga saamide karjamaadele ning segab põlisrahva loomulikku elukorraldust. Kolimise käigus on ümber ehitatud raudteed, kuid need lõikavad läbi saami alasid.[18]

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. ↑ Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] (vaadatud 10.12.2023)
  2. ↑ "Explainer: What Is Green Colonialism?". Earth.Org. 25. mai 2021. Vaadatud 10. detsembril 2023.
  3. ↑ Bedarff, Hildegard; Holznagel, Bernd; Jakobeit, Cord (1989). "Debt-for-Nature Swaps: Environmental Colonialism or a Way Out from the Debt Crisis that Makes Sense?". Verfassung und Recht in Übersee / Law and Politics in Africa, Asia and Latin America. Nomos Verlagsgesellschaft mbH. Lk 445–459. Vaadatud 10. detsembril 2023.
  4. ↑ Williams, Jeremy (21. november 2022). "The Invention of Green Colonialism, by Guillaume Blanc". The Earthbound Report. Vaadatud 10. detsembril 2023.
  5. ↑ "What Is Green Colonialism? – Everything You Need To Know". Envpk.com. 7. märts 2023. Vaadatud 10. detsembril 2023.
  6. ↑ Ramachandran, Vijaya (3. november 2021). "Rich Countries' Climate Policies Are Colonialism in Green". Foreign Policy Magazine. Vaadatud 9. detsembril 2023.
  7. ↑ 7,0 7,1 Bassey, Nnimmo; Bringel, Breno; Buitrago, Liliana; Kumar, Madhuresh; Naidu, Kavita; Ramasar, Vasna; Svampa, Maristella (11. juuli 2023). "Beware Europe's New Green Colonialism". Foreign Policy In Focus. Vaadatud 10. detsembril 2023.
  8. ↑ "Nõukogu leppis kokku piiril kohaldatava süsinikdioksiidi kohandusmehhanismis (CBAM)". consilium.europa.eu/et. Euroopa Liidu Nõukogu. 15. märts 2022. Vaadatud 9. detsembril 2023.
  9. ↑ "Piiril kohaldatav süsinikdioksiidi kohandusmehhanism". Euroopa Liidu Väljaannete Talitus. Teabevahetuse direktoraat (Euroopa Komisjon). 14. juuli 2021. Vaadatud 10. detsembril 2023.
  10. ↑ 10,0 10,1 Devillers, Eve (13. september 2023). "The Africa Climate Summit: Anti-Colonial Rhetoric Meets Green Colonialism". Global Issues. Vaadatud 9. detsembril 2023.
  11. ↑ Moss, Todd (10. detsember 2020). "Infographic: What is sub-Saharan Africa's contribution to global CO2 emissions?". Energy For Growth Hub. Vaadatud 10. detsembril 2023.
  12. ↑ Näkkäläjärvi, Klemetti (veebruar 2023). "Climate Change and Green Colonialism in The Sapmi". WWF Arctic Programme. Vaadatud 10. detsembril 2023.
  13. ↑ Roto, Johanna (24. veebruar 2015). "Land Cover and Natural Resources in Sápmi". Nordregio. Vaadatud 8. detsembril 2023.
  14. ↑ Orange, Richard (21. aprill 2022). "'Green industry wants to take our land': the Arctic paradox". The Guardian. Vaadatud 9. detsembril 2023.
  15. ↑ "Fosen Vind Project". NS Energy. Vaadatud 10. detsembril 2023.
  16. ↑ "About the Wind Farms on Fosen and the Supreme Court Judgment". Norwegian National Human Rights Institution. 7. märts 2023. Vaadatud 11. detsembril 2023.
  17. ↑ "Markbygden 1101 – Europe's Largest Onshore Windfarm". Smart City Sweden. Vaadatud 11. detsembril 2023.
  18. ↑ 18,0 18,1 Szpak, Agnieszka (detsember 2019). "Relocation of Kiruna and Construction of the Markbygden Wind Farm and the Saami Rights". Polar Science (22) – cit. via ScienceDirect.

Välislingid muuda

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ökokolonialism&oldid=6597021"