Vetla hüdroelektrijaam

Vetla vesiveski ehk Vetla hüdroelektrijaam on vesiveski ja hüdroelektrijaam Jägala jõel Vetlas.

Vetla paisjärv Jägala jõel. Näha on kalaramp, möldri saun, tamm, vesiveski jõe paremkaldal, hüdroelektrijaam ja möldri majapidamine jõe vasakkaldal. 8. veebruar 2021
Vetla saekaater ja parvetatud palgid 1933 (Foto: Eesti Maanteemuuseum)

Ajalugu muuda

Veski järgi on nime saanud Vetla küla. 1694. aastal oli küla nimi juba Wetla, 1844 Wätla. 1977. aastal liideti Vetla külaga Taganurga küla.

Vesiveski omanikuks sai 1920. aastatel Hugo Pärnamäe, kes renoveerimistööde käigus asendas vesiratta Rootsist tellitud veeturbiinidega, mis töötasid Nõukogude aja lõpuni; suurem turbiin andis elektrit ja aitas jahvatada jahu ning töös hoida saekaatrit, väiksema turbiini vooluga varustati talusid kahe kilomeetri raadiuses. Veskimehe hooned asuvad veski vastas, kõrgel vasemkaldal. 2003. aastal ehitati veski juurde hüdroelektrijaam. Paisu tõttu on Vetlas paisjärv. Veskihoone oli kahekorruseline, all oli saeveski ja ülal jahuveski.[1][2]

Endine vesiveski hüdroelektrijaamana muuda

Vetla kalaramp 2021. aasta talvel

Hüdroelektrijaam hakkas veskis töötama 2003. aasta märtsis.[3] 2009. aastal ei jõutud naabritega veepiiri nihutamises kokkuleppele.[4][5] Jaamas oli kaks 50 kW hüdroturbiini.[6]

Pilte muuda

Vaata ka muuda

Viited muuda

  1. Vetla jahu- ja saeveski Jägala jõel. Foto: Hanno Talving, 1997. Eesti Vabaõhumuuseum, fotonegatiiv, EVM N 380:402
  2. Soomets: Vetla saekaater, 15. juuni 2009
  3. "Vetla veejõujaama juhtum". Eesti Loodus, 3/ 2008
  4. Ulvar Käärt. "Vetla hüdroelektrijaama saaga jõudis kohtukulli ette". Eesti Päevaleht, 4. detsember 2009
  5. "Vetla hüdroelektrijaam peab kohtuvaidluse järel läbirääkimisi maaomanikuga". BNS, 1. august 2012
  6. Kalevi Kvell. Loodusmatkad: Jägala jõgi, 2003

Välislingid muuda