Viktor Belenko

Viktor Ivanovitš Belenko (kirillitsas Виктор Иванович Беленко) (15. veebruar 1947 Naltšik – 24. september 2023) oli vene päritolu USA lennundusinsener, endine Nõukogude Liidu sõjaväelendur, kes põgenes 6. septembril 1976 hävituslennukiga Mikojan-Gurevitš MiG-25P NSV Liidust Jaapanisse ja palus seal poliitilist varjupaika Ameerika Ühendriikides.

Belenko lõpetas keskkooli hõbemedaliga kevadel 1965, lisaks ka 3. astme mehaanikudiplomiga (kõige kõrgem oli 6. aste), juunis 1965 asus ta elama Omski, kus ta töötas lennujaama garaažis ja töö kõrvalt astus ALMAVÜsse, et õppida lendama. Lennuväljaõpet alustas Belenko aprillis 1966 lennukiga Jakovlev Jak-18, instruktoriks Nadežda Aleksejevna. Augustis lõpetas ta lennukursuse edukalt, kuid oli juba liiga hilja, et osutuda vastuvõetuks lennuväe kursandiks.

Seepeale otsustas Belenko õppida ka arstiks, kuid kõigest kolm päeva pärast õpingute algust saadeti ta koos teiste õpilastega kolhoosi viljalõikusele. Jaanuaris 1967 oli tal raha otsa lõppemas, ta kohtus ka endise instruktori Aleksejevnaga, kes oli vahepeal õppinud ka lendama Aero L-29 reaktiivõppelennukiga, soovitas tal meditsiinikooli pooleli jätta ja astuda uuesti ALMAVÜ-sse, et õppida lendama reaktiivlennukitega. Belenko tegigi seda, töötades sel ajal Omski tankitehases.

Juunis 1967 osutus ta valituks õhuväe väljaõppeprogrammi Armaviris. Juulis 1971 sooritas ta oma viimase lennueksami. Augustis, olles ühe kadeti pulmas, tutvus ta Ljudmilla Petrovnaga, kellest sai hiljem tema abikaasa. Petrovna isa oli suure tehase juht ja ema oli pruulikoja juht, mõlemal olid head tutvused Kommunistlikus Parteis. Oktoobris nad abiellusid, samal ajal sai Belenkost lennuväeleitnant. Ta oli lootnud saada Mikojan-Gurevitš MiG-17 hävituslenduriks, et sealt üle minna kas MiG-23 või isegi MiG-25 peale, kuid selle asemel suunati ta hoopis Salski MiG-17 instruktoriks.

Elu sõjaväelase abikaasana ei olnud aga priiskava eluga harjunud Ljudmillale meeltmööda. Kord, kui Belenko tahtis koos Ljudmillaga minna Leningradi, avastas ta nädal enne lahkumist, et Ljudmilla oli reisi jaoks kõrvale pandud raha ära raisanud ja ostnud 140-rublase sõrmuse, mispeale ta vihastus, ning Ljudmilla oleks äärepealt andnud sisse lahutuse. Jaanuaris 1973 sündis neil poeg Dmitri, kuid Belenko, töötades 12–14 tundi päevas, 6 päeva nädalas, ei saanud tihti perega koos olla. Vahepeal oli ta saanud Suhhoi Su-15 instruktoriks.

Instruktoritöö aga Belenkole ei meeldinud ja sügisel 1975 saatis ta kooli komandandile, kindralmajor Dmitri Vassiljevitš Golodnikovile pöördumise, soovides saada üleviimist lahingüksusse. Kuna aga instruktoreid oli vaja, siis Golodnikov keeldus. Kui Belenko ähvardas avalikustada üksuse korruptsiooni, varguse ja ka arvatava mõrva, saatis komandant Belenko psühhiaatrilisele uuringule, väites, et Belenko on hulluks läinud. Kuid psühhiaater teatas, et Belenko on terve mõistuse juures ning tema soovitusel saadetigi Belenko ära. Belenko uueks teenistuskohaks sai Primorje krais Tšugujevka õhuväebaasis paiknev 513. hävitajarügement, mis lendas MiG-25 lennukitel.

Infrastruktuur Tšugujevkas jättis vägagi soovida, meeskonna distsipliin oli halb, lokkas alkoholism (paljud jõid MiG-25 pidurite ja elektroonika hooldamiseks kasutatavat alkoholi). Juunis 1976 ei jätkunud isegi piisavalt lennukikütust piisava treeningu jaoks, samal ajal kui Ameerika Ühendriikide luurelennukid Lockheed SR-71 Blackbird lendasid pidevalt neist üle. Belenko tegi soovitusi elukvaliteedi parandamiseks, kuid poliitohvitser hoopis naeruvääristas teda. Ka Belenko abielu oli karidel, Ljudmilla otsustas uuesti anda sisse lahutuse, öeldes, et kavatseb oktoobris, pärast töölepingu lõppu baasi apteegis, koos Dmitriga tagasi kolida oma vanemate juurde Magadani.

Pettununa kommunistlikus süsteemis, ning et tal nüüd polnud enam midagi kaotada, otsustas Belenko põgeneda. Ta uuris välja, et ainus lennuväli, kuhu ta saaks põgeneda, oleks Hokkaidō saarel Chitose õhuväebaas, mis oli piisavalt lähedal Tšugujevkale (650 kilomeetrit) ja piisavalt suur, et ta saaks ohutult maanduda. Lennuk pidi õnnestumiseks aga olema maksimaalselt tangitud ja ilm pidi olema hea. Kuna aga MiG-25 ei saanud ohutult maanduda, kui kütust oli liiga palju, ei tangitud lennukeid üldiselt maksimaalselt täis, kui neid ei saadetud SR-71 püüdma vōi rakette tulistama. Belenko hakkas seepeale kirja panema sõjasaladusi, mida ta teadis. Lisaks, kuna ta ei osanud ei inglise ega jaapani keelt, kirjutas ta vene-inglise sõnaraamatu abiga valmis sõnumi jaapanlastele: "Kontakteeruda kohe Ameerika luureteenistusega. Lennuk peita ja valvata. Lennuki juurde mitte kedagi lubada."

6. septembril 1976 oli ilm hea. Kell 7 hommikul jōudis Belenko baasi. Pärast hommikusööki läks ta infotunnile, kus teatati, et pärastlõunal tuleb treeningharjutus, kui MiG-25d lendavad itta rakette laskma, kus mereväelaevad tulistavad õhku sihtmärk-droone. Belenko eksaadron saadeti aga püüdmislähenemise treeningule, misjärel pidid nad baasi tagasi tulema ainult instrumentide abiga. Idas ennustati head ilma, kuid kagus Jaapanis, kuhu ta kavatses põgeneda, kogunesid pilved ja ennustati külmfronti. Pärast teist hommikusööki kell 11 läksid piloodid lennuväljale, kus neile tehti lennueelne terviseuuring. Kell 12.50 sai ta loa õhku tõusta. Kütuse säästmiseks lülitas ta mootori järelpõlemisrežiimilt varem välja, mistõttu võttis tõus 7,3 km kõrgusele kauem aega, ka harjutusalale jõudmine võttis tavapärase nelja minuti asemel viis minutit. Pärast 360-kraadise pöörangu sooritamist alustas Belenko laskumist 5,8 km kõrgusele, siis alustas järsku laskumist maa lähedale. Madalamal kui 300 meetrit oli MiG-25 raske juhtida, kuid olles õppinud tundma ameeriklaste manöövreid Vietnami sõjast, teadis Belenko, et 30 meetri kõrgusel ei suudaks radarid teda avastada, ning ta oleks kaitstud maa-õhk rakettide ja õhutõrjekahurite tule eest. Kahe minutiga jõudis ta Jaapani mere kohale ja lülitas sisse häiresignaali. 40 sekundi pärast lülitas ta häiresignaali välja, et jätta muljet, et ta lennuk kukkus alla, ning lülitas välja ka oma radari ja raadio. Kaks korda pidi Belenko kõrvale pöörama, et mitte lennata otsa kalatraaleritele. Kui ta avastas, et merelained on tõusnud kõrgeks, tõusis ta 46 meetri kõrgusele. Kuna aga maapinna lähedal kulutas lennuk palju kütust, pidi Belenko tõusma 6,1 kilomeetri kõrgusele, kus ta oleks avastatav Nõukogude radaritele.

Kell 13.11 avastas Belenko Jaapani radar, kell 13.20 tõusid Chitose lennuväljalt õhku kaks Jaapani sõjaväe püüdurhävitajat McDonnell Douglas F-4EJ Phantom II. Belenko jõudis Jaapani õhuruumi kell 13.22. Et aga Nõukogude piloodid ei saaks suhelda välismaa pilootidega, olid lennukite raadiod seatud väga kitsale sagedusribale, millega said nad suhelda ainult oma rühma ja lennujuhiga, seega ei kuulnud ta Jaapani hoiatusi. 13.30 jõudis ta Hokkaido edelapoolsaare kohale ja laskus 550 meetri kõrgusele. Kütust jätkus ligi 16–18 minutiks. Belenko sai aru, et ta ei jõua Chitosesse, ning alustas maandumiskoha otsimist. Belenko oli soovinud lennuki maandada terves olekus. Belenko lootis, et ta avastatakse ja Jaapani püüdurhävitajad eskordivad ta baasi, kuid hävitajad ei jõudnud temani. Kell 13.42 andis Belenko lennuk armatuurlaual hoiatuse, et kütust jätkub ainult kuueks minutiks. Kui Belenko avastas, et kütust jagub vaid kaheks minutiks, alustas ta ruttu laskumist. 250 meetri kohal nägi ta Hakodate lennuvälja, kust parasjagu oli õhku tõusmas reisilennuk Boeing 727 otse tema lennusuunale, mispeale ta sooritas järsu pöörangu, laskis reisilennuki läbi ja maandus lennuväljale kiirusega 220 ?! sõlme. Lennuk jooksis üle lennuraja otsa, jäädes seisma mõne meetri kaugusel suurest antennist, mis oli lennuraja lõpust 250 meetri kaugusel. Lennuki esirehv oli lõhkenud, kuid lennuk ise oli terve. Kütust oli järgi veel ligikaudu 30 sekundiks.

Lennuvälja ümber hakkasid inimesed lennukit pildistama. Kuna aga Belenko ei osanud jaapani keelt, tõmbas ta välja püstoli ja tulistas õhku, mispeale inimesed viskasid kaamerad maha. Lennurajale sõitsid kolm autot, hoides püstoli laskeulatusest eemale. Ühest autost tulid välja kaks meest valge lipuga. Kui nad viipasid Belenko püstolile, pani Belenko selle kabuuri tagasi. Seepeale lähenes üks jaapanlastest Belenkole, küsides, kas ta räägib inglise keelt. Kui Belenko vastas eitavalt, kutsus ta kohale oma kolleegi, kes oskas vene keelt. Belenko andis neile oma püstoli ja noa ning läks koos nendega autosse. Ta viidi lennujaama reisiterminali, kuhu saabus Jaapani välisministeeriumi esindaja. Belenko palus tal võtta ühendust ameeriklastega ja andis üle oma varjupaigataotluse, mispeale ta viidi hotelli. Kell 9 õhtul tuli tema juurde teine välisministeeriumi esindaja, kes ütles talle, et homme viiakse ta Tōkyōsse. Nõukogude Liit oli vahepeal teatanud, et lennuki maandumine oli navigatsiooniviga ja nõudis lennuki ja piloodi üleandmist. Välisministeeriumi esindaja ütles Belenkole, et nad ei anna teda Nõukogude Liidule üle.

Järgmisel päeval jõudiski Belenko Tokyosse, kus ta viidi mereväebaasi. Seal kohtus ta USA valitsuse esindaja Jimiga, kes ütles talle, et tema varjupaigataotlus rahuldati. Kuni formaalsuste rahuldamiseni tuli teda aga hoida vanglas tema enda julgeoleku tagamiseks. Järgmisel päeval tuli aga Belenko juurde kohtunik, kes ütles talle tõlgi abiga, et Belenko on süüdi mõistetud neljas punktis – Jaapani õhuruumi rikkumine, Jaapanisse ilma viisata sisenemine, püstoli kandmine ja püstolist laskmine. Belenko võttis süü omaks ja põhjendas oma tegusid, lisades, et on valmis kirjutama alla tunnistusele, mispeale kohtunik ütles talle, et saab teha erandi ja teda ei karistata.

Vanglas olles saatis Jim Belenkole kaks raamatut vene keeles: Aleksandr Solženitsõni kogumiku ja Robert Conquesti raamatu "The Great Terror". Belenko luges need läbi. Kolm päeva hiljem ütles Belenkole Jaapani välisministeeriumi esindaja, et Nõukogude Liit avaldab Jaapanile survet, kuna nad ei usu, et Belenko tegutses vabatahtlikult ja väidab, et Belenkot hoitakse kinni vägisi ja uimastite all. Ta nõustus kohtuma Nõukogude esindajaga, et nende kahtlusi hajutada. 9. septembril ütles Belenkole Ameerika agent, et kõik on korraldatud ja tema lend Ameerikasse väljub õhtul.

Pärastlõunal toimus Belenko kohtumine KGB ohvitseriga, kes esitles end Nõukogude saatkonna töötajana. Ta väitis, et Belenko lähedased – abikaasa, isa, ema ja tädi – on koos kirjutanud Belenkole kirja. Kui ta hakkas kirja Belenkole ette lugema, tõusis Belenko püsti ja katkestas teda. "Ma lendasin Jaapanisse vabatahtlikult ja eesmärgiga, ma olen siin vabatahtlikult ja omal soovil, keegi ei ole mind sundinud või mulle narkootikume andnud, ma olen ise palunud USAs varjupaika omal soovil. Punkt." Seepeale nimetas KGB ohvitser teda reeturiks ning ähvardas Belenkot, et nad saavad ta veel tagasi.

Õhtul asus Belenko koos Jimiga Northwest Airlinesi Boeing 747 pardale, kus spetsiaalselt nende jaoks oli reserveeritud kohad esimese klassi salongis koos ühe merejalaväelasega. Nad lendasid Los Angelesse, kust nad lendasid edasi eralennukiga Washingtoni, kus ta oli ülekuulamisel Luure Keskagentuuris. Belenko aitas ka MiG-25 testimisele kaasa.

Belenko lennukit hakkasid uurima USA sõjaväelased, selle jaoks võetiti lennuk osadeks. Hiljem, 25. septembril, viidi lennuki osad USA õhuväe transpordilennukiga C-5 Galaxy Hyakuri õhuväebaasi Tokyo lähedal. 2. oktoobril otsustati lennuk Nõukogude Liidule tagasi saata kastides Hitachi sadama kaudu. Nõukogude Liit soovis lennuki tagasisaatmise korraldada Antonov An-22ga, kuid Jaapan keeldus, 11. novembril viidi lahtivõtud lennuk 30 kastis veoautodega Hyakurist Hitachi sadamasse, kus see 15. novembril lastiti Nõukogude kaubalaevale Taigonos, mis kolme päeva pärast jõudis Vladivostokki.

1980. aastal võttis USA Kongress vastu Belenkole kodakondsuse andmise otsuse, president Jimmy Carter kirjutas sellele alla 14. oktoobril 1980.

1980. aastal kirjutas Belenko koos Reader's Digesti ajakirjaniku John Barroniga autobiograafia "MiG Pilot: The Final Escape of Lieutenant Belenko".