Vladimir Suursööt

Vladimir Suursööt (aastani 1934 Vladimir Ponomarjov; 8. oktoober 1903 Orenburgi kubermang24. aprill 1982 Stockholm) oli vene-eesti segaperekonnast pärit arst.

Ta sündis Voskressenskis Orenburgi kubermangus insener Nikolai Ponomarjovi ja tema abikaasa Pauliine Suursööt'i pojana. Ta lõpetas aastal 1921 Tallinnas seltsi "Vene Kool Eestis" Poeglaste Eragümnaasiumi. Aastal 1923 astus ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas aastal 1933 arsti astme väärilisena cum laude.

Juba üliõpilasena töötas ta aastatel 19311932 Füsioloogia instituudis nooremassistendina, aastatel 19321933 Tartu Ülikooli sisehaiguste kliiniku assistendina ja aastast 1933 Tallinna Keskhaigla arst-assistendina. Ta valdas laitmatult riigikeelt ja ta registreeriti 13. aprillil 1935 Tallinnas sisehaiguste arstina. Ta jätkas praktiseerimist Tallinna Keskhaiglas ja töötas ka eraarstina. Ta täiendas ennast Debrecenis Ungaris. Aastal 1939 määrati ta Tallinna Diakonisside Asutise haigla sisehaiguste osakonna juhatajaks. Arstide Koja Eriarstide Toimkond tunnistas ta aastal 1940 sisehaiguste eriarstiks.

Saksa okupatsiooni ajal mobiliseeriti ta sõjaväkke ja ta töötas Tallinnas nakkushaiglas. Aastal 1944 põgenes ta Hiiumaale ja sealt edasi üle Läänemere Rootsi. Aastal 1944 oli ta põgenikelaagri arstiks. Aastatel 19451950 töötas ta Karolinska Instituudi neurofüsioloogia assistendina. Aastatel 19451950 töötas ta alamarsti kohusetäitjana mitmes haiglas. Lõpliku tööloa Rootsis sai ta aastal 1953 ja avas siis erapraktika Stockholmis, mida pidas koos halastajaõest abikaasa Lindaga. Erapraksise kõrval oli ta personaliarstiks mitmes Stockholmi kohtus ja ka teistes asutustes. Ta oli Eesti Arstide Seltsi Rootsis liige.

Dr. Vladimir Suursööt suri aastal 1982 Stockholmis.

Kirjandus muuda

  • Helbe Merila-Lattik. Eesti arstid 1940–1960, lk 482.